Roçinha on üks maailma suurimaid favela’sid. See asub Rio kõige jõukamatest linnaosadest Leblonist, Lagoast ja Gáveast vaid kiviviske kaugusel. Roçinhas elab üle 70 000 inimese ning 2011. aastal võis uudistes üle terve maailma näha, kuidas politsei ja sõjavägi seda taas oma kontrolli alla saada püüdsid.

Kuidas selline olukord üldse tekkis? Favela’d said legendi järgi Brasiilias alguse enam kui sada aastat tagasi, kui valitsus peamiselt mustanahalistele sõduritele nende vahva võitlemise eest Kirde-Brasiilia rahutuste mahasurumisel maad lubas. Mida aga pärast kodusõja lõppu polnud ega tulnud, oli lubatud maa. Pärast pikka protestimist kolisid sõdurid lõpuks ühe mäe, nüüdse Morro da Providência jalamile ning ehitasid seal endale kättejuhtuvatest materjalidest elamud.

Heade kavatsustega ja rahus asustamata maalapil elada pole Brasiilias seadusvastane. Hiljem kolisid ka vabanenud orjad, Euroopa immigrandid ja maalt linna kolinud lihttöölised erinevate küngaste jalamile.

Kui Euroopas toimus industrialiseerimine juba 19. sajandil, siis enamik Brasiilia elanikke töötas veel 20. sajandi esimesel poolel põllumajanduses. Argentina oli sel ajal üks maailma rikkamaid riike just tänu sellele, et eksportis oma põllumajandustoodangut välismaale.

Kahe maailmasõja vahel aga tabasid Euroopa ja Ameerika ühendriikide majandust krahhid. Järsule majanduslangusele järgnevad tavaliselt oma siseturu ja tootjate kaitsmine ja väliskaupade sissetoomise piirangud. Nõnda kaduski Lõuna-Ameerika põllumajandustoodetelt välisturg ja majandus sai ülemaailmsete protsesside järellainetusest korraliku löögi. Riik hakkas selle survel toetama ülikiiret tööstusmajandusele üleminekut. Maakohtade asemel tekkisid töövõimalused linna vabrikutes.

Kuna Ladina-Ameerika pidi nüüd kiiresti muule maailmale tootmises järele jõudma, olles maailma tipust aja poolest ligi sada aastat maas, käis linnastumine kordi kiiremini kui omal ajal Euroopas. Maakohad jooksid tühjaks ja inimesed tulid linnadesse tööd otsima. Kuid kuhu need uued saabujad elama panna? Ning kas häid töökohti ikka kõigile jagub? Töökäte pidev juurdevool surus palgad madalaks. Valitses krooniline eluasemekriis. Olude sunnil tegidki uued saabujad 20. sajandi esimeste aastakümnete jooksul seda mida kodutud sõdurid enne neid. Nad otsisid vaba maad ja püstitasid sinna ajutistest materjalidest kodud.

Favela’des ei ole varastamist ega röövimist. Sind röövitakse palju suurema tõenäosusega Copacabanal,“ selgitab mulle Luiz, minu Lebloni korteri omanik. „Favela’s varjatakse ennast politsei eest ning röövlid ei taha ju, et korrakaitsjad nende kodukandis nuhkima asuvad. Kes teab, mis nad sealt veel leida võivad. Kui kuritegu toimubki, lahendavad kohalikud selle omavahel ära.“

Pealt 60aastane alati jutukas Luiz on just Roçinhas vabal ajal palju sotsiaaltööd teinud ja julgustab mind kindlasti seda kohta külastama.

„Kõik need inimesed, kes rannas jäätist müüvad, või isegi meie oma koristaja… Nemad ei ela Ipanemas või Leblonis. Nad tulevad iga päev Roçinhast või Vidigalist alla tööle. Kuid neis linnaosades elades on traditsioonilist tööd raske leida. Majadel pole aadresse. Kui ootad kirja, siis paned aadressiks näiteks nurga peal asuva supermarketi, et saadetis kätte saada. Ning kui tööandja näeb, et elad favela’s, siis sageli sellega vestlus lõppeb. Inimesed kahtlustavad favela-elanikke. Nad arvavad, et nende palkamisega kaasnevad probleemid,“ lisab Luiz.

Paradoksaalselt asub Roçinha favela sissepääs Gáveas, Rio de Janeiro ameerika kooli vahetus läheduses. Ameerika kool kirjeldab end kui üht kogu Lõuna-Ameerika parimat erakooli, kus õpivad kõige rikkamate perede lapsed.

„Ah et lähete ameerika kooli? Kas teil käivad seal lapsed või olete pedagoog?“ uurib taksojuht.

„Ei, tegelikult ma ei lähe kooli, saan hoopis Roçinhas ühe sõbraga kokku,“ vastan talle.

Taksojuht teeb selle peale imelikku nägu. Ilmselgelt talle taksoga Roçinhasse mineku idee ei meeldi.