Psühhiaater: eduka elu tagab eelkõige emotsionaalne intelligentsus, mitte kõrge IQ

 (41)
Psühhiaater: eduka elu tagab eelkõige emotsionaalne intelligentsus, mitte kõrge IQ
Noah Silliman/Unsplash

Nendel, kes on õppinud stressi vaos hoidma, pole enamasti kehakaaluga probleeme, sest nad on õppinud oma keha kuulama, ära tundma oma emotsioone ja neile intelligentselt reageerima, kirjutab David Servan-Schreiber raamatus „Stressist vabaks“. Ühtlasi rõhutab ta, et eduka elu tagab eelkõige emotsionaalse intelligentsuse valdamine, mitte kõrge IQ.

Ilma emotsioonideta pole elul mõtet. Mis lisab meie elule vürtsi, kui mitte armastus, ilu, õiglus, tõde, väärikus, au ja rahuldus, mida need meile pakuvad? Need tunded ja nendega kaasnevad emotsioonid on nagu kompassid, mis meid igal sammul juhivad. Kogu aeg püüame liikuda rohkema armastuse, rohkema ilu, suurema õigluse poole ja eemalduda nende vastanditest. Jäänud ilma emotsioonidest, kaotame oma kõige põhilisemad orientiirid ega suuda enam valida tegutsemisel seda, mis meile on tõeliselt tähtis.

Teisest küljest, kui emotsioonid jäetakse omapead, ka siis pole elu ihaldusväärne. Emotsioone peab tingimata kohandama mõtlev aju, sest igasugune „ülepeakaela” tehtud otsus võib seada ohtu inimestevaheliste suhete keerulise tasakaalu.

Keskendumata, järele mõtlemata, plaanitsemata jääme me juhuslike naudingute ja pettumuste pillutada. Kui me pole enam suutelised oma elu juhtima, siis kaotab see kiiresti mõtte.

EMOTSIONAALNE INTELLIGENTSUS

Termin, mis kõige paremini defineerib sellist tasakaalu emotsiooni ja mõistuse vahel, on „emotsionaalne intelligentsus”.
Yale’i ja New Hampshire’i ülikoolide teadurite leiutatuna sai see väljend kuulsaks tänu New York Timesi teadusreporteri Daniel Golemani raamatule, mille ülemaailmne vastukaja algatas uuesti debati küsimuse üle „Mis on intelligentsus?”

Loe veel

Seotud lood:

Emotsionaalse intelligentsuse mõiste on niisama lihtne kui tähtis. Oma esialgse ja üldisema definitsiooni järgi, selle järgi, mis inspireeris Alfred Binet’d, sajandi alguse prantsuse psühholoogi, kes leiutas mõiste „intelligentsuskvoot”, on intelligentsus vaimsete võimete kogum, mis lubab ennustada inimese edukust. Seega põhimõtteliselt, mida „intelligentsem” keegi on, see tähendab, mida kõrgem on ta IQ, seda enam peab ta „edu saavutama”. Selle ennustuse kontrollimiseks töötas Binet välja testi, mis sai kuulsaks „intelligentsustesti” nime all. Eelkõige mõõdab see test abstraheerimisvõimet ja paindlikkust loogilise informatsiooni käsitlemisel. Pandi tähele, et suhe inimese IQ ja tema „edukuse” vahel üsna laias mõttes (ühiskondlik positsioon, palk, asjaolu, kas ollakse abielus või mitte, kas on lapsi või mitte jne.) pole tagasihoidlikult öeldes just eriti paikapidav. Erinevate uuringute järgi saaks vähem kui 20% sellest edukusest panna IQ arvele. Seega tuleks järeldada: 80% edukusest sõltub muudest teguritest, mis on silmanähtavalt hoopis tähtsamad kui abstraktne ja loogiline intelligentsus.

Juba Jung ja Piaget olid välja pakkunud, et on olemas mitu tüüpi intelligentsust. On vastuvaidlematu, et teatud inimestel – nagu Mozart – on tähelepanuväärne intelligentsus muusika alal, teistel vormi alal – näiteks Rodin, ja kolmandatel jälle keha liigutamisel ruumis – kui mõtleme Nurejevile või Michael Jordanile. Yale’i ja New Hampshire’i teadlased esitasid ühe täiendava intelligentsuse vormi: emotsioonide mõistmise ja valitsemisega seostuva „emotsionaalse intelligentsuse”, mis näib paremini kui ükski teine seletavat elus saavutatavat edu.

Ja see on üsna suuresti sõltumatu intelligentsuskvoodist.

Emotsionaalse intelligentsuse mõistest lähtudes defineerisid Yale’i ja New Hampshire’i teadlased „emotsionaalsuskvoodi”, mida on võimalik mõõta nelja olulise funktsiooni põhjal:

1) Võime ära tunda iseenese ja teiste emotsionaalset seisundit.
2) Võime mõista emotsioonide loomulikku kulgemist (niisama nagu vanker ja ratsu liiguvad malelaual erinevate reeglite järgi, arenevad ka näiteks hirm ja viha ajas erinevalt).
3) Võime arutleda omaenese ja teiste emotsioonide üle.
4) Võime valitseda iseenese ja teiste emotsioone.

Need neli võimet on enesevalitsemise ja ühiskondliku edukuse alused. Need on iseenese mõistmise, vaoshoituse, kaastunde, koostöö ja konfliktide lahendamise oskuse aluseks. Kõik see näib olevat elementaarne. Igaüks on isegi veendunud, et ta tuleb nende nelja valdkonnaga suurepäraselt toime. Ometi pole see kaugeltki nii.

Väikeste laste käitumine on heaks näiteks sellest, kui raske võib olla emotsionaalseid seisundeid eristada. Enamasti laps, kes nutab, ei tea täpselt, kas ta nutab sellepärast, et tal on liiga palav või et ta kõht on tühi või et ta meel on kurb või lihtsalt sellepärast, et pärast päev otsa mängimist on ta ära väsinud. Ta nutab, ise täpselt teadmata, mispärast, ja ta ei tea, mida teha, et tal parem hakkaks. Täiskasvanu, kelle emotsionaalne intelligentsus on nõrgalt arenenud, läheb niisuguses olukorras kergesti enesest välja just sellepärast, et ka tema ei saa aru lapse emotsioonist ega oska ta vajadusele reageerida.

Teised inimesed, kelle emotsionaalne intelligentsus on kõrgem, oskavad ilma suurema vaevata teha seda, mida on tarvis lapse maharahustamiseks. Seetõttu kirjeldatakse sageli Françoise Dolto’d, kes üheainsa liigutuse või üheainsa sõnaga oskas maha rahustada juba mitu päeva nutnud lapse: ta oli emotsionaalse intelligentsuse virtuoos.

Täiskasvanu juures selline suutmatus selgesti eristada erinevaid emotsionaalseid seisundeid pole sugugi harv. Olen seda täheldanud Ühendriikides oma haigla mõnede internide juures. Stressis lõpmatutest tööpäevadest, kurnatud iga nelja päeva tagustest öövalvetest, kompenseerisid nad seda liigsöömisega. Kui keha neile ütles: „Mul on tarvis peatuda ja natuke magada”, siis nemad kuulsid ainult: „Mul on tarvis”, ja nad reageerisid sellele nõudele ainsa asjaga, mis oli kohe käepärast: kiirtoiduga, mis Ameerikas on igas haiglas ööpäevaringselt kättesaadav. Niisuguses olukorras tõendaks emotsionaalset intelligentsust, kui kasutataks Yale’i töögrupi poolt kirjeldatud
nelja võimet: kõigepealt tehtaks kindlaks oma sisemise seisundi põhjus (väsimus, mitte nälg), määrataks ära, milline on selle kulg (see tuleb ja läheb päev otsa, kui oma organismilt liiga palju nõuda; natukese aja pärast hakkab kahtlemata jälle parem), arutletaks oma tunde üle (pole mingit kasu, kui süüa veel üks jäätis, vastupidi, see oleks organismile veel lisakoormaks ja pealegi tunneksin end süüdlasena), ja lõpuks saadaks olukorrast sobival viisil jagu (õpitakse laskma väsimusehool mööduda või tehakse paus „järelemõtlemiseks” või isegi kahekümneminutine uinak, milleks võib alati leida vajaliku aja ja mis on hoopis kosutavam kui järjekordne tass kohvi või pool tahvlit šokolaadi).

See juhtum võib näida tühine, kuid see olukord on huvitav just sellepärast, et see on kohutavalt lihtlabane ja ühtaegu on sellest ääretult raske jagu saada. Enamik toitumis- ja rasvumisspetsialiste on selles punktis ühel arvamusel: halb emotsioonide valitsemine on üks peamisi kaalus juurdevõtmise põhjusi ühiskonnas, kus kõikjal valitseb stress ja sellele reageeritakse toidu ohtra tarbimisega. Nendel, kes on õppinud stressi vaos hoidma, pole enamasti kehakaaluga probleeme, sest nad on õppinud oma keha kuulama, ära tundma oma emotsioonid ja neile intelligentselt reageerima.

Goleman väidab, et emotsionaalse intelligentsuse valdamine on elus parem edu pant kui IQ. Ühes kõige tähelepanuväärsematest uuringutest selle kohta, mis lubab edukust ennustada, jälgisid psühholoogid 1940ndatest aastatest alates ligikaudu sadat Harvardi üliõpilast. Kahekümne aasta vanuselt ei lasknud nende õppeedukus mitte kuidagi ennustada nende tulevase sissetuleku taset, nende viljakust ega nende eakaaslaste tunnustust.

Neil, kes ülikoolis olid saanud kõige paremaid hindeid, polnud sugugi mitte kõige õnnelikum perekonnaelu ega kõige rohkem sõpru. Vastupidi, üks uuring Bostoni ühe vaese äärelinna laste kohta osutab sellele, et tähtsat rolli mängib just „emotsionaalsuskvoot”: nende edukust täiskasvanuna ei ennustanud kõige paremini mitte nende IQ, vaid nende suutlikkus raske lapsepõlve jooksul hoida vaos oma emotsioone, saada jagu pettumustest ja teha teistega koostööd.

David Servan-Schreiber „Stressist vabaks“ ilmus raamatusarjas "Tarkusepuu" Maalehe ja kirjastuse Varrak koostöös

Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare