Oht tervisele: me ei ole kunagi varem nii palju erinevaid suhkruid söönud

 (1)
Oht tervisele: me ei ole kunagi varem nii palju erinevaid suhkruid söönud
MorgueFile

Inimesed ei ole mitte kunagi varem söönud nii palju suhkrut kui praegu. Kiired süsivesikud võivad mõjutada kõike alates vastsündinu kehakaalust kuni selleni, millal algab puberteet, ning rasestumise võimalikkusest kuni vähki haigestumise riskini.

Ann Fernholm kirjutab raamatus „Magus veri. Suhkrusõltuvuse needus“, et täiskasvanutel soodustab „magus veri“ veresoonte lupjumist ja dementsuse väljakujunemist. Organismis tekib põletik ja veresooned ummistuvad.
Alates möödunud sajandi keskpaigast on vere väike kolesteroolisisaldus olnud tähtis tervise mõõdupuu. Kolesteroolile keskendudes andsid teadlased meile uue toitumissoovituse: vähendage rasva tarbimist. Vähem rasva toidus pidi tähendama vähem rasva kehal. Kuid asi on läinud täpselt vastupidi. Rasvumisepideemia ja diabeet on tabanud suurt osa maailmast.
Teadusajakirjanik Ann Fernholm vaatleb meie toitumissoovituste tagapõhja ja rasvateemalist debatti, mis on viimastel aastatel Rootsis möllanud. Ta näitab, et keha ei ole nii lihtne, nagu teadlased kunagi oletasid: vererasvu nihutavad paigast mitte ainult rasvad, vaid ka suhkur ja teised süsivesikud.

Seotud lood:

Siin on katkend raamatust.

Alates 20. sajandi keskpaigast oleme tarbinud valget suhkrut suurusjärgus 42–43 kilo inimese kohta aastas. Ning see on toiduainetööstuse üks tavalisemaid argumente, põhjendades, miks ei saa suhkur olla rasvumisepideemias süüdi. Näiteks Rootsi raadio ühiskonnasaates „Studio Ett“ ütles toiduainetootjate liidu toonane tegevjuht Agneta Dreber suhkru lisamaksustamise vastu sõna võttes niimoodi: „Lisaks peab meeles pidama, et suhkru tarbimine Rootsis on juba alates 1930ndatest püsinud samal tasemel.“

Loe veel

ME SÖÖME INIMESE KOHTA AASTAS 14 KILO "MUUD SUHKRUT" EHK LAKTOOSI, MALTOOSI, GLÜKOOSI, FRUKTOOSI, ISOGLÜKOOSI, TÄRKLISESIIRUPIT JMT.

Ma olen kuulnud teda kasutavat sama argumenti ettekandes suurel konverentsil, mis oli mõeldud koolitervishoiu valdkonnas töötavatele inimestele. Teemaks oli laste ülekaal ja mida saaks kooli tervishoiusüsteem laste aitamiseks ära teha. Lahjade ja karastusjookide tootjate organisatsioon Sveriges Bryggerier väidab oma kodulehel sama – et me ei söö tänapäeval rohkem suhkrut kui 1930ndatel.
AGA. Millest tööstuse esindajad vaikivad, on see, et nüüd manustame me iga päev uuel kujul lihtsaid suhkruid, mida 1930ndatel polnud olemaski. Kui lugeda poest ostetud kommipaki pealt selle sisaldust, on esimene koostisaine sageli glükoosisiirup või glükoosi-fruktoosisiirup. Nende valmistamiseks lõhustatakse näiteks maisis, riisis või kartulis sisalduv tärklis üksikuteks suhkrumolekulideks.
Põllumajandusamet on see ametkond, kes teeb statistikat Rootsis tarbitud suhkru kohta – statistikat, mida siis toiduainetööstus refereerib, kui otsib argumente suhkrumaksu vastu. Et uurida välja, mis õieti selle statistika alla käib, helistasin ameti ühele töötajale. Tahtsin teada, kas need uued suhkruvormid on ikka kaasa arvatud. Ta palus võimalust tagasi helistada. Tema väitel oli küsimus huvitav, aga ta ei osanud vastata. Paari päeva pärast tuli teade: glükoosisiirupit ja fruktoosisiirupit ei ole statistikas arvesse võetud. Kui palju me neid uusi suhkruliike siis tarbime, tahtsin teada. Ametnik lubas uuesti ühendust võtta. Veel pisut hiljem saabus hinnang: me sööme inimese ja aasta kohta umbes 14 kilo „muud suhkrut“ ehk laktoosi, maltoosi, glükoosi, fruktoosi, isoglükoosi, tärklisesiirupit jmt.
Ametnik rõhutas, et saadud arv ehk 14 kilo on väga umbkaudne. See ei hõlma glükoosi- ja fruktoosisiirupit, mis on imporditud juba valmis toodetud toiduainete kaudu. Näiteks kui osta ühe tuntud hamburgeriketi kanatükikesi, siis võib saada kaasa magushapu kastme, mille esimene koostisaine on glükoosi-fruktoosisiirup. See on toodetud Suurbritannias ega kajastu seega minule antud numbris.


Niisiis ei ole olemas usaldusväärset statistikat selle kohta, kui palju me sööme puhtaid suhkruid. Aga kasutagem siiski põllumajandusameti esindaja hinnangut. Tarbimine jõudis tippu 21. sajandi alguses. Siis sõime muid suhkruid 17 kilo inimese kohta aastas. Samal ajal sõime 43 kilo tavalist valget suhkrut. Kokku teeb see 60 kilo puhtaid suhkruid inimese kohta aastas ehk tegu on Rootsi rahva rekordiga (ehkki Ameerikat me ei püüa – seal ulatub tarbimine 70 kilogrammini).
Seega sööme tänapäeval umbes 10 kilo rohkem puhtaid suhkruid kui 1930ndatel ning suhkru tarbimine on selle aja jooksul, mil Rootsis on möllanud rasvumisepideemia, kahtlemata suurenenud. Samal ajal on rasva osakaal toidus vähenenud.

Ann Fernholm „Magus veri. Suhkrusõltuvuse needus. Kas süsivesikud on kõige kurja juur ja rasvad polegi nii pahad?“ Petrone Print 2015

Molekulaarset biotehnoloogiat õppinud Ann Fernholm töötab ajakirjanikuna. Ta on teinud kaastööd Dagens Nyheterile, Svenska Dagbladetile, Fokusele ning Forskning & Framstegile. 2010. aastal nimetati ta aasta teadusajakirjanikuks päikesekaitsekreemist tehtud uuringu eest. 2011. aastal tegi ta Rootsi tele­visiooni teadussaatele „Vetenskapens värld“ palju vastukaja tekitanud reportaaži diabeetikute toitumisest.

http://www.rahvaraamat.ee/p/magus-veri-suhkrus%C3%B5ltuvuse-needus/726091/et?isbn=9789949556441

Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare