“Aaaa, Dünamo!” Spordipoodi muidugi pole seal enam ammu – kuigi ma usun seda ikkagi ainult neil hetkedel, kui oma silmaga näen; muul ajal on see enda kogetud värviline lapsepõlv palju suurem reaalsus kui tänapäeva põgusad olevikuhetked. Siit Dünamo poest ostsin ju kord endale oma “Jermak” seljakoti! Nagu need asjad sel ajal olid, “keegi teadis öelda, et müüakse” ja tuli kiiresti kohale tormata.

Eriline unenäoline nostalgia tabab muidugi hetkedel, kui mõni pood mõne lapsepõlvelinna mõnel tänaval juhtub olema täpselt sama koha peal nagu ennevanasti. Ja kui seal veel sama lõhn ka on! Näiteks legedaarne antikvariaat, kuhu me kord õega salaja raamatuid tassisime, ilmselt minu eestvedamisel, tahtsime rikkaks saada… Kodus oli nii palju raamatuid, aga muidugi jäime emale-isale selle „äriideega” vahele.
**

Edasi liigume Viljandi haiglasse, vanaisa vaatama.
Papa usub väga minusse, võibolla isegi ebaõiglaselt palju. Sellesama “Jermaki” tegi ju ka tema mulle omal ajal välja. Ja ostis mulle sõnaraamatuid, ja lõikas välja ajalehest saksa keele õppetunde, „noh, igaks juhuks, kes teab...” sokutas ta neid mu lauaotsa peale, kui külla tuli.
“Papa on sul kuidagi naljakas,” ütles Justin. “Iga kord, kui teda näen ja temaga räägin, on mul tunne, et ta muheleb.”
Aga nii ongi. Samas on seda huumorit raske edasi anda.
“Vanapapa, kas sina oled haige?”
“Natuke haige, natuke, ehhee.”
No ei ole ju naljakas! Aga on.

Ma usun, et Marta jääb papat mäletama, isegi kui midagi fataalset peaks varsti juhtuma. Hilja õhtul rääkis ta ka veel “vanapapast” ja sellest, kuidas nad haiglavoodis koos pikutada said.
Mulle tuleb järsku meelde, et minu eredamad mälestused oma vanavanaisast, papa isast on ka voodiga seotud! Vanavanaisa armastas voodis pikutada koos koerte ja kassidega. Vanavanaema sinna sängi ei mahtunudki, neil oli kambris kaks voodit: üks oli puhas ja korralik, teine oli sassis ja loomi täis. Mäletan, kuidas vanavanaisa mul ka lubas korraks voodisse pugeda, ise istus voodi ääre peal ja ütles oma kergelt kange keelega (sest ta oli venelane, aga rääkis meiega eesti keeles): “No tjule siia, mjaahub, mjaahub!” Ise muheles. Mina ronisin voodi peale. Kass tegi korra silma lahti ja magas siis edasi. Võib olla, et see ongi mu viimane mälestus vanavanaisast. Selline loomalõhnaline.

**
Pärast haiglat sõidame edasi Sürgaverre, vanaema vaatama. Ma ei tea, mis imelik seisund küll täna on, aga istun nagu mälestuste soonte peal: on selline, kergelt hüpnoosi moodi seisund ehk, kui meenub rohkem. Sinka-vonka teede peal näitasin Justinile: “Vaata, siin majas elas jahimees, käisime siit kährikkoera nahka ema mantlile saamas” ja “Näe, näe, siin majas oli lehm, keda papaga käisime ravimas, ja kollased kassipojad olid ka.” Justinit on need jutud ikka lõbustanud, kuidas papa oli külavelsker ja kuidas me telefonikõnede peale koos maailma päästma panime, “Willisele” hääled sisse ja pota-pota minek. Selga oli mulle tavaliselt tõmmatud mõni onude vana mantel, mis mammal kõik kapi taga alles oli hoitud (need villased lastemantlid on siiamaani seal kapi taga, igaks juhuks). Ja ükskord oli mul nii kiire lehmade päästmisega, et ei mallanud Willise ust ka kinni panna… Kukkusin kurvi peal potsti! uksest välja. Õnneks oli see kurv täitsa papa-mamma hoovis ja kiirus oli väike.

**
Aga samas on seal nende vanas majas käies kurbus õhus tunda. Needsamad tapeedid, mis olid meie lapsepõlves, ainult et 25 aastat rohkem pleekinud ja määrdunud kui omal ajal. Sama käib kardinate, pottide, uste, aknaraamide jne kohta. Paar aastat tagasi üritasime korraldada remonti, aga see jäi ära papa-mamma vastuseisu tõttu. Hakka siin asju tubadest kokku tõstma ja jama endale tekitama! Sellises olukorras on raske öelda, kas tasub edasi ajada remondiasja või mitte. Äkki me tõesti tahtsime seda iseenda, oma esteetiliste harjumuste (et mitte öelda snobismi) pärast? Neile seda vaja ei ole, nad tahavad elada minevikus?

Teine kurb moment on meie külajoodikust onu (”tal on see sinu vene joodikuveri välja joonud!” sajatab mamma vahel ja papa muheleb.) Kartsin natuke, et milline Toivo on, kui veerand tundi ette helistades külla sajame. Aga vajus kaela ja kallistas ja rääkis mõistlikku juttu. Seda, kui napsune ta on, ei saa me enam ammu aru. Kaine pole ta aastakümneid olnud.
“Tegelikult on Toivo üks mu lemmiksugulasi siin Eestis,” ütles Justin pärast autos. “Sest ta alati tahab minuga rääkida ja küsib mu elu kohta!”