Miks keegi küll mandrilt siia Muhumaale tulla tahab?



Mõisaküla külapood Muhumaal
Mõisaküla külapood MuhumaalFoto: Sven Arbet

“1974. aasta maikuus asub ema Võrumaalt teele Nõukogude Liidu läänepiirile – kui tähtsalt see kõlab, piiritsoon! Tol ajal ei osanud ta mõelda, kui dramaatiline Muhumaa asukoht tegelikult oli. Vaba läänemaailm jäi ainult paadisõidu kaugusele, seda sai peaaegu puudutada.” Katrin Pauts pani raamatus “Minu Muhumaa” kirja ka oma ema loo.

„Minu Muhumaa“ räägib nii julmusest kui ka alalhoidmisest. Räägib, mis tunne on kasvada mandrilt saabunud sissetungija tütrena saarel, kus austus su vastu algab esivanematest ja oskustest-teadmistest, mida ainult põline muhulane saab oma lastele edasi anda.


Katrin Pauts. Foto Rauno Volmar

Aga tagasi 1974. aastasse.

Seal kusagil, Saaremaalt mõnisada kilomeetrit Rootsi poole laiutas sõsarsaar Gotland. Mäletan lapsepõlvest, kuidas meie odav mustvalge telekas mõnikord soodsa ilmaga Rootsi kanalitele põikas.
Perekonna napp maine vara mahub vabalt veoauto kasti ning ema sätib mu vanema õe tema armsa saksa lambakoeraga kabiini, ise tuleb ühes vanaema ja poistega bussiga järele. Kuivastus piirivalveputkasse minnes on vanaema samm tönts, ta on ülipikast teekonnast väsinud, tal on jalad haiged. Dokumendikontroll on taas väga põhjalik: passid, õpilaspiletid, sünnitunnistused, kõike nõutakse näha ja uuritakse üksipulgi läbi. Võõrapärase nimega mundrimees vaatab ema passi ja siis talle otsa. Küsib pineva häälega, kas kõik need on ikka tema lapsed. Ema on alati oma aastatest palju noorem tundunud.
Emale hakkab tunduma, et piirivalvur peab teda kahtlaseks – mees juba helistabki kuhugi, nõutab mingeid vastuseid. Nähtavasti on vastused rahuldavad, sest lõpuks lubatakse emal ja perel minna. Ülejäänud rahvas tema bussist on kontrollist ammu läbi, bussijuht ja reisijad on tülpinud nägudega, aga ootavad „diversandid“ siiski ära.
Kui salapärane tundub Muhusse pääs!

Seotud lood:

***

Loe veel

Ema sätib pere ja asjad ajutisse elukohta. Kõik elanikud tuleb külanõukogus sisse kirjutada ja siis saabki juba asuda uude elukohta, ise minna tööle ja lapsed kooli. Tundub lihtne. Hommikul saabub ukse taha juba tuttav esimees – Kolga-papa või vana Kolk, nagu teda Muhus kutsuti. Tõstab trepile hiigelsuure hernekoti ja kaks kotti kartuleid. See on kolhoosi tervituskink. Ema on liigutatud.
Paraku tuleb juba järgmisel päeval pilvedest alla tulla, sest külanõukogus selgub, et ema on piiritsooni sisenemiseks hädavajalikud küllakutsed ära visanud, pidades neid ajutise tähtsusega tühisteks lipikuteks. Esimehe ilmest loeb ta välja, et alguse on saanud suur jama. Kolga-papa arvab, et tema kui lugupeetud sõjaveteran ehk saab aidata, lubab rajoonikomitees tutvusi kasutada.
Uskudes, et küll paberimajandus viimaks korda saab, läheb ema uudistama oma uut töökohta – Vanamõisa sigalat.
Ema teisel tööpäeval ilmub sigalasse vanem daam, keda kutsutakse Ritaks. Ta kõnnib tähtsalt seasulgude vahel, vaatab kõik üle, vaat et katsub näpuga. Jääb mulje, nagu oleks minister isiklikult saabunud. Ema kuuleb kolleegidelt, et daam olevat sigala endine töötaja, kes tulnud vaatama, kas mandri uustulnukas on ikka piisavalt hoolas. Peen daam jääb rahule.

Ühel päeval pläriseb nõudlikult telefon – ema kuuleb, et peab minema juba järgmisel päeval EKP Kingissepa rajoonikomiteesse, kus teda ootab esimene sekretär ehk kõige kõrgem nina, keegi Suurhans. Ema leiab end nagu kohtulikult ülekuulamiselt – küsimus lendab küsimusele otsa, Suurhansu sekretär kribab vastused hoolikalt protokolli üles. Guugeldan, kes see Suurhans sihuke oli. Fotopangast vaatab vastu nõukaaja filmidest meelde jäänud tüüpilise tšinovniku portree. Tahtekindel lõug, range ilme. Jüri Suurhans, teeneline kommunist ja ustav parteiteener, kellest mu ema ei leia grammigi inimlikkust.
Emal tuleb seltsimees Suurhansule ette kanda kogu oma elulugu. Miks tulite ikkagi just Muhusse – mis teil viga on?
Ja kus, kuramus küll, on teil need neetud küllakutsed? Mis mõttes viskasite minema? Need on ju kõige tähtsamad dokumendid üleüldse! Kui saate Ameerika viisa, kas siis viskate selle ka kohe pärast piiriületust minema? „Teil kõigil tuleb tagasi minna!“ kamandab Suurhans võidukalt. Ema kahvatub. Ta muretseb vanaema pärast, kes on üle 80 aasta vana ja väga põdur. Bussisõit Võrumaale kestab rohkem kui pool päeva. „Mind see ei huvita!“ käratab esimene sekretär. „Teie viibite ilma loata piiritsoonis! Tänage õnne, et ma teid karmimalt ei karista. Kui tõrkuma hakkate, arutame teie asja ametlikult ja rangelt – kas seda tahategi?“

Katrin Pauts “Minu Muhumaa. Lühike libahuntide ajalugu”

https://petroneprint.ee/raamatud/minu-muhumaa/

Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare