Aega ei saa varastada ega teisele kontole kanda. Selle turgu ei saa hõivata. Ka rikkad ei saa aja poolest rikkamaks saada, teistest rohkem aega omandada. Aja süsteemi ei saa üle kavaldada, häkkida ega võltsida. Aega ei saa vahetada ega tagasi maksta.

Aega on piiratud koguses ja ometi on nõudlus selle järele meeletult suur. Mõtle, kui palju on neid asju, mis sinu ajast oma osa saada tahavad! Sinu põhitöö. Sinu üleajatöö ning muud pakkumised. Tööle- ja kojusõit. Sinu trenn ja tervisesport. Sinu kohustused sõbra, naabri, koguduse liikme ja kodanikuna. Laste trennid, võistlused, konkursid ja esinemised. Sinu hobid ja vaba aeg. Su keha une- ja puhkusevajadus. Nii palju valikuid ja nii vähe aega kõigi nende asjadega tegelemiseks. Kõige ehedamalt tajub kogu seda survet inimene, kelle esmane armastuse keel on kvaliteetaeg. Kui sa oled abielus naisega, kelle emakeel on kvaliteetaeg, pead sa seda kasvõi natukene komplimendina võtma. Su naine ei vaja tunnustavaid sõnu ega kingitusi ega mingeid teeneid. Ta ei taha muud kui sind. Ta tunneb su armastust ja kiindumust – seda, et sa temast siiralt hoolid –, kui sa temaga natuke oma väärtuslikku aega jagad. Pool tundi siin, tunnike seal ning aeg-ajalt koosveedetud nädalavahetus, ja ta armastuse patareid on laetud. Eeldusel, et see on õiget sorti aeg.

Kvaliteet on võtmesõna. Kasutades sõna „kvaliteet“, seame lati alati kõrgele. Mehaanik, kes kvaliteetset tööd teeb, ei paranda pidurit üle jala. Ta ei lase karburaatori kallal tööd tehes end segada. Ta ei löö pead selga ega marsi minema, kui ta ühe hetkega imelikule helile seletust ei leia. Kvaliteetse töö tegija pingutab alati veidi rohkem, kui peab, on ülesandele keskendunud ega anna alla, kui asjad kohe ei laabu. Ning sama kehtib oma naisega kvaliteetaja veetmise kohta. Kui sa talle oma aega pühendad, anna oma parim. Ja järgnevalt räägime, kuidas seda teha.

KESKENDUMINE

Kvaliteetse aja loomise võti on õige meelestatus. Õige meelestatuse eelduseks on tähelepanu suunamine kaaslasele. Mõned abikaasad arvavad, et veedavad koos aega, kuid tegelikult vaid elavad lähestikku. Nad on ühel ajal samas hoones, samas toas, aga nad ei ole koos. Abikaasa, kes saadab sõnumeid hetkel, mil naine temaga rääkida üritab, ei veeda naisega kvaliteetaega, sest ta tähelepanu pole naisel.

See ei tähenda samas, nagu peaks kvaliteetaeg olema teineteisele silma vahtimine. See tähendab millegi koos tegemist ning oma tähelepanu kaaslasele pühendamist. Tegevus ise on täiesti teisejärguline. Emotsionaalselt on oluline, et te veedate teineteise seltskonnas teineteisele suunatult aega. Tegevus on vaid vahend, mis aitab koosolemistunnet süvendada. Kui mees ja naine mängivad koos tennist, siis kvaliteetajaga on tegemist juhul, kui nad ei keskendu peamiselt mitte mängule, vaid ühisele ajaveetmisele. Oluline on see, mis toimub emotsionaalsel tasandil. Üheskoos ühise huviga tegelemine edastab sõnumi, et te hoolite teineteisest, et teile meeldib koos olla, et teile meeldib koos asju teha.

KVALITEETNE VESTLUS

Nagu tunnustussõnade keelel, nii on ka kvaliteetaja keelel palju murdeid ja murrakuid. Üks neist on vestlus – siiras dialoog, mille käigus te jagate kogemusi, mõtteid, tundeid ja unelmaid sõbralikus ja häirimatus õhkkonnas. Kvaliteetne vestlus annab vestluspartnerile teada, et • ma keskendun sinu mõistmisele; • ma kuulan sind sulle kaasa elades; • ma küsin küsimusi – mitte pealetükkivalt, vaid soovides sind mõista.
Enamus inimesi, kes kurdavad, et nende abikaasa ei räägi nendega, ei pea silmas seda, et teine pool kunagi ühtegi sõna ei ütle. Nad tahavad öelda seda, et nende abikaasa ei lasku sisulisse dialoogi. Kui sinu naise esmane armastuse keel on kvaliteetaeg, siis selline dialoog on eluliselt oluline selleks, et ta end armastatuna tunneks.

Patrick tuli minu juurde teraapiasse, kui ta oli neljakümne kolme aastane ning 17 aastat abielus olnud. Ma mäletan teda, sest ta esimesed sõnad olid nii dramaatilised. Ta istus mu kabinetis nahkses tugitoolis ning pärast põgusat enesetutvustust naaldus ta ettepoole ja ütles tundepuhangust kantuna: „Dr Chapman, ma olen nii loll, nii-nii loll.“ „Miks te nii arvate?“ küsisin mina. „Me olime abielus seitseteist aastat,“ vastas ta. „Ja mu naine jättis mu maha. Ja nüüd ma saan aru, kui loll ma olen olnud.“ Ma sõnastasin oma küsimuse ümber: „Mida te loll olemise all silmas peate?“ „Õhtuti koju tulles rääkis mu naine alatasa oma tööprobleemidest,“ selgitas ta. „Ma kuulasin ja seejärel ütlesin, mida ta minu arust tegema peaks. Ma andsin talle alati nõu. Ma tegin talle selgeks, et ta peab probleemiga tegelema. Et probleemid ei kao iseenesest. Ütlesin talle, et ta peab rääkima asjaga seotud inimeste või oma ülemusega – et probleemidega tuleb tegeleda.

Järgmisel päeval tuli ta töölt ja rääkis samadest probleemidest. Ma küsisin, et kas ta tegi nii, nagu ma eelmisel päeval soovitanud olin. Tema raputas aga pead ja vastas eitavalt. Ja mina kordasin oma nõuannet. Ma ütlesin, et just see on õige lahendus. Ja ta tuli järgmisel õhtul koju ja rääkis samast probleemist. Ja taas küsisin mina, kas ta tegi nii, nagu ma soovitasin. Ja tema raputas pead ja ütles ei. Kui kolm või neli õhtut oli ikka see üks ja sama jutt, siis sain ma vihaseks. Ma ütlesin, et tal ei tasu oodata kaastunnet, kui ta ei taha mu nõu kuulda võtta. Et ta ei pea ju sellise pinge ja stressi käes vaevlema – et ta lahendaks probleemi minu nõu kuulda võttes. Mul oli valus tema muretsemist ja stressi vaadata, sest ma teadsin, et saab ka teisiti. Ja viimane kord, kui ta samast probleemist rääkima hakkas, ütlesin mina: „Ma ei taha sellest enam midagi kuulda. Mina olen oma seisukoha öelnud, mida teha tuleks. Kui sina minu nõu kuulda ei võta, ei taha mina sellest enam midagi kuulda.“ Ma tõmbusin endasse ja hakkasin oma asju tegema. Alles nüüd saan ma aru, et ta ei tahtnud oma probleemidest rääkides minu nõuandeid. Ta tahtis kaastunnet. Ta tahtis, et ma kuulaksin, talle tähelepanu pööraksin, talle ütleksin, et ma mõistan ta muret ja valu ja pinget. Ta tahtis kuulda, et ma armastan teda ja et olen tema poolt. Ta ei tahtnud nõu, ta tahtis vaid minu mõistmist. Aga ma isegi ei püüdnud mõista. Ma olin nõuandmisega nii hõivatud. Ja nüüd on ta läinud.“ „Miks me ei näe asju siis, kui me nende sees oleme?“ küsis ta. „Ma olin pime. Alles nüüd ma näen, kuidas ma teda alt vedasin.“ Patricku naine oli igatsenud kvaliteetvestlust.

Emotsionaalselt igatses ta seda, et mees talle tähelepanu pööraks, tema valu ja viha märkaks. Patrick keskendus rääkimisele, mitte kuulamisele. Ta kuulas ainult seni, kuni probleemist aru sai ja asus kohe lahenduskäiku formuleerima. Ta ei kuulanud piisavalt pikalt, et kuulda naise appikarjet ja igatsust mõistetud olla. Kas keegi on sellest patust nii puhas, et julgeb esimese kivi visata? Tegelikult on paljud meist Patricku moodi. Meid on treenitud probleeme analüüsima ja lahendusi genereerima. Me unustame, et abielu on suhe, mitte täitmist ootav projekt või lahendust vajav probleem. Suhe vajab kaasaelamist ja kuulamist eesmärgiga mõista kaaslase mõtteid, tundeid ja soove. Nõu võib anda – kuid vaid siis, kui seda küsitakse, ja mitte iialgi üleolevalt. Enamus meist pole kuulamist õppinud. Mõtlemine ja rääkimine tulevad palju paremini välja.

Gary Chapman, Randy Southern "ARMASTUSE 5 KEELT MEESTELE. Kuidas teha hea suhe suurepäraseks", kirjastus Pilgrim