Psühhiaater: Prozac versus treening ehk kas treening võib anda ravimitega sama tulemuse


Psühhiaater: Prozac versus treening ehk kas treening võib anda ravimitega sama tulemuse
Foto on illustreeriv.Pexels.com

Karolinska instituudi arstina lõpetanud ja psühhiaatrina töötav Anders Hansen kirjeldab raamatus "Tugev aju" viimastele teadusuuringutele tuginedes, kuidas kehaline treening treenib ka aju ning aitab masenduse vastu, kuid samas on aastakümnete jooksul võidukäiku teinud antidepressandid.

29. detsembril 1987. aastal lubas Ameerika mõjuvõimas ravimi­amet fda (Food and Drug Administration) usas kasutusele ravimi nimega fluoksetiin. Tegemist oli esimese uut tüüpi antidepressandiga, mis kahekümne aasta jooksul USAs heaks kiideti. Ravim toodi turule küll ajal, kui paljud veel ei uskunud, et depressiooni põhjustavad bioloogilised mõjurid – ega sedagi, et see haigus saab alguse ajust –, aga muutus erakordselt populaarseks. Fluoksetiini müüdi Prozaci nime all ja lühikese aja jooksul sai sellest maailma enim müüdud ravim ja lisaks ka kõige tuntum kaubamärk. Uuest antidepressandist kirjutati tuhandeid artikleid ja mitu raamatut, sealhulgas ­kultuuri­biograafiline „Prozaci rahvas” (ingl „Prozac Nation”). Räppar Jay-Z laulis uuest ravimist ja Prozacit võttis isegi Tony Soprano teleseriaalis „Sopranod”.

Fluoksetiin tõstab serotoniini taset ajurakkude vahel, takistades neil serotoniini tagasi pumbata – nimelt väljendub serotoniini mõju just rakkude vahel. Ravim kuulub serotoniini tagasi­haarde selektiivsete inhibiitorite ehk ssri rühma. Mõne aasta jooksul jõudis turule mitu sarnast preparaati, neid saatis suur müügiedu ja neid kasutasid miljonid inimesed kogu maailmas. Müüginumbrid kihutasid hoogsalt ülespoole, aga samal ajal ilmnes, et kolmandikule kasutajaist ei avaldanud ravim mingit mõju. Teisele kolmandikule oli mõju piiratud – nad tundsid end küll paremini, aga olid endiselt depressioonis. Lisaks tekkisid paljudel kõrvalmõjud, näiteks unehäired, suukuivus, iiveldus ja probleemid seksuaalelus. Muidugi läksid kõrvalmõjud enamasti mööda, aga olid siiski nii tülikad, et need, kes olid ravimit juba kasutama hakanud, lõpetasid selle võtmise enne, kui see jõudis mõjuma hakata.

Seotud lood:

Arstid, teadlased ja eriti depressiooni all kannatajad hakkasid mõtlema, kas on olemas mingit muud ravi, mis ei tähenda tablettide võtmist. Pilk suunati kehalise aktiivsuse poole ja see ei olnudki tegelikult nii imelik. Juba 1905. aastal ilmus teadus­artikkel liikumise ja treeningu ning enesetunde seosest psühhiaatriaajakirjas American Journal of Insanity, mille nime muide tänapäeval enam heaks ei kiidetaks.

Loe veel

1980. aastate lõpus hakati treeningu ja antidepressantide mõju süstemaatiliselt võrdlema. Taheti teada, kas treening võib anda sama tulemuse, mis ravimid. Uuringuid ei teinud ravimifirmad – kel loomulikult puudus äriline huvi uurida, kas depressiooni võiks ravida spordiga –, seda tegid hoopis ­meditsiiniülikoolid. Seepärast ei olnud ka eelarve päris sama, mis juhul. kui töötatakse välja uusi ravimeid.

Läbimurdeni jõuti, kui Ameerika psühholoog James Blumenthal kogus kokku selles kontekstis suure arvu, nimelt 156 depressiooni all kannatajat. Ta jagas katseisikud kolme rühma. Ühed said Zolofti, üht tuntumat depressiooniravimit maailmas. Teised tegid kolm korda nädalas pool tundi trenni. Kolmandad said nii ravimit kui ka tegid trenni.

Neli kuud hiljem oli aeg vaadata, kuidas neil on läinud. Tuli välja, et kolme rühma liikmetest enamiku enesetunne oli niivõrd paranenud, et depressiooniks seda enam nimetada ei saanud. Mis kõige tähtsam: oli näha, et treeningurühmas oli paranejaid sama palju kui Zolofti võtnud rühmas. Teiste sõnadega oli korrapärane treening depressiooni puhul sama tõhus kui ravim.

Rühm teadlasi otsustas 1990. aastate keskel uurida, millist aju osa mõjutab liikumine kõige rohkem. Neil oli teooria selle kohta, mis peaks kõige suuremat mõju avaldama. Keha liikumise juures mängivad tähtsat rolli motoorne ajukoor ja väikeaju (kuklas), seepärast tundus mõistlik uskuda, et kõige rohkem mõjutab liikumine just neid piirkondi. Tegelikult on see ju sama normaalne, kui et jooksutreeningust on suuremat mõju oodata võhmale kui lihastele.

Taheti just näha, millises ajupiirkonnas moodustub kõige rohkem bdnf-i – aju enese imerohtu, mida kirjeldasin pea­tükis „Õige antidepressant” – hiirtel, kes jooksevad puuris ratta sees. Hiirte aju uurides selgus huvitaval kombel, et ainet tekkis kõige rohkem hoopis hipokampuses – aju mälukeskuses –, mitte motoorses ajukoores või väikeajus. Avastusest sai üks tähtsamaid juhtlõngu teadmisele, millist fantastilist mõju avaldab treening mälule. Viimase kümne aasta jooksul on loomade ja inimestega tehtud katsete põhjal õnnestunud kinnitada, et kehaline aktiivsus tugevdab mälu. Paistab lausa, et mälu jaoks pole olemas teist nii tähtsat mõjurit kui liikumine.

Anders Hansen "TUGEV AJU. Kuidas liikumine ja treening sinu aju tugevdavad". Kirjastus Varrak 2018

http://varrak.ee/product/25246/


Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare