„Mis metsa te enda meelest lähete?“ küsis liinibussijuht. „Metsa pole ammu enam!“

 (2)
„Mis metsa te enda meelest lähete?“ küsis liinibussijuht. „Metsa pole ammu enam!“
Küla Kalimantani lõunaosas.wikipedia

“Istun Jakarta Metro TV stuudios ja vaatan tõtt umbes 86 miljoni indoneeslasega. Saatejuht loetleb minu siinse elu tähtsündmusi: õppis indoneesia keelt, korraldas „Teeme ära!“ prügikoristusaktsiooni, tegi metsanomaadidega koos filmi ja kirjutas kohalikest raamatu. Ta hoiab käes mu teost „Kuidas ära tunda indoneeslast?“ ja nõuab nüüd minult seletust.” Nii kirjutab Berit Renser raamatus “Minu Indoneesia”

Ütlen talle, et oma mitmekesisuses olete te justkui maailma makett. Tahaksin aga öelda nii palju rohkemat, kui vaid seda maketti ühendavat keelt paremini valdaksin. Et te olete iidsete traditsioonidega riik, kus põline metsamees toksib nutitelefoni. Et te olete konservatiivne riik, kus naised rokivad, jilbab’id peas, diskodel. Et te olete alandlikud, kuid pole olemas teist uhkemaid patrioote. Et siin on esindatud äärmuslikud usklikud äärmuslike uskmatuteni, pillav rikkus näljase vaesuseni, südamlik hoolimine kõleda osavõtmatuseni, lopsakas loodus kurva tühimikuni.

Aga raamatukatkend viib tagasi metsa juurde, mida enam ei ole.

Vaatasime maakaarti. Olime jõudnud piirkonda, mida kattis roheline värv. Siin pidid meie südameis tärkama ürgsed Mowglid. Aga aknast välja vaadates ei näinud me tõepoolest mingit metsa. Üksikud mitmekümnemeetrised ridvad seisid keset raiutud lagendikke ja tähistasid seda hiilgeaega, mil Kalimantan oli veel Indoneesia kopsudeks.

Loe veel

Seotud lood:

Nüüd olid siin surnud ja kuivad tüved, mis ootasid oma aeglast raugemist. Meie kujutlus džunglist purunes puudega võidu pilbasteks.
Kalimantani metsade algsest lopsakusest on järele jäänud vähem kui viiendik. Erinevalt Jaavast on see väga hõredalt asustatud saar ja erinevalt Malaisiale kuuluvast osast Borneo saarest ei ole siin ka turismi peaaegu näha. Nüüd ei ole ka metsa.
Süüdlast ei tasu kaugelt otsida – loomulikult oli see „korruptsiooni isa“ Suharto ise. Suharto erastas oma valitsemisaja jooksul riigi maid ja müüs need siis sõjaväele, lähikondlastele ja perekonnale maha. Kõik, mis suri Paapuas, Kalimantanil, Sumatral ja Sulawesil, taassündis Jakartas Suharto lähikondlaste rahana. Transparency Internationali sõnul varastas Suharto oma riigi tagant rohkem kui ükski teine maailma riigijuht ajaloos. Tema perekonnale kuulus lõpuks 36 000 ruutkilomeetrit kinnisvara, mis on umbes sama suur ala kui Taiwan.

Indoneesia hiinlastest ettevõtjad, sõjavägi ja teised Suharto soosikud suutsid umbes dekaadi jooksul pea poole Kalimantani metsadest maha raiuda. Õigupoolest oli laastamistöö nii suur, et 1970ndate keskpaigaks tuli ligi pool maailma lehtpuuhalgudest juba Indoneesiast. Raiutud puudest jäid maha lagendikud ja see andis võimaluse uue tööstusharu tekkeks. Siin hakati kasvatama õlipalme ja 1980ndate keskpaigaks sai Indoneesiast maailma suurim palmiõlitootja. Siiamaani toodavad nad koos Malaisiaga 85% palmiõlist maailmas.

Metsade hävimisega probleemid ei lõppenud. Et maa palmiistandusteks ette valmistada, pandi põlema kännud, mis tekitas tihti metsatulekahjusid. Aasta-aastalt võis Indoneesia ajalehtedest lugeda samu uudiseid: Kalimantanil ja Sumatral ei saa hingata. Kõige rohkem paistis see ärritavat aga hoopis Singapuri. Singapur, kus võib trahvi saada ainuüksi prügi mahaviskamise eest ja kus ei tohi sõita autoga, mis on vanem kui kümme aastat, püüdis oma linnriiki steriilsena hoida. Aga siis tuli taas mõni Indoneesia ärihai, pistis maale tule otsa ja naaber Singapur uppus sudusse. Nende nördimusele olid Indoneesia poliitikutel nipsakad vastused: „Jälle nad reageerivad üle“ või „Vinguvad nagu väikesed lapsed“.

Koos metsadega on kadumas ka loomad. Viimast Sumatra ninasarvikut nähti Kalimantanil 20 aastat tagasi ja väljasuremisohus on orangutanid. Orangutani nimi, muide, tuleneb malai keelest: orang on inimene ja hutan mets. Kahjuks on metsainimeste elupaik asendumas päästmiskeskustega. Üheks Kalimantani peamiseks turismiatraktsiooniks on rehabilitatsioonikeskuste ahvid. Mõnel loomal läks veelgi kehvemalt ja neid aheldati koduaedades puuridesse. Eriti õnnetult läks orangutan Ponyl, kes raseeriti inimese kombel paljaks ja pandi seejärel meeste rõõmuks seksiorjana tööle.

Metsa asemel pani bussijuht meid lõpuks maha lagedal teepervel. Paistis, justkui oleksime sattunud mõnda hüljatud tööstuspiirkonda. Kaugelt oli kuulda kriipivat häält. See oli vaevaliselt krigisev perpetuum mobile, mis võis mõnele kõlada kui rikkuse helge laul, minule sai sellest aga raiutud lagendike kurblik hümn. Taamal pisteti metalltrumlisse maaki, kive, vett ja elavhõbedat ning keerutati neid seni, kuni maagist sai kuld ja elavhõbe auras ära. Elavhõbedat küll kulla ekstraktimiseks kasutada ei tohi, kuid rahajahtijad sellest ei hooli. Nende veekogud on toksilistest jäätmetest punased, nende kehas on neli korda rohkem elavhõbedat kui tervisele kasulik ja nende eluiga on teistest aastaid, kui mitte aastakümneid, lühem.

Meie juures jäi peagi seisma juurviljadega kastiauto ja pakkus küüti järgmise sihtkohani. Naine tutvustas end Davidi emana ja ta pidas juurviljapoodi „Davidi ema juurviljad“. Uurisime, mis tunne on elada keset looduse surma.
„Mis siin viga! Meil pole vulkaane, maavärinaid ega tsunameid. Meil on turvaline ja meil on raha.“

Berit Renser „Minu Indoneesia. Maailma makett”, kirjastus Petrone Print

https://www.rahvaraamat.ee/p/minu-indoneesia-maailma-makett/1020577/et?isbn=9789949608690

Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare