Õnnetunne ja hea enesehinnang eeldab oma puuduste aktsepteerimist

 (10)

Õnnetunne ja hea enesehinnang eeldab oma puuduste aktsepteerimist
Mia TörnblomFresheye

Kõrgema enesehinnanguga inimesel on tunduvalt lihtsam oma eksimustega toime tulla. Ta julgeb rohkem asju proovida ning uute inimeste, kohtade ja olukordadega tutvuda, sest teab, et saan hakkama. Ta ei sulgu endasse hirmust haiget saada ega karda läbikukkumist. Viimane on ju kasulik
õppetund, mis aitab tulevikus vigu vältida, kirjutab raamatus „Enesehinnang“ Mia Törnblom, kes sai jagu oma madalast enesehinnagust, mis pani teda kõigis oma hädades teisi süüdistama.

Olen veendunud, et terve enesehinnangu saavutamiseks ja säilitamiseks peab hakkama oma elu eest vastutama. Peab harjutama end teadlikult elama. Tuleb enda vastu aus olla ning käituda vastavalt oma tõekspidamistele ja väärtushinnangutele.

Hea enesehinnangu eeldused

Kõigis oma tegemistes tuleb olla mõttega asja juures.

OLEVIKUST HOOLIMINE

Ühel mu sõbral oli selle kohta üsna karm ütlemine: „Kui seisad ühe jalaga minevikus ja teisega tulevikus, siis kused oleviku peale.”
Kunagise ülekohtu pidev meenutamine või juhtumata asjade üle muretsemine, mis ei pruugigi kunagi juhtuda, raiskab energiat, mida vajame rasketes olukordades. Mõni ütleb, et mida rohkem sa elus häid hetki naudid, seda hullem tagasilöök tuleb. Mina küll nii ei arva. Mida enam me väärtustame seda, mis meil on siin ja praegu, seda suuremad jõuvarud on meil homseteks väljakutseteks, ning paljud tagasilöögid jäävad üldse tulemata, kui me pidevalt kõige hullemat ei oota. Olevikus viibimine on loominguline tegevus.

Seotud lood:

Esimest korda juhtis mu tähelepanu sellele üks tark naine, kes mind juhendas. Ta ütles: „Tähtis on see, et kui sa oled kodus, siis ole kodus, kui sa aga oled tööl, siis ole tööl.”
Mina mõtlesin: „Kas tal pole peas kõik korras? See on ju enesestmõistetav!” Ning ma vastasingi: „Loomulikult olen ma kodus, kui olen kodus, ja tööl, kui ma olen tööl!”
„Kas ka mõtetes?” küsis tema.

Mõelge, kui paljudel koosolekutel olete te istunud, viibides mõtetes kusagil mujal? Kui palju kordi olete oma lastega mängimise ajal mõttes esmaspäevast koosolekut kavandanud? Ja kõik need korrad, kui olete oma vastasistujat silmitsedes mõelnud, mida ta teist arvab, kuulamata, mida ta tegelikult räägib. Kui palju inimestevahelisi kontakte niimoodi tühja läheb!

OMA PUUDUSTE AKTSEPTEERIMINE

Loe veel

Alati on asju, mida võiksime paremini osata, keegi ei saa kunagi täiuslikuks. Eelkõige peame iseennast aktsepteerima ja armastama just sellisena, nagu oleme, nii väliste kui sisemiste puudustega.

Sageli soovitan oma nõustatavale: „Püüa suhtuda iseendasse samamoodi, nagu sa suhtud oma väga heasse sõpra. Samasugust austust ja armastust, mida sa sõbrale välja näitad, vajad ka sina ise.” Liigagi tihti tahaksime olla keegi teine ning raiskame aega mõtetele, et oh, oleksin ma vaid...
Enesetümitamisele tuleb lõpp teha ja hakata endast lugu pidama – kas inimesed ei võiks kokku leppida, et iseenda kallal norimine pole enam moes?

Enesesüüdistused on täiesti rumalad ja mõttetud, need kahjustavad enesehinnangut. Seevastu oma vigade eest tuleb vastutada, et mitte nende ohvriks muutuda. Me vastutame oma mõtete eest, mõtetest saavad aga teod, mis moodustavad suure osa meie elust. Kui oled valesti toiminud, on tähtis vastutust kanda, kas siis vabandust paludes või kahjut heastades.

Kaugeltki mitte alati ei piisa ainult vabandamisest. Vabandus ilma muutuseta ei tähenda ju tegelikult midagi. Arusaamine, et toimisid valesti, ei ole kahjuks seesama mis enda muutmine
või andeks palumine. Just muutus on oluline. Inimesed väidavad sageli, et on muutunud, aga seda saab tõestada ainult eelnevast erineva käitumisega. See võib kõlada suuresõnaliselt,
aga nii see on. Andekspalumine või oma vigade tunnistamine pole lüüasaamine. Vastupidi, see on julge ja vastutustundlik.

Kuid mitte ainult teised ei pea meie tehtud vigu andestama.
Ka ise tuleb endale andestada. Paljudele on just see kõige raskem. Kui tahame ennast rohkem austada, on hädavajalik oma eksimused endale andestada, sest muidu ei lase süü- ja häbikoorem meil edasi areneda.

KAS MA ELAN SELLIST ELU, NAGU SOOVIN?

Harjutus on järgmine:

Sul on jäänud elada kolm kuud. Sa pole haige ja sul pole kehalisi vaevusi. Sul pole ka majanduslikke muresid. Mõtle järele, kuidas sa tahaksid oma elu viimased kuud elada.
Mis on sinu jaoks tähtis?
Millised inimesed ja suhted on sulle olulised?
Kas sinu elus on keegi, kellele sa kulutad praegu palju oma aega, kuid kelle sa tegelikult oma elust välja jätaksid?
Millised asjad on tegelikult olulised?
Kas sa töötaksid?
Kas sa reisiksid?

Huvitav on näha, kui erinevalt inimesed neile küsimustele vastavad. Paljudele on see tõeline ahhaa-elamus, nad mõistavad, et peaksid hakkama tegema ja ütlema asju, mis on neile tõeliselt tähtsad, sest kuniks elu.
Selle kogemuse sain, kui kaotasin mehe, kes liiga noorelt läks surmale vastu. Ärge raisake oma elu – pole sugugi enesestmõistetav, et see ka homme jätkub. Vahel võib olla päris kasulik kujutleda, kuidas sa oma elu elaksid, kui sul oleks jäänud elada näiteks aasta.
Üks tark mees on öelnud, et me ei kahetse mitte tehtud vaid tegemata jäänud tegusid. Juba juhtunud asju polegi mõtet kahetseda, sest niikuinii ei saa neid olematuks teha. Võiks mõelda nii, nagu laulis Edith Piaf: je ne regrette rien (ma ei kahetse midagi). See ei tähenda muidugi, et me ei peaks vabandama või kahjusid korvama.

ISIKSUSE TERVIKLIKKUS

Minult küsitakse sageli, kuidas õppida „ei” ütlema ja piire seadma. Paraku teeme liigagi sageli asju, mida me tegelikult ei taha teha ja mis ei mõju meile hästi. Me teeme neid selleks, et teistele meeldida. Või kartuses, et nad muidu meis pettuvad.
Kuid me ei saa minna läbi elu nii, et mitte keegi meis ei pettuks, sest teistel on ju omad ootused, unistused ja eesmärgid.

See on paratamatu, et erinevate indiviidide ambitsioonid vahel põrkuvad. Me ei saa alati kõigiga kõiges ühel meelel olla, nagu me ei saa alati kõigile inimestele meeldida. Tähtis on enda eest seista, kui keegi teeb meile midagi, mis meie meelest pole okei.
Kuulen sageli selles stiilis lauseid: „Ta oleks pidanud aru saama, et nii ei sobi,” või: „Ta oleks pidanud taipama, et ma kurvastan, kui ta nii teeb.” Võib-olla need inimesed vahel tõepoolest „peaksid” taipama või aimama, kuid kui nad seda ei tee, tuleb neid oma arvamusest teavitada. Hea enesehinnangu saavutamise seisukohalt on see väga tähtis. Kui tahame olla õnnelikud, peame enda eest seisma.

Isiksuse terviklikkuse all mõtlen ma enda vastu siiras olemist.
Me kaitseme oma piire ja seisukohti. Ja määrame need ise. Ka ausus on tähtis. Kuid kindluse mõttes tahaksin ma lisada, et aus olemine ja oma seisukoha kuulutamine pole alati üks ja seesama. Tõde ja minu arvamus võivad teineteisest erineda.

Olen kohanud inimesi, kes peavad oma probleemiks seda, et on liiga ausad. Seda ma ei usu, vaid usun hoopis, et nad ajavad tõe oma isikliku arvamusega segi ja peavad vajalikuks seda „tõde” teistele kuulutada – kahjuks liiga tihti ja ilma kellegi palumata. Kui kellelgi on minu meelest kole kampsun, siis on see minu arvamus, mitte tõde. Ja see arvamus pole nii tähtis, et seda valjusti öelda, eriti kui see võib kedagi haavata.

Kui sinu elus on inimesi, kes ei mõju sulle hästi, siis peaksid midagi ette võtma. Mõnikord annan ma klientidele nõu oma suhetes „suurpuhastust” teha. Kui mõni sõber ei toeta sinu arengut ja muutusi ning käitub sinuga halvasti, kas ta siis on üldse õige sõber? Ma ei ütle, et peaksid selle isikuga „lõpu tegema”, aga sa võiksid hoolega järele mõelda, mis teid seob. Kui ta mingil põhjusel ei suuda sinuga koos rõõmustada, aga sa sellegipoolest jagad temaga oma tundeid, unistusi ja muresid, saad sa suure tõenäosusega pettumuse osaliseks, võib-olla koguni haiget.

Sõpru tuleb osata valida ja ise peab teisi kohtlema nii, nagu sa tahad, et sind koheldaks. Suhe, mida risustavad kadedus või pahasoovlikkus, pole kunagi aus.
Et mitte nii tihti pettuda, võiksid endalt vahel küsida: miks ma oma kaaslastega lävin? Miks ma oma partneriga koos olen?
Kui vastused nendele küsimustele on negatiivsed – „Sest ma ei taha olla üksi” või „Ma vist tõesti pole enam temasse armunud, aga ta tunneb mind nii hästi” –, siis võta midagi ette.

Katsu taas leida tee armastuse juurde või liigu edasi. Ära jää kunagi valedel põhjustel suhtesse pidama, sest ebasiirad, stagneerunud ja destruktiivsed suhted ei mõju su enesehinnangule hästi.
Väldi endast rääkides sõna „halb” kasutamist. Kui sa enda omadustest räägid, siis püüa öelda, et „seda peaksin ma veel harjutama” või „seda oskan ma vähem hästi” vms. See võib kõlada tobedalt, aga see on väga tähtis. Üsna keeruline on asendada „halb” sõnaga „hea”. Lihtsam on muuta „vähem hästi” „hästiks”, „madal” „kõrgeks”, „nõrk” „tugevaks”. Mõtte jõud on uskumatult suur. Me saame selleks, kes me oma mõtetes oleme.

Oluline on vastutada oma tegude eest, otsuste eest, unistuste ja soovide täitmise eest, partnerivaliku eest, viisi eest, kuidas kohelda inimesi nii tööl kui eraelus, isikliku õnne eest.

Mõtteid enesehinnangust

Mulle meeldib mõelda, et elu on nagu pidevas liikumises olev sõiduk. Ka teiste inimeste elud on liikuvad sõidukid. Avarii vältimiseks peavad kõik oma sõidustiili eest vastutama, tähelepanelikud olema ja õigesti juhtima. Paljud seda ei tee. Ma tean, sest olin üks nende seast. Tükk maad
oma täiskasvanuelust istusin kangekaelselt tagaistmel ja keeldusin rooli kätte võtmast. Kui ma teistele sisse sõitsin, hakkasin karjuma ja kaasliiklejaid süüdistama. Mul ei tulnud pähegi ise rooli taha istuda – mul polnud aimugi, et mingi rool üldse eksisteerib, nii hõivatud olin ma teiste teelolijate sõimamisest, et nad sõidavad nagu idioodid.
Aja jooksul sain mitu päris valusat pauku. Alles siis hakkasin mõtlema, kas saaksin ise midagi ära teha, et ma rohkem haiget ei saaks. Mia näitas mulle, kus on rool, ja julgustas mind rooli hoidma. Teisisõnu – ta õpetas mulle, kuidas oma enesehinnangut tõsta.
Sellest peale on mul oma sõiduki üle olemas kontroll. Mitte teiste oma üle – ainult enda oma. See tähendab, et ma põrkan ka praegu vahel kellegagi kokku, sest jätkuvalt leidub eluteel inimesi, kes ei tea, kuidas juhtida.
Naine, 47-aastane

Kui mul on hea enesehinnang, julgen teha panuse sellele, mis on mulle tähtis, selle asemel et raisata energiat enda maksmapanemisele olukordades, mis on tähtsad teiste jaoks. Hea enesehinnang aitab mul teha asju, mida ma muidu ei julgeks, kuna ma tean, et suudan ka ebaõnnestumise üle elada.
Naine, 29-aastane

Madala enesehinnanguga inimene on nagu teetass, millel on auk põhjas. Muudkui kallad ja kallad, aga kõik voolab välja. Just nii on tunnustusega, mille järele madala enesehinnanguga inimesed janunevad. Ükskõik kui palju nad väljastpoolt kinnitust saavad, ikka pole nad rahul.
Mees, 39-aastane

Tööl tuleb mõnikord ette olukordi, kus hea enesehinnang tuleb eriti selgelt esile. Märkasin seda keeruliste jutuajamiste puhul alluvatega, eriti kui pidin kedagi kritiseerima või ise kriitikat vastu võtma. Madal enesehinnang tähendab seda, et ma lasen teistel määrata, mida ma väärt olen. Siis on minu väärtuse mõõdupuuks see, kas ma meeldin teistele või ei. Sellisel puhul on mul väga raske kedagi kritiseerida. Kas teadlikult või alateadlikult püüan rääkida nii, et teine mu peale ei pahandaks ega solvuks. Seepärast peidan kriitika ebamäärastesse lausetesse ja hakkan kohe ise seda siluma või kiitusega kompenseerima, et kõlama jääks ikka hea. Selline olukord on alluva jaoks aga veelgi hullem, sest ta saab aru, et ma tahan teda kritiseerida, kuid kriitika on ebamäärane ja raskesti mõistetav.
Kõrge enesehinnangu puhul usaldan ma oma võimet kriitikat õigesti edastada ja keerulise olukorraga toime tulla.
Mees, 25-aastane

Mia Törnblomi raamat „Enesehinnang“ ilmus sarjas „Tarkusepuu" Maalehe ja kirjastuse Varrak koostöös.

Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare