Küsisin temalt: „Kelleks sa tahad saada?”

Ta vastas: „Ema tahab, et minust saaks arst, isa tahab, et minust saaks insener, onu tahab, et minust saaks teadlane, noorem õde tahab, et saaksin peaministriks, aga mis minusse puutub, siis minu käest ei küsi keegi. Ja ma ei oskagi vastata. Kui keegi küsib nii nagu teie, siis ei oskagi ma vastata, kelleks tahan saada.”

Sellises olukorras on iga laps. Teised inimesed tõmbavad ja sunnivad teda ühele või teisele poole. Loomulikult maandub ta kuskil, temas saab keegi, ent ta kaotab oma olemuse. Kellekski saamise käigus on ta kaotanud oma kõige väärtuslikuma varanduse.

Sellepärast õpetangi mina teile sulandumist. Mind ümbritsev kommuun on vaid vahend sulandumiseks. See, mis sulab, ei ole tegelikult teie, vaid teie iseloom. See, mis jääb järele pärast sulandumist, olete teie ise.

Ent praegusel hetkel te ei tea, kes te olete. Te pole see, kelleks end peate. See, kes te pole, sulandub kindlasti. See, kes te tõeliselt olete, osutub ilmutuseks nii teile endale kui kõigile teistele. Sellest kujuneb avastus, mis toob enesega üüratu rõõmu ja ekstaasi.

Kui saate teada oma tõlise olemuse, kaovad kõik teie hirmud, foobiad ja meeleprobleemid. Need kõik haihtuvad, sest need kuuluvad iseloomu juurde.

Alles ei jää enam ühtki sisemist konflikti.

Järele jääb vaid harmoonia ja vaikus, mis on niivõrd kõikehaarav, et seda on võimatu ette kujutada. Näha inimese algset olemust tähendab näha kõike, mis on seda väärt, sest sealt avaneb uks eksistentsi poole.

Nii et mina õpetan teile kõike seda, mis aitab teil sulanduda.

Õpetan teile armastust, mitte abielu. Õpetan teile sõprust või pigem sõbralikkust. Õpetan teile sulandumist kommuuni, siinsesse mediteerijate kommuuni.

Kommuun ei ole perekond. Olete sündinud perekonda...

Te peaksite mõistma üht-teist perekonna kohta. Perekond on üks kummaline institutsioon ja ka üks kõige mürgisemaid institutsioone. Vanemad arvavad, et olete nende omand. Ema arvab, et tema on teid sünnitanud, isa arvab, et tema on teile elu andnud: te olete tema veri.

See oli pidev probleem ka minu lapsepõlves minu vanematega.

Vaidlesin neile vastu iga kord, kui nad mainisid või tegid kaudse vihje, et kuulun neile. „See on absoluutselt vale,” ütlesin. „Unustage see mõte minu omamisest. Jah, olen näinud ilmavalgust tänu teile, kuid see ei anna teile õigust olla minu omanikud, ma ei ole teie omand. Laps saab alguse läbi vanemate: teie olete läbipääs. Kui kõik läbipääsud hakkaksid omanikuks, siis hõikaks iga suurem tee teile: „Kuhu sa lähed? Sa oled minu omand, sest mina olen su siia toonud.””

Vanemad ütlesid: „Sa võid meile rääkida, mis tahad, aga selliseid asju ära võõraste kuuldes küll ütle. Kui keegi kuuleks, et ütled oma isale, et ta on lihtsalt teerada...”

„Aga ma pean neid asju rääkima,” ütlesin, „sest te provotseerite mind, viga on teis. Te hakkate, loomulikult alateadlikult, kuid te hakkate mõtlema, et omate mind.” Isa tahtis, et minust saaks teadlane ja ma ütlesin talle: „Sa peaksid selle minu hooleks jätma. Olen piisavalt vana, et otsustada, millises suunas minna. Olen tänulik selle eest, et oled mind praeguseni kasvatanud, nüüd aga jäta mind rahule. Ning ma ei ütle seda tänamatusest, olen tänulik, et oled kasvatanud mu võimekaks ise oma teed valima. Ühel päeval pean sulle ütlema: „Nüüd jäta mind rahule.” See on šokeeriv, see teeb haiget, aga mis teha? Sinu enda pärast ütlen seda, sest sina oled lähtunud enda soovidest, enda ettekujutustest.”

Isa oli harva minu peale vihane, aga selleks hetkeks oli ta maruvihane ja kõigi silmis oli tal õigus. Kogu pere oli temaga ühel meelel. Naabrid oli temaga ühel meelel. „Mis mõtet on minna kunstikolledžisse või õppida filosoofiat? Sa ei kõlba siis mitte millekski.”

Indias on paljud ülikoolid oma filosoofiateaduskonnad sulgenud ja paljudes ülikoolides on filosoofia mõeldud vaid selleks, et meelitada tudengiteks tütarlapsi. Minul oli õpingukaaslasi kaks – kaks tüdrukut. Kolmekesi olimegi. Tüdrukud õppisid filosoofiat aga teistel põhjustel: kuna filosoofiateaduskonnas vajavad õppejõud pidevalt tudengeid juurde, kardavad nad kedagi läbi kukutada. Kui inimesed nende teaduskonda õppima ei tule, siis nende osakond suletakse ja nemad jäävad töötuks. Seega veenavad nad tudengeid nende juurde õppima tulema. Indias on teaduskraad naisele ainult abielu jaoks. Ülikooli lõpetanud tütarlaps saab endale rikka mehe, kultuurse perekonna. Otsekohe jõuab ta kõrgemasse seltskonda. Filosoofiaga pole tal mitte midagi peale hakata.

Üks minu õppejõududest oli bengal ja tema uskus tsölibaati – fanaatiliselt. Filosoofiateaduskondadest leiate te igasuguseid kummalisi kujusid. Ükskõik kas sadas vihma või mitte, oli kuum või mitte, päikesepaisteline või pilvine, kõndis tema muudkui oma vihmavarjuga, mis kattis peaaegu kogu ta näo, et mitte näha ühtegi naist. Ülikoolis on palju tütarlapsi ja tema loengutel käis kaks. Nende kahe tütarlapse pärast oli tal kombeks õpetada suletud silmadega.

Minu jaoks oli see suurepärane võimalus,mina magasin sel ajal. Kuus kuud läks niimoodi nagu õlitatult. Ühel päeval ei ilmunud tüdrukud kooli, aga see oli minu uneaeg, nii et jäin magama. See oli päev, mil õppejõud pidas loengu lahtiste silmadega – ma ei arvanud, et ta seda teeb. Ta ütles: „Ta võite silmad lahti teha. Ma tean, et teiegi olete tsölibaadi usku.”

„Kuus kuud mõtlesite seda?” küsisin. „Ma lihtsalt magasin. Ma olen magamise, mitte tsölibaadi usku.”

Õppejõud ütles: „Kummaline; arvasin, et olete täpselt nagu mina ja tundsin teie vastu suurt austust. Te petsite mind kuus kuud.”

„Ma petan teid ka tulevikus,” ütlesin. „See pole pettus, see on lihtsalt minu uneaeg. Hea, et pidasite loengut silmad kinni, nii polnud sellest mingit tüli ega konflikti – kuna mitte keegi ei kuulanud. Need tüdrukud pole filosoofiast vähimalgi määral huvitatud ja see, mida te räägite, on selline jama, et kui ma seda mõnikord läbi une kuulsin, ajas see mind oksele. Neil tüdrukutel pole muud teha... Te saate õpetada, teile makstakse selle eest. Aga need tüdrukud hangivad endale kraadi vaid selleks, et leida abieluks hea partii. Mina tulin siia lihtsalt magama ja teie tulite õpetama, meie ideed on erinevad. Ma ei ütle teile, et ärge segage mind, ja mina ei sega teid samuti, magan sügavalt ega norska. Kas ma olen kunagi norsanud?”

„Te olete imelik ja ajate mind hulluks! Te viite küsimuse sellisesse suunda, kus mul pole... Nüüd küsite norskamise kohta. Pöörduge teema juurde tagasi.”

„Olengi täpselt teemas,” ütlesin. „Ma küsin, et kas ma olen teid kunagi seganud. Kui ma pole teid kunagi seganud, siis mille üle te täpsemalt kaebate? Ma poleks pruukinud kuulata teid ka lahtiste

silmadega. Just seda need kaks tütarlast tegidki, sest nad pole filosoofiast põrmugi huvitatud. Sel ajal, kui teie silmad kinni loengut peate, sosistavad nemad rõivastest, oma saridest ja arutlevad, kust midagi ja mis hinnaga saada... Seda nad teevad. Kas ma olen selline tobu, kes peaks kuulama neid tüdrukuid ja teid? Ma olen lihtsalt siia kahe vahele jäänud. Nii ma siis magangi, see on ainult võimalus sellest kõigest põgenemiseks. Ja nüüdsest alates teate väga hästi, et ma ei peta teid. Kui te oleksite varem küsinud, oleksin teile öelnud, teie aga lihtsalt oletasite. Te eeldasite, et olen samuti tsölibaadis, kandsite enda seisukoha minule üle.”

Ta kartis nii väga mõnd naist näha ja ma ütlesin: „Nüüd, mil olete küsimuse tõstatanud, tahaksin öelda, et teie tsölibaat pole mitte midagi väärt. Te ei suuda naist isegi vaadata? Kas te kardate nii väga? Vihmavari pole muud kui teie argus. Ta kannate seda kogu aeg ülikoolis pea kohal ja kõik naeravad. Inimesed ei saa näha teie nägu, teie ei saa näha inimeste nägusid.” Ta kõndis nii kiiresti, et keegi ei jõudnud temaga sammu pidada ega teda kõnetada. Tal oli väga korralik kõnnitempo – kiire, vihmavarjuga varjatud.

„Öelge mulle, kui kaua kaitseb vihmavari teie tsölibaati? Kas olete kuulnud mõnest ürikust, kus öeldakse, et vihmavari aitab tsölibaati jääda? Kas olete näinud mõnd pilti, kus Mahāvīra; Buddha või Krišna hoiaksid käes vihmavarju? Te olete esimene tsölibaadis inimene maailmas, kes püüab tsölibaati jääda vihmavarju kasutades. Ja ma tean väga hästi, et te kindlasti vaatate; ka siin loengus teete ju ikka mõnikord silmad kasvõi veidigi lahti.”

„Aga kuidas te teate, kui te sügavalt magate?” küsis ta. „Kuidas te teate, et ma sügavalt magan? Järelikult te vaatate. Kui kaua te suudate silmi kinni hoida? Ja siis õpetada...”

Perekond proovib teid kellekski teha. Minu perekond soovis, et minust saaks teadlane, nad nägid potentsiaali. Ütlesin: „Saan aru, et kui oleksin teadlane, makstaks mulle rohkem ja austataks mind rohkem. Filosoofina võin ma ka ilma tööta jääda. Kuid on tulnud aeg, mil mul tuleb oma tee ise valida. Kui see viib ka kõrbesse, olen õnnelik, et olen käinud oma teed, ma ei kanna mitte kellegi peale vimma. Teie valitud teed mööda minnes, isegi kui minust saaks suurepärane teadlane, ei oleks ma ikkagi õnnelik, sest mind on sunnitud, see on nagu orjus. Teil on võim mind sundida, ent pidage meeles, et ma ei allu mitte mingil juhul sellele, mida mulle peale surutakse.”

Selleks ajaks oli isa vihaseks saanud. Ta ütles: „Olgu, mine kunste õppima, aga mina sulle raha ei anna.”

„Kokku lepitud,” ütlesin. „Raha on sinu oma, mina ei ole sinu oma. Sa ei taha mulle raha anda, sellest saan ma aru. Ja ma saan aru, et kui läheksin teadlaseks õppima, oleksid valmis mulle raha andma, kuna ma järgin sinu soovi. Sa oled valmis andma mulle raha ainult juhul, kui jään sinu kontrolli alla.

See asi on nüüd siis selge: sa kasutad raha, et sundida mind sinu soovitud suunda, aga ma keeldun. Aga peagi hakkad sa raha mainimist kahetsema. Kas sa arvad, et saad mind sundida, ähvardades mu rahast ilma jätta?”

Lahkusin kodust. Kaks aastat tuli isa ikka ja jälle minu juurde ning ütles: „Unusta see ja anna mulle andeks. Mul on siiralt kahju, et ma raha mainisin. Ma näen su probleeme ja mina olen need põhjustanud,” – öösiti töötasin ajalehes toimetajana, et teenida raha päeval ülikoolis käimiseks. Kuid ma küsisin: „Kuidas ma saan sinult raha vastu võtta?”

Ühel päeval, kui isale tulid pisarad silma, ütlesin: „Olgu, kui sa peale käid. Pane raha lihtsalt laua peale. Sinu käest ma seda ei võta. Laualt saan raha võtta, sest lauaga pole mul mingit probleemi ega konflikti.” Nii jätkus see järgmised neli aastat. Isa pani raha lauale ja mina võtsin selle sealt, aga mitte tema käest – „sest,” ütlesin, „see strateegia on inetu”.

Perekond kasutab ära iga last, sest perekonnal on võim raha üle, maine ja arvuline ülekaal. Ning laps on vaid laps, kuidas saaks ta vastu hakata? Perekond mürgitab lapse: sina oled hindu, moslem,kristlane. Perekond mürgitab lapse: sa oled vabariiklane, demokraat, sotsialist, kommunist. Perekond muudkui aga mürgitab. Kõik see mürk koguneb ja sellest saab sinu iseloom.

Kummalisel kombel vihkab iga poiss oma isa ja iga tüdruk vihkab oma ema, aga keegi ei ütle seda. Pealtnäha on kõik viisakas ja kena, igati viks. Sügaval sisimas on haavad. Need haavad on sinna tekitatud lapsepõlves ja sa kannad neid eluaeg endas. Need haavad mõjuvad sulle nii, et rikuvad kogu sinu elu.

Näiteks näen, et tüdruk, kes vihkab oma ema, käitub täpselt samuti nagu ema – sest kustkohast oleks tal õppida? Ema oli esimene naine, keda ta tundis. Ta vihkab ema, sest ema sundis teda olema keegi, kes ta pole ja nüüd peab ta seda koormat kandma. Seega ühest küljest vihkab tüdruk ema, teisest küljest oli ema see naine, keda ta õppis kõige lähemalt tundma. Nii kordabki ta oma ema liigutusi, keelt, reaktsioone, kõike. Ta on justkui kopeerpaberi alt tulnud: isik, kes kannab oma ema iseloomu.

Pole ime, et inimesed ennastki vihkavad. Sellel on lihtne põhjus: nad peavad ennast selliseks inimeseks, milline on see iseloom, mille neile on andnud inimesed, kelle vastu nad soovisid mässu tõsta, kuid kelle vastu nad olid abitud.

Perekonnast saab teie baasüksus. Seega, kui teie perekond on konfliktis naabritega, siis võitlete teie – olgu teie perel õigus või mitte – koos nendega teise pere vastu.

Minu maja ees elas kullassepp, kes oli veidi ekstsentriline. Üks tema veidrustest oli see, et iga kord, kui ta läks turule või jõe äärde, keeras ta oma maja ukse lukku – isegi kui tema naine ja lapsed olid kodus. Ta keeras ukse väljastpoolt lukku ja keeras võtit veel mitu korda, et veenduda, kas uks on ikka korralikult kinni. Kui keegi tekitas temas kahtlust – ja seda juhtus kogu aeg... Kui ta jõe äärde läks, seisin vaid mõned majad eemal ja ütlesin: „Soniji,” – see tähendab kullasseppa – „ega te ei unustanud ust lukku keerata?”

Ta vastas: „Kas unustasin?” ja pöördus tagasi koju. Kord pesi ta end jões, kui ütlesin: „Täna te küll unustasite.”

„Kas tõesti?”

„Ma nägin,” vastasin. Pesemine pooleli, jooksis ta koju kontrollima.

Tal oli minu isaga konflikt – kohtuasi mingi maatüki üle. See maa kuulus tegelikult kullassepale, aga isa oli selle eest tema nooremale vennale maksnud. Noorem vend oli väitnud, et see on tema maa,sellepärast isa talle maksiski. Registreerimispäeval tuli aga välja, et mees oli teda petnud: maa kuulus teisele vennale. Isa ei saanud raha tagasi ega loovutanud seega õigust maa üle ka teisele vennale,kellele maa kuulus. Nii mindigi kohtusse.

Ütlesin isale: „Mina lähen ja kaitsen ekstsentrilist kullasseppa.”

„Mida! Sa kavatsed minu vastu tunnistada?” küsis isa.

„Muidugi,” vastasin. „Tean, et oled maa eest maksnud, aga see oli sinu enda viga. Oleksid pidanud välja uurima, kellele maa kuulub, ja siis maksma. Ja vaene veidrik kullassepp, mida peaks talle süüks panema? Maa kuulub ju talle. Ja üldsegi on ta hoopis vaesem kui sina, nii et kui sina selle raha kaotad, ei ole see sulle nii raske, kui raske on talle maa kaotus, sest ta on tõesti väga vaene.”

Isa ütles: „ Aga sa ei saa aru sellest lihtsast asjast, et oma isa vastu olla...”

Vastasin: „Küsimus pole selles, et olen oma isa vastu. Ma ei usu mõtteviisi „õige või vale, aga minu perekond”... Tean, et sinu nõue on õige, kuid sina tegid vea ja peaksid selle pärast kannatama. Lisaks olen mina seda vaest kullasseppa kiusanud, nii et nüüd oleks mul võimalus teda aidata ja seda ma teengi.”

Osho „Eneseaustuse vägi. Virgumine eneseteadlikkusesse“, kirjastus Pilgrim

http://www.pilgrimbooks.ee/product/18104/?cid=3762

Osho (1931–1990) on üks tuntumaid ja provokatiivsemaid tänapäeva müstikuid. Londoni Sunday Times nimetas Oshot üheks „20. sajandi tegijaks”; kirjanik Tom Robbins aga „kõige ohtlikumaks inimeseks pärast Jeesus Kristust”. Tema õpetuste mõju on üha kasvanud ning jõuab vaimsete otsijateni kõikjal maailmas..