Ott Kiivikas kunagisest turvamehetööst: igal ööl pidutses Raeköögis metsik kogus erinevat rahvast

Euroopa meister ja kulturistina kümneid teisi tiitleid võitnud Ott Kiivikas töötas 1990. aastate teisel poolel turvamehena restoranis Raeköök, kuhu teda kutsus selle koha juht Arnold Tokko, kes ühtlasi oli Eesti kulturismi ja fitnessi liidu ning jõutõsteliidu president. Paljud teisedki turvamehed olid sama jõusaali kulturistid, poksijad ja jõutõstjad. Oma seikluslikust elust turvamehena räägib Ott raamatus „Visa hing. Ott Kiivikas”.

Mulle see töö ja töökoht väga sobis, sest Arnold oli endine kulturist ja lubas alati trenni teha, kui ma tahtsin või kui näiteks enne võistlusi vaja oli, ning aitas töögraafikut sättida. Kuid eriti meeldis mulle see, et Arnold oli lasknud köögimeeskonnal välja töötada kulturisti menüü ehk valgupommid, nagu neid toite kutsuti. Menüüs olid au sees riis, kana, tuunikala, muna, kodujuust ja veel üht-teist sobivat. Neid toite said kõik tahtjad tellida.

Raeköök oli lihtne koht, sinna ennast tähtsaks pidavaid poliitikuid ega muud peenemat rahvast ei sattunud, aga loomingulist seltskonda, nagu näitlejaid, muusikuid, kunstnikke, ja eri alade atleete käis pidevalt. Igal ööl pidutses Raeköögis metsik kogus erinevat rahvast.

Ühel päeval astusid majja Eesti sumokad, kes olid sööma ja õhtut veetma kutsunud Emmanuel Yarbrough’, külalissumoka Ameerikast. Nad maandusid meie juures, sest Raeköök toetas Kohtla-Järvel toimuvaid Euroopa sumomeistrivõistlusi, kus ka tumedanahaline 206 cm pikk ja 320 kilo raske kapp üles astus või õigemini tatsus. Et kapp sisse pääseks, venitasime lahti tavaliselt vaid ühelt poolt avatava ukse mõlemad pooled. Suure mehe elu ei ole lihtne, seda kinnitas ka üks seltskonnas viibiv sumokas, kes rääkis, et Šveitsis jäi mürakas keerlevate uste vahele kinni ja teda ei saanud sealt enam kätte. Kuidas Emmanuel sealt täpselt pääses – sest meie kolme laua taha ta ühel hetkel maandus –, seda enam keegi ei mäletanud. Selliseid seiku juhtus tal kõvasti ja kes see ikka kõigi nende pääsemislugude järge suutis pidada.

Restoranis olid väikesed kahesed lauad, suurema seltskonna tarvis tõstsime alati kaks-kolm lauda kokku. Üksi Emmanueli jaoks panime kõrvuti kolm lauda ja kolm tooli. Sama kogus istmeid pandi talle tavaliselt ka lennukis kinni.

Ta oli lõbus ja väga hea isuga sell: kummutas sisse tavainimesele eluohtliku koguse alkoholi, ehk siis kaheksa pooleliitrist õlut, neli klaasi viskit, kuus klaasi tekiilat, ning alkoholile seltsiks neelas kaheksa kanakoiba, seitse tükki sealiha, suure kausitäie salatit ja loendamatu hulga portsjoneid praekartuleid.

Märjuke aga muutis mehe ülemeelikuks ja üsna pea lendas tema suurt torsot ja rippuvaid rindu katnud pluus nagu iseenesest seljast. Temast ei olnud võimalik mööda vaadata ja seetõttu muutus ta Raeköögi töötajate ja külastajate jaoks meeliköitvaks atraktsiooniks.
Pärast õhtusööki teatas suur mees, et tema tahab nüüd külastada Raeköögi tualetti. Mööda mu selgroogu hakkas alla vajuma külm higipiisk. Ei julgenud mõeldagi, kuidas kaheruutmeetrine ameeriklane Raeköögi üsna kitsasse tualetti üldse sisse pääseb ja seal asju ajama mahub. Aga sinna me ta suunasime, seal ta ära käis ja tagasi tulles pretensioone ei esitanud.

Raeköögis ei hoidnud inimesed end tagasi, napsutasid nii kuis jaksasid, tantsisid ja laamendasid. Ma olin tollase kesklinna politseijaoskonna konstaabli Elmar Vaheri (praegune politsei- ja piirivalveameti peadirektor – toim) juures väga sage külaline. Minu ülesanne oli kirjutada seletuskirju ja/või anda suusõnalisi tunnistusi, kuulama ja selgitama klientide esitatud kaebusi. Ma pidin päris tihti rahustama, ka jõudu kasutades, mõistuse ära joonud jõmme. Sinikad, kriimustused ja väänatud jäsemed olid minu igapäevane katsumus. Enne võistlusi palusin poksijapoisse jamasid ja konflikte lahendama. Kõige hullem vastasseis kujunes ükskord kümne turvamehe ja kümne külastaja vahel. Nad olid keskmisest suuremas joobes ja me ei tahtnud neid sisse lasta. Meie otsus neile ei meeldinud. Peale jäime muidugi meie, sest me olime tugevamad, kiiremad ja kained.

Kuna rahvas oli Raeköögis alati keskmisest suurema koguse napsu mõjul lusti täis ega hoidnud kuigi teraselt oma isiklikel asjadel pilku peal, siis said pikanäpumehed seal alatasa hea noosi.
„Ott, tule kähku alla. Üks naine röögib, ma ei saa aru,“ tormas kolleeg lõõtsutades üles. Raeköök laiutas kolmel korrusel: esimesel korrusel oli karaokebaar, teisel mängis bänd elavat muusikat ja kolmandal oli diskoteek. Lisaks veel privaatsaunad ja muud väiksemad pesakesed.

Esimesel korrusel garderoobi lähedal seisis ilmselgete joobetunnustega noor naine ja lihtsalt lõugas, nagu oleks keegi tal just siinsamas käed otsast lõiganud. Lähem vaatlus näitas, et käed olid tal otsas ja välja ei paistnud ka muud suuremat sorti vigastust, mis sellise udupasuna esile kutsuks. „Miks sa karjud?“ pöördusin ta poole väga rahulikult. Olin juba varasematest kogemustest targem ja teadsin, et niigi keerulises emotsionaalses olekus inimest pole mõtet rohkem ärritada. Seda enam, et ma ei teadnud, mis juhtus.

„Mu kott varastati ära!“ võttis ta end korraks kokku ja üürgas siis edasi. Mul langes kivi südamelt.
„See on ju kõigest kott! Sul on käed-jalad terved, pea otsas, see on kõige tähtsam. Koti ja kõik muu seal sees, need saab uued osta. Karjumine kotti tagasi ei too,“ lohutasin naist. Karjujal võttis rahunemine veel veidi aega, aga lõpuks ta tõdes, et mu jutus on iva sees.

Mina ise olin samale järeldusele jõudnud paar aastat varem, kui mu Mardi tänava üürikorter tühjaks varastati. Esimene hetk olin ma löödud. Väga vastik tunne oli mõelda, et keegi on minu asjades sobranud. Läinud olid kõik need kallid esemed ja riistad, mida olime Marianaga Soomes töötades saanud endale lubada, alates telerist ja lõpetades kohvimasina ja riietega. Ära oli viidud isegi minu kaal. Hakkasin kohe plaani tegema: hommikul lähen politseisse, siis kammin läbi kõik pandimajad ja … rohkem ma ei suutnudki välja mõelda. Läksin magama. Üllatav oli see, et magasin selles tühjas korteris paremini kui iial varem. Mõistsin, et mu elu läheb igal juhul edasi, ma olen terve ja mul on töö. Ainuke asi, mida ma teha saan, on minna järgmisel hommikul tööle ja teenida uute asjade ostmiseks raha.

Järgmisel õhtul kutsuti mind jälle alla esimesele korrusele. Trepimademel seina ääres seisid noor kurbade silmadega sõdur ja minu kolleeg. Meeste kohal kõrguvas valges seinas laiutas üüratu auk. „Mis siin juhtus?“ uurisin. Noorsõdur oli asja ees teist taga rusika seina löönud, selgitas kolleeg.
„Miks sa lõhud?“ küsisin käsi laiutades sõdurpoisilt. „Sul vedas, et oli kipssein. Muidu oleks praegu su käsi puruks.“

„Anna andeks, Ott. Ma ise ka ei tea, miks ma nii tegin. Närvid vedasid alt.“ Ta oli mu ära tundnud. Kogemus oli juba näidanud, et minu tuntus tuli sarnastes olukordades pigem kasuks. Kui ma teiselt korruselt alla suundusin ja paharetid mind märkasid, läks lahti vabanduste ümin, mis mind terve laskumise aja saatis.

Sõdurpoiss seisis nagu koolidirektori kabinetis. Mul oli temast kahju, aga auk seinas oli liiga suur patutegu, et oleksin saanud teda niisama ära saata. Määrasin trahvi ja alles siis saatsin ta uksest välja.

Kaire-Külli Vaatmann "Visa hing. Ott Kiivikas", kirjastus Helios 2017