Oli aasta 1978: kurikuulus NLKP KK otsus vene keele õpetamise kohta

 (67)
Karl Vaino
Karl Vaino (keskel) oli saanud juulis 1978. EKP Keskkomitee esimeseks sekretäriks.Foto: Rauno Volmar

40 aastat tagasi, 1978. aastal avaldati NLKP Keskkomitee kurioosseks saanud otsus „Vene keele õppimise ja õpetamise edasisest täiustamisest liiduvabariikides”. Aare Laanemäe kirjutab raamatus „Kümme aastat Valges majas“, et kõik see hakkas meenutama eestlaste venestamise katset 19. sajandi lõpus, kui asjajamine taheti muuta ainult venekeelseks.

Juba pealkirjas nimetatud otsuse formuleering „edasisest täiendamisest” vihjab sellele, et vene keelega oli Nõukogude Liidus midagi mäda. Nii see oligi. Kesk-Aasia liiduvabariikide rahvastiku kiire kasv võis ohtu seada vene keele kui suhtluskeele positsiooni küllaltki suurel osal Nõukogude Liidu territooriumist. (Olen seda asjaolu oma „Kuldsetes kuuekümnendates” põhjalikumalt analüüsinud.) Ega teistegi ääremaade põliselanikud omavahel suheldes emakeele kõrval vene keelt kasutanud. Samas oli vene keel ametlikult riigikeele staatuses, mille süvendamise ja kasutusala laiendamisega oli partei oma otsustes aastaid tegelenud, nõudes „õppimise ja õpetamise parandamist”. Tulemused olid aga üsna kesised.

Kuna 1977. aastal vastu võetud uus Nõukogude Liidu põhiseadus sõnastas, et arenenud sotsialism on lõplikult üles ehitatud ja ühtne nõukogude rahvas välja kujunemas, siis sai seda sihti silmas pidades nõuda ka paremat vene keele kui suhtluskeele kasutamise oskust.
Muidugi lülitati antud nõudmine „sõpruse-vendluse” propaganda lahjasse suppi, sest usuti, et nii on see paremini vastuvõetav. Mõned parteiteoreetikud, eeldades, et keel mõjutab vahetult oma struktuuriga ka mõtlemist, olid isegi veendunud, et vene keele kasutajad hakkavad ka venelase kombel mõtlema. Muidugi võib seda seletada ka teistmoodi.

Seotud lood:

Parteijuhtidel oli aga välja pakkuda vaid üksainus, vägivaldne variant – kõik nõukogude inimesed peavad vene keelt oskama ja hästi oskama. Nõnda sündiski 1978. aastal NLKP KK otsus „Vene keele õppimise ja õpetamise edasisest täiustamisest liiduvabariikides”, mille ka valitsus 13. oktoobril koos mahuka abinõude plaaniga kinnitas.

Loe veel

Tutvusin selle dokumendiga esmakordselt õppe- ja teadusosakonnas Priit Järve kabinetis. Juba põgusal sirvimisel hakkas silma selle ekspressiivne, vägivaldne iseloom. Otsus nõudis vene keele õpetamist juba lasteaias. Koolid pidid aga koostama uued vene keele õpetamise programmid. Võõrkeelte tunde võis vähendada, emakeele õppimine pidi aga lõppema juba 8. klassis. Samas pidi vene keele kasutamine laienema tööl ja olmesfääris. Osaliselt puudutas see ka kõrgkoole. Kui NSVL-i kõrg- ja kutsehariduse minister TPI rektorilt Agu Aarnalt küsinud, kui kiiresti ühtsele õppekeelele instituudis üle minnakse, küsinud see omakorda vastu: „Aga millisele?” Arvatavasti sai minister irooniast aru, sest rohkem oma küsimust ei korranud. Teadlaste jaoks oli probleem muidugi tõsine – KAK (kõrgem atesteerimiskomisjon) võttis dissertatsioone kinnitamiseks vaid vene keeles. Kõik see hakkas meenutama eestlaste venestamise katset 19. sajandi lõpus, mil ametkondlik asjaajamine toimus ainult vene keeles ja algkoolilapsi sunniti isegi vahetundide ajal selles keeles kõnelema.

Niisiis oli mulje hirmuäratav. Ees ootas aga selle dokumendi Eesti variandi koostamine. Mõnes liiduvabariigis oldi selles juba kaugemale jõutud – näiteks ühest Leedu ajalehest võis lugeda, kui targalt olid nad asjale lähenenud, kasutades kahesuunalise tee põhimõtet. Nad otsustasid, et mitte ainult vene keele õppimist ja õpetamist tuleb Leedu koolides täiustada, vaid ka leedu keele õpetamist vene koolides.

Tõeliselt internatsionalistlik lähenemine! Priit oli seda juba lugenud ja tegi ett epaneku minna Elsa Gretškina jutule. Elsat polnud veenda vaja, kuid tarvis oli seda mõtet süstida ka Karl Vainole. Jäime Priiduga ootama. Mõne aja pärast tuli südikas naine, nägu punaste laikudega kaetud ja käed värisemas, tagasi. Oleksime pidanud Karl Vaino reaktsiooni ette aimama. Seal kuuldut Elsa eriti kommenteerida ei tahtnud.

Oma jäika seisukohta eesti keele ja meele suhtes polnud Vaino avaldanud mitte ainult oma lähikondlastele, vaid sellest ka EKP Keskkomitee 25. pleenumil kõnelenud. Et meil sellega kõik korras polevat, tõi ta seal enda arvates vaimuka näite: „Lubage tuua võrdluseks andmed mõningate vabariikide kohta 1970. aasta rahvaloenduse põhjal: vene keelt valdab vabalt 36% leedulasi, 45% lätlasi ja 29% eestlasi. Vene keele oskuse tase on meil kõige madalam. See ei jää meie jaoks tagajärgedeta: vähe eesti rahvusest noori läheb õppima teiste vabariikide kõrgkoolidesse ja sõjakoolidesse. No mida siin rääkida, kui Leningradi Kõrgema Parteikooli (sinna me suuname põhiliselt inimesi partei- ja nõukogude aktiivi hulgast) sisseastumiseksamite õiendamisel hinnatakse meie vabariigist suunatud seltsimeeste teadmisi vene keeles kõige sagedamini „kahega” või formuleeringuga „teadmiste tase ei kuulu hindamisele vene keele oskuse puudumise tõttu”.

Niisuguse alajaotuse on Leningradi Kõrgem Parteikool sisse seadnud spetsiaalselt üksnes Eesti NSV-st sisseastujate tarvis.” (EKP keskkomitee 25. pleenum. Ettekanne. Lk 23–24.)
Vaino nördimus oli mõistetav.
NLKP KK otsust arutati EKP Keskkomitees 14. novembril ja 19. Detsembril võeti see vastu. Lisatud oli ka mahukas abinõude plaan. Karl Vaino oli rahul. Nüüd sai ta oma mõtt ed teoks teha ja „natsionalistidele”, mis oli talle sõimusõnaks, surmahoobi anda. Otsuse salajases lisas loetleti 30 tegevussuunda Moskva nõudmiste realiseerimiseks. Vaino olevat tema abi sõnul nädalate kaupa selle kallal töötanud. Neid nõudmisi arutasid loomulikult venekeelsed väljaanded Tallinn ja Vene Keel Eesti Koolides küllaltki põhjalikult. Peale selle kohustas otsus ka partei töötajaid endid vene keele tähtsust selgitama ja selleks üritusi korraldama. Mäletan, et loengulises töös me seda ei teinud, jätt es selle otsust kureeriva osakonna ülesandeks.

Ometi ei läinud kõik parteitöötajad brutaalse venestamispoliitikaga kaasa, võttes eeskuju Vaino Väljasest, kes otsuse arutamisel bürool ei osalenud. Ilmselt sattus just tänu ühele parteiametnikule salaotsus lisadega ka Soome televisiooni õhtustesse päevauudistesse, mille järel Vaino lähiringkonnas puhkes skandaal. Kes oli reetur? Vaatamata otsimisele tegijat ei leitud.

Ka intelligents ja koolinoorsugu reageeris otsuse nõuetele valuliselt, seda juba avalikult trotsides. Nii lahvatasid peagi noorterahutused Pärnus, seejärel Tartus ja Tallinnas. Neist kõige jõulisemad leidsid aset just Tallinnas, seoses raadio ja televisiooni vahelise huumorihõngulise jalgpallimatšiga Kadrioru staadionil 22. septembril 1980. aastal. Seda hõngu oli kutsutud looma noorte hulgas populaarne ansambel Propeller eesotsas Peeter Volkonskiga. Ilmselt polnud raadiomehed Propellerit kutsudes osanud arvata, kuidas noorsugu sellele reageerib.
Kuulsin viimasest lähemalt Jüri Paalmalt, kes samuti staadionil viibis. Esialgu jälgiti rahulikult matši, kuid kui mängu vaheajal ansambel oma tuntut mantrat „Die Woche” kordama asus, mida noored kooris järele ütlesid, muutus meeleolu ülevaks. Teadagi polnud Volkonski laulutekstid süütud, vaid sugestiivsed ja varjatud taga mõttega. Kui Peeter jälle alustas „See on meie punker”, võidi seda mitmeti interpreteerida (kas punk või ka meie metsavendade punker). Ilmselt oli tähelepanu äratav ja kahtlane ka järgnev tragikoomiline tekst: „Keset kevadõhtu jahutavat joobust pargis ühel oksal rippus poodu – tavaline hallis mantlis mees kõlkus kaelapidi nööri sees…” Kirjanik Enn Vetemaa laseb oma raamatus „Akadeemik Gustav Naani hiilgus ja viletsus” akadeemikul proovida mõtestada nende sõnade varjatud konteksti.
Peagi õnnestus Propelleril kitarride forte-fortissimoga kogu väljak oma haardesse saada. Kisa läks sõnulseletamatult valjuks. Raimund Penu käskis siis ürituse organiseerijal Tiit Karuksil ansambli esinemine lõpetada. Matš oligi juba lõppenud raadio kasuks 3:1, kuid noored ei mõelnudki lahkuda. Vahepeal olid raadio šefid maalt toonud võitjale auhinnaks veoautokastitäie kapsapäid. Nalja kui palju! Et massipsühhoosist sõjakalt meelestatud noorteseltskonda rahustada, oli televisiooni ja raadio juhtkond kohale kutsunud miilitsaüksused. Neid hakati nüüd kapsastega pilduma. Varsti läks tõsiseks rüseluseks.
Koolipoisid karjusid: „Maha Elsa! Maha Nõia-Elsa Gretškina!” Muidugi ei teadnud nad, et süüdi polnud otseselt Elsa, vaid Karl Vaino. Aga Gretškina, kes oli Ristlaane nõudmisel haridusministeeriumi peksunaiseks saadetud, pidi ju vene keele pealesundimise eest vastutama.

Lõpuks voogas osa rahvast trammide poole, et neid seal raputada, osa aga Olümpia hotelli ette, kust punalipp maha rebiti, mida keegi ajakirjanik jõudis ka pildistada.
Muidugi oldi üle piiri mindud. Kuid noorte vihas oli süüdi nende usaldamatus ja miilitsad, kes kähmluse esile kutsusid. Oli neid sinna üldse tarvis! See oli poliitiline viga, mille eest tuli maksta. Jüri Paalma rääkis muiates, kuidas järgmisel päeval partei linnakomitees televisiooni ja raadio juhte Nikolai Johansoni poolt paika pandi. Linnakomitee esimene sekretär ei suutnud mõista, miks ansambel nii lolle laule laulis. Nõupidamisest samuti osa võtnud Lidia Murtazina arvas, et nad oleksid võinud ilusaid vene laule laulda. Johanson aga soovitas omalt poolt eesti rahvalaulu, mille ise ka ette kandis: „E-e-mand viis hjälli heinamaale… Kaske-kaseke…”. Raadiokomitee esimees Aado Slutsk, kes ei suutnud muiet varjata, tagandati juhtunu tõttu oma ametipostilt järgmisel, 1981. aastal (nagu ka Raimond Penu 1982. aastal).

Järgmistel päevadel võeti linnas kasutusele karmid meetmed. Tänavatel alustasid patrullimist miilitsad ja rahvamalevlased ning komsomoli operatiivrühmad. Tänu drakoonilistele meetmetele suudeti suuremad meeleavaldused siiski ära hoida. Jalgpalliväljakul toimunut arutati 9. oktoobril ka EKP Keskkomitee büroo istungil, kus leiti, et kõiges oli süüdi natsionalism.
Ajakirjanduses ei leidnud need sündmused aga üldse kajastamist. Avalikkus ei pidanud sellest midagi teadma. See oli „demokraatia” nõukogude moodi, kus rahva avalikul arvamusel polnud sõnaõigust.
ise edasisest täiustamisest liiduvabariikides”.

Aare Laanemäe "Kümme aastat Valges majas“, kirjastus Argo

Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare