Põhja-Korea põgeniku lugu: pärast kuu aega kestnud õppetunde õpetaja enam ei tulnud ja ema kuulis, et mees oli nälga surnud

 (56)
Põhja-Korea põgeniku lugu: pärast kuu aega kestnud õppetunde õpetaja enam ei tulnud ja ema kuulis, et mees oli nälga surnud
Raamatu autor 2013. aastal.Steve Jurvetson/Wikipedia

"Me kuulsime, et üks vanem mees oli tapnud lapse ja pistnud keedetud liha supi sisse. Ta müüs seda turusööklas, kus aplad lõunastajad seda sõid. Kuritegu avastati, kui politsei leidis üles luud.” Hyeonseo Lee kirjeldab raamatus “Seitsme nimega tüdruk” üliränka elu Põhja-Koreas ja enda põgenemist sealt.

Tol 1996. aastal muutus kultuur meie riigis märkimisväärselt. Minevikus, kui külastasin kellegi kodu, võeti mind vastu tervitusega: „Kas sa oled riisi saanud?“ See oli viisakas žest, mis tähendas: „Kas sa oled söönud? Ühine meiega.“ Ent kuidas võis toidunappuse puhul keegi seda vana tervitust siiralt lausuda? Ei möödunud kaua, kui selle asemele tuli: „Sa oled söönud, eks ole?“ Paljud olid liiga häbelikud või uhked, tunnistamaks, et nad on näljased, ega võtnud toitu vastu isegi juhul, kui seda pakuti. Kui Min-ho noor akordioniõpetaja hakkas meie pool käima, küsis mu ema, kas ta sooviks ehk lõunat süüa. Tema sai endale vana etiketi säilitamist lubada.
„Ma olen söönud, aitäh,“ ütles mees viisakalt pead langetades. „Aga kausitäis vett natukese doenjang’iga oleks meeldiv.“

Mu ema tuli palvele vastu, ehkki pidas seda veidraks. Keegi ei joonud vett sojaoa pastaga, mida kasutati supi maitsestamiseks. Õpetaja jõi selle iga kord mõne sekundiga ära. Pärast kuu aega kestnud õppetunde ta enam ei tulnud. Ema kuulis, et mees oli surnuks nälginud. Ta oli hämmelduses. Miks ei võtnud õpetaja ema pakutud toitu vastu? Mees oli hinnanud oma väärikust kõrgemalt kui elu.

Seotud lood:

Ühel suvisel pärastlõunal kui Min-ho ja mina koolist koju tulime, leidsime oma majast varga. See oli luider sõjaväelane, rõugearmilise nahaga, mitte vanem kui üheksateistkümnene. Ta üritas Toshiba televiisorit minema tassida, kuid tema käed ei olnud piisavalt tugevad. Sõdurid olid röövinud maju kõikjal Hyesanis ja tavaliselt anti nad politseile üle. Kuid mu ema andis talle lihtsalt natuke raha ja käskis süüa osta.

Loe veel

Kui näljahäda süvenes, levisid provintsis kuulujutud kannibalismist. Valitsus väljastas selle peale karmid hoiatused. Me kuulsime, et üks vanem mees oli tapnud lapse ja pistnud keedetud liha supi sisse. Ta müüs seda turusööklas, kus aplad lõunastajad seda sõid. Kuritegu avastati, kui politsei leidis üles luud. Ma arvasin, et sellised mõrtsukad peavad olema psühhopaadid ja et normaalsed inimesed ei otsiks kunagi abi taolistest kuritegudest. Nüüd ma enam selles nii kindel ei ole. Olles vestelnud paljudega, kes olid tol ajal surmasuhu sattunud, ma mõistan, et nälg võib ajada inimesed hulluks. See võib panna vanemaid võtma toitu omaenda laste eest, inimesi sööma laipu ja kõige leebemat naabrit sooritama mõrva.

Kõikjal riigis oli reisilubade süsteem kokku kukkunud, ent Pyongyangi sisenemist kontrolliti jätkuvalt väga rangelt. Tol suvel sain ma loa külastada Onu Raha ja tema abikaasat. See oli minu teine pikk rongireis, ehkki reisimiseks poleks saanud olla hullemat aastat.

Olin külaskäigu pärast närvis. Ma valmistusin sarnasteks vaatepiltideks, mida nägin Hamhungis. Kuid minu suureks üllatuseks oli Revolutsiooni Pealinnas kõik normaalne: hästi toidetud inimesed ajasid oma asju, avaratel bulvaritel liikusid autod ja sõitsid elektritrammid, ma ei näinud ei kerjuseid ega kodutute laste horde. Elektrijaamad pahvisid suitsu. Lojaalne klass, kes siin elas, näis olevat isoleeritud sellest, mis toimus ülejäänud riigis.

Kui olin asetanud lilled ja teinud kummarduse Mansu mäel Kim Il-sungi kujutava kolossaalse pronkskuju ees, mis oli nii suur, et tundsin end selle kõrval sipelgana, viisid onu ja tädi mind Ok-liu-gwoni, riigi kõige kuulsamasse nuudlirestorani. Koht oli puupüsti täis, inimesed ootasid järjekorras, et lauda saada. Ilmselgelt ei jäänud keegi nälga. Mu onul oli võimu ja mõju. Me läksime otsejoones järjekorra etteotsa ja meid võeti vastu, ilma et oleksime pidanud ootama.

Onu Raha oli suur mees, mis näis olevat vastavuses tema isiksuse ja tema kui perekonna rikkaima liikme positsiooniga. Tema majas oli oma saun. Ma ei olnud kunagi sellist luksust näinud. Ma lugesin kokku viis televiisorit. Mõned olid jätkuvalt kastides, et altkäemaksuks ära anda. Ühe õhtusöögi ajal tema söögitoas serveeriti mulle esimest korda Lääne toitu – mingit pastarooga.
See ei paistnud välja nagu päris toit.

Onu Raha naeris minu näoilme üle. „Enamikul ei ole kunagi elus võimalust seda süüa. Kui sa seda praegu ei proovi, ei tee sa seda võib-olla kunagi.“

Onu Raha naine kandis nii moodsaid rõivaid, et ei näinud üldse põhjakorealase moodi välja. Ta oli juhataja Pyongyangis Kaubamajas Number Üks, mida näidati teleuudistes regulaarselt, esitledes seal värvikirevatest toodetest lookas riiuleid. Aga kui ma tädi külastasin, ütles ta, et kaubad riiulitel olid üksnes demonstreerimiseks ja välismaalastele mulje avaldamiseks. Kaubamajal ei olnud ladu, et asendada müüdud asju.


Ma ütlesin talle, et lootsin osta emale kingitust, näiteks seda väikest meigikomplekti, mida olin näinud klaasist leti taga.
Tädi pilgutas poemüüjale silma ning too võttis komplekti välja ja andis minule.
Hyesani tagasi sõites mõtlesin, et kogu see külaskäik oli nagu üks kummaline unenägu. Ma ei suutnud uskuda, et Pyongyang asus samas riigis, kus inimesed surid Hamhungi kõnniteedel ja kodutud lapsed parvlesid Hyesani turgudel. Lõpuks ei jäänud siiski isegi Pyongyang immuunseks. Režiim ei suutnud ära hoida näljahäda saabumist omaenda võimukeskuse südamesse.

Hyeonseo Lee ja David John “Seitsme nimega tüdruk. Põhja-Korea ülejooksiku lugu”, kirjastus Helios

https://www.rahvaraamat.ee/p/seitsme-nimega-t%C3%BCdruk-p%C3%B5hja-korea-%C3%BClejooksiku-lugu/768524/et?isbn=9789949554553

Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare