Millistel hetkedel on inimesed kõige õnnelikumad?
Me kõik oleme tundunud, kuidas ajataju kaob, kui oleme süvenenud mõnda nauditavasse tegevusse. Hakkame süüa tegema ja kui kella vaatame, on mitu tundi märkamatult möödunud. Hakkame pärastlõunal romaani lugema ja unustame kõik argimured, kuni märkame päikeseloojangut ja adume, et pole veel einestanud.
Aga võib ka vastupidi juhtuda: kui meil tuleb täita vastumeelset ülesannet või teha mingit tüütut tööd, tundub iga minut lõpmatult venivat ja me vaatame pidevalt kella.
Ehk nagu Einstein olevat öelnud: "Kui te istute ühe sekundi kuumal pliidil, tundub sekund tunnipikkusena. Aga kui ilus tüdruk istub teil süles ühe tunni, tundub see sekundina. See ongi relatiivsusteooria."
Kummalisel kombel võib aga keegi teine nautida seda meie jaoks tüütuna tunduvat tööd, meie aga ootame, millal see ometi valmis saab.
Mis see on, mis paneb meid mingit tegevust nautima sellisel määral, et unustame kõik argiprobleemid? Millistel hetkedel on inimesed kõige õnnelikumad?
Voogamise vägi
Neid küsimusi esitas inimese jäägitult millessegi süvenemise võimet uurinud Ungari päritolu USA psühholoogiaprofessor Mihaly Csíkszentmihályi. Ta nimetas sellist seisundit vooks, inglise keeles flow, ja mõtestas selle lahti järgnevalt: "rõõm, nauding, loovus ja protsess, kus me oleme täielikult ellu sukeldunud".
Pole olemas mingit õnne saavutamise maagilist retsepti, valemit oma ikigai leidmiseks, kuid üks selle koostisosi on võime jõuda olekusse, kus elu voogab meie ümber ja ajamõiste kaob, ja sellise kulgemise kaudu saame parima kogemuse.
Et selleni jõuda, peame keskenduma meeldivalt veedetava ja voogamiseni viiva aja pikendamisele, selle asemel et kulutada aega kiiret naudingut pakkuvatele asjadele, nagu ülemäärane söömine, narkootikumide ja alkoholi tarvitamine või telerit vaadates šokolaadi pugimine.
Nagu selgitab termini flow väljapakkuja: "Voog on inimest valdav seisund, mis valdab inimest siis, kui on täielikult haaratud mingist tegevusest ja miski muu pole tema jaoks oluline. Kogemus ise on tema jaoks niivõrd nauditav, et jätkab seda, kuigi sellega kaasneb kõigi teiste eluvaldkondade unarusse jätmine."
Voog, hoovus ei ole omane mitte ainult suurt keskendumist nõudvatele loomevaldkondadele. Suur osa sportlasi, maletajaid või näiteks insenere võivad samuti veeta pikka aega süvenenult oma tegevuses, mis viib nad voogamisse.
Csíkszentmihályi uuringu põhjal tunneb maletaja voogu sisenedes sama kui matemaatik, kes püüab lahendada erialast probleemi, või keerulist operatsiooni sooritav kirurg. Professor uuris erinevates kultuurides ja maailma erinevais paigus elavate inimeste andmeid ja leidis, et voogamiskogemus on ühesugune igas kultuuris ja ükskõik millises vanuses inimesele. New Yorgis ja Okinawal kirjeldatakse voogamistunnet ühtmoodi.
Mis toimub meie teadvuses, kui oleme sellises seisundis? Oleme keskendunud väga konkreetsele ülesandele, laskmata end millestki häirida. Meie teadvus on "paigas". Vastupidine juhtub, kui sunnime end millegagi tegelema ja aju on samal ajal häiritud muule mõtlemisega.
Kui leiame end korduvalt küsimuste või hüplike ideede küüsis vahetult pärast vajalikuks peetava töö alustamist, siis tuleb kasutada vastavaid tehnikaid, mida järgides saame suurendada võimalust saada haaratud voost.
Seitse tingimust voogamise saavutamiseks
Chicago eksperimentaalpsühholoogi Owen Schafferi järgi peavad mingis tegevuses vooseisundi saavutamiseks olema täidetud järgmised tingimused.
1. Tead, mida teha.
2. Tead, kuidas seda teha.
3. Tead, kui hästi see välja kukub.
4. Tead, kuhu tahad välja jõuda.
5. Omad ambitsioonikaid väljakutseid.
6. Kasutad oma parimaid isiklikke ressursse.
7. Oled vaba kõrvalistest mõjudest.
--------------------------------------------------------------------------------------------------------------
Tänapäevases infoühiskonnas, kus meid ümbritseb tohutu hulk tehnoloogilisi vidinaid, on süvenemine ainult ühele tegevusele raske. Jälgime Youtube'ist videot ja kirjutame samal ajal e-kirja, kui avaneb chat'i aken, vastame. Seejärel hakkab telefon taskus vibreerima ja tuleb kõnele vastata, arvutimonitori juurde tagasi pöördudes aga avame Facebooki. Poole tunni pärast on juba ununenud, et e-kiri jäi lõpetamata. Sama juhtub, kui õhtusöögi ajal telerist filmi vaatame – me ei märka viimase ampsuni, kui maitsev oli äsja söödud lõhepraad.
Sageli mõtleme, et mitut ülesannet ühendades hoiame aega kokku, kuid teaduslikult on tõestatud vastupidine. Isegi need inimesed, kes väidavad end olevat võimelised mitut asja korraga tegema, on tegelikult ebaproduktiivsed.
Meie aju võib filtreerida miljoneid bitte informatsiooni, kuid suudab põhjalikumalt töödelda vaid mõnikümmend bitti sekundis. Kui inimene kinnitab, et ta suudab ühevõrra hästi teha mitut asja korraga, siis tegelikkuses hüppab ta ühe asja juurest teise juurde. Inimaju ei ole arvuti, mis suudab kontrollida mitut protsessi korraga. Inimene raiskab lihtsalt energiat ühe töö vahetamiseks teisega, selle asemel et keskenduda neist ühe hästi tegemisele.
Ühele tegevusele keskendumine on küllap kõige tähtsam tingimus voogamiseni jõudmiseks.
Uued tehnoloogiad on head ainult siis, kui meil säilib kontroll nende üle. Need ei ole enam head, kui nad võtavad meie üle võimust. Näiteks kui tuleb arvutil mingi uurimus kirjutada, saab iga hetk otsida vajaminevaid andmeid Google'ist. Kui te pole eriti distsiplineeritud, siis võib juhtuda, et jäätegi lugema seda, mida teised on kirjutanud, üks lehekülg aga viib järgmiseni ja te surfategi netiavarustes oma töö kirjutamise asemel. Google ja internet on vallutanud teie meele ja lahustanud voogamise.
Kui aju on pidevalt tegevuses mitme eri ülesandega, siis lisaks ajakaole suureneb ka vigade arv ja väheneb meelespidamisvõime.
Stanfordi ülikoolis korraldatud uuringus kirjeldati rööptööd kui epideemiat, mille all kannatab meie põlvkond ja mille kahjuliku mõju näitamiseks analüüsiti sadade üliõpilaste käitumist õppimise ajal. Hiljem jaotati nad vastavalt harjumustele rühmadesse.Rööptöö tegijad tavatsesid teha korraga nelja asja: nad tegid õpikut lugedes märkmeid, kuulasid iPodi, vastasid aeg-ajalt nutitelefonis sõnumitele ja hoidsid Twitteril silma peal. Pärast gruppidesse jaotamist pandi nad paljude punaste ja siniste nooltega ekraani ette. Ülesanne oli kindla aja jooksul punased nooled kokku lugeda. Algul õnnestus ülesanne mõlemal grupil raskusteta, kuid vastavalt sellele, kuidas siniste noolte arvu suurendati (punaste noolte arv jäi samaks, ainult vahetati nende asukohta), tekkis rööptöö tegijatel probleem nõutud ajaga punaste noolte kokkulugemisel. Nad ei saanud ülesandega hakkama ja põhjus oli väga lihtne: nad eksisid teelt, sest jälgisid ka siniseid nooli. Nende aju oli koolitatud reageerima igasugustele stiimulitele, ka ebaolulistele, samas teise grupi tudengid olid õppinud keskenduma ühele ülesandele, antud juhul loendama punaseid nooli ja siniseid ignoreerima.
Väidetavalt väheneb mitut asja korraga tehes produktiivsus 60% ja intelligentsuskoefitsient 10 punkti.
Inglismaal uuriti enam kui kolme tuhande nutitelefoni sõltuvuses oleva teismelise tüdruku elu. Nad magasid vähem kui nende "sõltumatud" eakaaslased, samuti osalesid nad vähem kooli ühistegevuses ning olid suurema tõenäosusega altimad depressioonile.
Rööptöö
• Võimatu saavutada vooseisundit.
• Produktiivsus väheneb 60%, kuigi see ei paista välja.
• Meelespidamisvõime kahaneb.
• Tegevuse käigus on suurem võimalus eksida.
• Stressis, kuna tundub, et tegevuse üle kaob kontroll. Rööptöö saavutab kontrolli tegija üle.
• Olles aldis pidevatele kõrvalmõjudele, vaadates nutitelefonist sõnumeid ning kontrollides sotsiaalvõrgustikus toimuvat, solvad oma hoolimatusega lähedasi.
• Loomingulisus väheneb.
Ühele ülesandele keskendumine
• Suureneb võime saavutada vooseisund.
• Suureneb tootlikkus.
• Paraneb mälu.
• Väheneb eksimuste arv.
• Kontroll ainsa tehtava töö üle, millele tähelepanu on suunatud. Rahu.
• Muutud tähelepanelikumaks kaasinimeste vastu.
• Loomingulisus kasvab.
Héctor García, Francesc Miralles „IKIGAI. Jaapanlaste pika ja täisväärtusliku elu saladused“, kirjastus Pegasus
