Minu Afganistan. Ligipääsmatud külad, kus kõik on kõigi sugulased
Põhjamaise rohelusega harjunud inimesele on harjumatu näha maad, mille domineerivaks värviks on pruun. Meie ühendatud maailmast tulevale inimesele, on raske mõista maailma, kus uut juhtub harva ja elatakse muust maailmast äralõigatult. Katkend Janek Somelari raamatust "Minu Afganistan", kirjastuselt Petrone Print.
Esimese valgusega hakkab meie all paistma kõrb. Ühtlane ilma mägedeta liivaväli, millel kitsaste joontena mõned teed. Meie liikumise suuna ja ilmakaare järgi võiks seda Iraaniks pidada, aga mingit elu seal küll silma ei hakka. Ega ma niikuinii elust Iraanis eriti midagi ei tea, nii et võib-olla ei oska seda va elu lihtsalt otsida. Mõne tunni vältel läheb all maapind reljeefsemaks. Nüüd paistev kõrb on nagu liivane merepõhi ja tundub, et eespool on juba mäed. Kõik on ühtlaselt pruun. Tegelikult mitte ühtlaselt, vaid hoopis väga erinevalt pruun. Ma ei teadnud varem, et looduses nii palju pruune toone võib olla. Isegi jõed on pruunid. Võib-olla on need ära kuivanud ja jäänud vaid pruunid jõesängid, helepruunide luidete vahel, tumepruunide mägede keskel.
Orgudes hakkab silma midagi inimrajatisesarnast. Need on külg külje kõrval asetsevad ruudud ja ristkülikud, nagu mingid aiad, aga sees ei ole mitte midagi. Niisuguseid asustusi on paljudel tasandikel, eriti just tumepruunina looklevate jõesängide kõrval. Mõnedest sellistest eemalduvad teed või rajad, aga teised on täiesti eraldatud, olles järgmistest omasugustest mitme mäeahela või tohutute kõrbeväljadega lahutatud. Huvitav, mismoodi niisuguses kohas elatakse? Kas neil on mingi ühendus muu maa
ilmaga või on nad juba aegade hämarusest saadik vaid seal elanud ja ainult sellest hüljatud paigast teadnud?
Ei tea, kas nii on lihtsam elada? Kui kogu maailm piirdub vaid paarikümneruutkilomeetrise oruga ületamatute mägede vahel, kus kõik inimesed on omavahel tuttavad ja suisa sugulasedki. Kui pükse kantaksegi, siis pigem selleks, et päike tagumikku ära ei põletaks, mitte selleks, et jumala loodut häbenema peaks. Kas elu on parem kinnises orus, kus see lookleb eksimatult ja turvaliselt ettejoonistunud rajal? Rajal, millel tõelised ohud puuduvad, sest need on juba ammu teada, nii nagu nipid nende vastu võitlemisekski? Kui üle kaljude pääsebki midagi võõrast, seistakse sellele üheskoos vastu ja kaitstakse käputäit kogukonda kogu hingest. Ka see on juba ammu teada ja seetõttu vaid osa eksimatult ettejoonistunud rajast.
Minule see loomulikult lihtsam ei tundu. Mul on isegi selle ettekujutamisega raskusi ja seegi primitiivne pilt, mille enda peas luua suudan, on ilmselt suuresti väär. Küllap on minu mõtteviis ja suurem osa märkidestki, mida oma rohelises maailmas kasutan, siia sobimatud. Võib-olla on väärtustes kõik siiski üks ja seesama, ainult kirjapilt erinebki. Ma lihtsalt ei saa kõrbepruunist aru, sest lugema olen õppinud metsarohelist.
Ometi on see pruun seal meeletult põnev. Õigemini, pigem sellepärast ta ongi põnev, et uudishimu on küsimusteks vormida raske. Janu ka lihtsamate vastuste järele on aga väga suur.
Mismoodi nad üleüldse seal elavad? Mis toimub allpool uudisekünnist? Milline on igapäevane elu, kui ei plahvata nii valjult, ei nälgi nii südantlõhestavalt või ei koole haigustesse nii halastamatult, et seda reitingu jäävuse huvides kusagil ei kajastata? Aga kui seal all ongi kõik nii, nagu televiisoris näidatakse. Kui uudiste jaoks ei olegi igavamaid kohti välja lõigatud ja kõik tulebki lihtsalt kepi otsa torgatud kaamerast otse-eetrisse, siis on tegemist maapealse põrguga. Miks see nii on? Kuidas see kõik algas? Kuidas islami usk nendeni jõudis? Või oli kõigepealt usk keset tühjust ja sellest hakkas siis ajas moslemeid keerduma? Või äkki on mõnes niisuguses üksildases külas taarausulised? Kas selles eraldatuses on üleüldse mingit tähtsust, millise tähistusega on nende usk teisel pool mägesid, kui nende jaoks ei eksisteerigi muud kui vaid see, mis on siinpool mägesid?
