Miks esineb allergilisi haigusi järjest sagedamini?

 (5)
Allergia
Eestis elab umbes 150 000 inimest, kellel on õietolmuallergia.Foto: Ilmar Saabas

Allergiliste haiguste esinemissageduse tõus on olnud liiga kiire, et seda saaks seletada geneetilise pärandiga. Allergia võis küll välja kasvada eluviisi ja keskkonna muutustest. Üks allergoloogia pioneere Charles Blackley kirjeldas juba 1873. aastal õietolmuallergiaid (heinapalavik, õietolmuga seotud astma jne), öeldes: „Koos tsivilisatsiooni ja hariduse edendamisega sagenevad allergilised haigused.“ Elke Arod kirjeldab raamatus „Meie haiguste juured“ keskkonnast inimorganismi sattuvate mürkide mõju.

Tuleb nentida, et nn arenenud riikide elanikkond kannatab allergiate ja autoimmuunhaiguste all. Prantsusmaa elanikest on umbes ühel neljandikul allergia. Haiguse intsidents, s.t uute juhtumite arv aastas 100 000 elaniku kohta suureneb 50% ulatuses iga kümne aasta järel, mis teeb allergiatest tõelise rahvatervishoiu murekoha. Juhtumite tõus algas alates 1960. aastatest. Kas siinkohal tuleks näha seoseid esimeste suurte vaktsineerimiskampaaniate vahel, mis algasid samal ajastul ja sisaldasid säilitusainena elavhõbedat?

Hiljutised uuringud on formaalsed: allergiajuhtumite tõus on reaalne, mitte tulenev paremast patoloogia tundmisest või suurema tähelepanuga allergiahaigete jälgimisest. Hetkel on Prantsusmaal üle 10% 10–15aastastest noortest astmahaiged, 15–20% 4–7aastastest lastest kannatavad ekseemide all, eelkooliealistest lastest on 4–8%-l toiduga seotud allergiad ning krooniline nohu on 20%-l üldisest populatsioonist.

Seotud lood:

Prantsusmaal on astma esinemissagedus viimase viieteistkümne aasta jooksul lastel endiselt kahekordistunud ja selle haiguse tõsidus vaid süveneb. Ka näiteks Saksamaal pole kunagi olnud nii palju ravimatuid haigusi: neurodermatiidi ja nõgeslööbe intsidents on üks laps viiest, astma ja heinapalaviku puhul üks laps kolmest. Mõnedes koolides on keskmiselt 21 allergilist last saja lapse kohta. Saksamaal puudutab esimese tüübi diabeet endiselt järjest nooremaid lapsi ja on saavutanud praeguseks arvu 30 000 diabeetikust last. Eksperdid ennustavad, et see arv kahekordistub lähima viie aasta jooksul. See patoloogia põhjustab immuunsüsteemi kontrollimatut perutamist, nii et see hakkab oma enda organismi ründama ning hävitab diabeedi puhul insuliini tootvad rakud.

Loe veel

Allergiliste haiguste esinemissageduse tõus on olnud liiga kiire, et seda saaks seletada geneetilise pärandiga. Allergia võis küll välja kasvada eluviisi ja keskkonna muutustest. Üks allergoloogia pioneere Charles Blackley kirjeldas juba 1873. aastal õietolmuallergiaid (heinapalavik, õietolmuga seotud astma jne), öeldes: „Koos tsivilisatsiooni ja hariduse edendamisega sagenevad allergilised haigused.“

Allergia on ebanormaalne, liigne immuunsüsteemi vastus peale kontakti allergeeniga ehk kehavõõra ainega. See aine, mis mõnedele on kahjutu, võib osutuda ohtlikuks sensibiliseeritud isikutele, kellel see põhjustab allergilise reaktsiooni.

Soolestik mängib olulist rolli immuunsuse toimimisel. Tundub, et organism reageerib võõrkehadele pigem kategooriliselt: kui te ei ole minuga, olete minu vastu. Haigusega võitlevad kaks kaitsesüsteemi: kaasasündinud või omandatud immuunsus. Esimene on oskusteave mikroobide vastu, millega on meil olnud esivanemate kaudu kontakt tuhandete aastate vältel. Teine on kohandatud vastus juhuslikule kokkusaamisele eelnevalt tundmatu teguriga.

Juhtub, et immuunsüsteem kaotab võime eristada oma ja võõrast ehk mitte oma. Kui selline asi juhtub, siis organism hakkab tootma antikehadeks kutsutavaid kahjustavaid tegureid (autoimmuunhaiguste puhul on need autoantikehad) ning kudesid hävitavaid ja sensibiliseeritud tsütotoksilisi valgeliblesid. See fenomen on autoimmuunhaiguse põhimõte nagu näiteks hulgiskleroos (Prantsusmaal meeste seas 1 juhtum 1000 elaniku kohta ehk 65 000 haiget ja naistel 2 juhtumit 1000 elaniku kohta ehk 130 000 haiget), esimese tüübi diabeet (1 juhtum 10 000 elaniku kohta ehk 6500 haiget ja haiguse tõus alla 5aastaste laste seas on 0,4% aastas), süsteemne erütematoosne luupus (4 juhtumit 10 000 elaniku kohta ehk 26 000 inimest ja see arv kolmekordistus neljakümne aasta jooksul), Crohni tõbi (6 juhtumit 10 000 elaniku kohta ehk 39 000 inimest haigestunud), reumatoidne polüartriit (0,3–0,5% elanikkonnast), anküloseeriv spondüloartriit (14 juhtumit 100 000 elaniku kohta ehk 9100 inimest ja haiguse esinemissageduse tõus 0,5% aastas) jne.

Laialt kasutusel olevad ja neid haigusi põhjustavad võimalikud keskkonnategurid on: amalgaamtäidised, vaktsiinid, nanoosakesed, bisfenoolid, ksenobiootikumid, raskmetallid ja jälgmetallid (elavhõbe, kaadmium, plii, nikkel, arseen, alumiinium, kroom, vask, vanaadium), PCB-d (polüklooritud bifenüülid), orgaanilised püsisaasteained, pestitsiidid, dioksiinid ja lisaks tundub, et saame ka mitmeid toksiine otse taevast lennukite järel olevatest gaasiridadest, mida kutsutakse terminiga chemtrails.

Allergiad ja autoimmuunhaigused: nende vallandumine

Vaatame kõigepealt, kuidas toimub seedimine hea tervise juures olevas organismis. Mälutud ja purustatud toiduained jõuavad makku, et seal seguneda väga happelise vedelikuga, mille eesmärk on see ära steriliseerida, et hävitada erinevaid mikroobe. Hape muudab toiduainete valgud omastavaks, enne kui need ensüümidega kokku puutuvad. Valkusid ei saa omastada, kui need on tervikud, neid tuleb eelnevalt lõhustada aminohapeteks. Mao happesus muudab valkude kuju ja lõhustab need hüdrolüüsi teel väiksemateks osadeks, stimuleerides oma happelise keskkonnaga ka teisi ensüüme, et need nagu käärid valgud aminohapeteks lõikaks. Iga aminohape eraldi läbib soolestiku barjääri ja jõuab vereringesse. Edasi kasutab keha neid ehituskividena, et taas luua just neid valke, mida keha funktsioonideks vajab.

Selline toiduainete organiseeritud lõhustumine võimaldab nende omastamist, ilma et immuunsüsteem oleks häiritud, vastasel juhul – kui valgud pole lõhustunud ja jäävad suuremad osakesed – käsitleb immuunsüsteem neid kui võõrkehasid. Kui kõik see töötab kenasti, siis seedimine toimib ja soolestik, juhul kui see pole liiga läbilaskev, laseb läbi vaid korralikult lõhustunud toiduainete koostisosi ning sel juhul pole organismile mingit ohtu.
Peensoole limaskest on selektiivne filter, mis laseb läbi vaid algkomponentideks lõhustatud ja mitte toksilisi osakesi: aminohapped, rasvhapped, lihtsuhkrud, oligoelemendid, mineraalained ja vitamiinid, mis satuvad vereringesse.

Kõik need toitained, mis võimaldavad keha ülesehitust ja kaitset, peavad kõigepealt läbima selle tervikliku limaskesta, mis koosneb, tuletan meelde, epiteelkoest. Soole epiteel on väga hea verevarustusega sidekude, mis on rikas lümfoidse koe kogumeid moodustavate immuunrakkude poolest. Lisaks takistab see limaskest toksiliste ja antigeene sisaldavate ainete sisenemist, moodustades väliskeskkonnast tulenevate võõrkehade suhtes tõhusa kaitseliini.
Füsioloogia uuringud on näidanud, et tervel isikul võivad soolestiku barjääri läbida mõned üksikud peptiidid (vähem kui üks tuhandest), aga nii väikses koguses, et see ei põhjusta patoloogia teket. Kogu see protsess asetseb peensoole valendiku epiteelis, mis vooderdab sealseid hattusid ja krüpte.

Soolestiku krüptides elutsevad nii potentsiaalselt ohtlikud bakterid kui ka sümbiootiline mikrofloora ning mõlemad on allkirjastanud mittekallaletungi leppe soolestikuga. Soolestik tagab neile elupaiga ja nemad aitavad toiduaineid lõhustada.

Viimane väide on eriti oluline: seedeensüümid on küll toiduainete lõhustumisel väga tõhusad tööriistad, aga siiski on neil kindel, piiratud tegevusvaldkond. Laktokokid ja laktobatsillid ehk sümbiootilised bakterid annavad soolestikule lisa ensümaatilise masinavärgi, veelgi arenenuma, sest nende ensüüm-tööriistad stabiliseerivad toiduaine ja teevad selle veelgi paremini omastatavaks, tagades lisaks eluks hädavajalike vitamiinide sünteesi. Olles oma võõrustajale (soolestikule) tänulikud, toodavad nad orgaanilisi aineid nagu näiteks butüraate, mis hooldavad soolehattusid. Sellise koostoimimise juures võidavad kõik. Heade bakterite tööd lihtsustab tervislik, mahe ja looduslik toit.

Vastupidi, keemilise töötlusega muundatud tööstuslik toit võib neid ohustada, kuna ensüümid toimivad nagu võtmed, mis avavad lukke: ensüümi võti ei tunne tööstuslikult ja keemiliselt töödeldud toiduaine „lukku“ ära ja toiduainet on võimatu omastamiseks lõhustada. Vähehaaval jätavad head bakterid koha teistele bakteritele, kes on õppinud muundama keemiliselt töödeldud toitu, ja paljunedes hakkavad tootma toksiine, mis mürgitavad peremehe organismi, ning vähehaaval muutub soolestik septiliseks koldeks. Sellest septikust saab alguse soolestiku krooniline põletik ja soolestiku seina liigne läbilaskvus koos kõikide tagajärgedega.
Viimane tähtis punkt: head bakterid on võimelised oma territooriumi kaitseks tootma halbade bakterite (potentsiaalselt patogeensed) vastaseid toksilisi aineid. Halvad bakterid püüavad alati paljunedes häid asendada.

Selline tasakaalu kontroll jätab soolestikus vähemuses olevate nn oportunistlike bakterite alapopulatsioonid ootama paremaid päevi, mil nad saaksid võimalust ära kasutades headele bakteritele ära teha. Selline olukord võimaldab peremeesorganismi immuunsüsteemil, mis on kontaktis väliskeskkonnast tulevate bakteritega, uurida väliskeskkonna ohtusid ja saada informatsiooni, et välja töötada reserv immunkaitse ehk immuunmälu konkreetsete antikehade kujul, mis on valmis ohtlikke baktereid kohe ründama. Selline ennetustöö välise bakterite keskkonna uurimisena toimub soolestiku lümfikoes ehk sealsetes lümfisõlmedes.

Pole mõtet rõhutada soolestiku bakterite tähtsust, mis määrab soolestiku ja seedesüsteemi arenemise ja olukorra, ja seda alates lapse esimestest päevadest. Võime lihtsalt ette kujutada, milliseid kahjustusi toob kaasa varajases eas läbi tehtud antibiootikumikuur või seedesüsteemi sattuvad toksiinid nagu vaktsiinides sisalduvad elavhõbe ja alumiinium. Vaktsineerimine on teatud juhtudel haiguste ennetuseks õigustatud, aga väikelapsel on olulisem lasta soolestikul välja areneda, sest sellest sõltub hiljem tema organismi võime võidelda paljude haigustega.

Niisiis, head bakterid tagavad osaliselt seedimise (toitainete, vitamiinide, oligoelementide ja mineraalainete omastamine) ja neil on kaitsja roll, moodustades patogeenide rünnakute eest kaitsva bakteriaalse „krohvi“. Enterotsüüdid ehk soolestiku seina rakud omavad kollageenimolekule ja moodustavad sooleseina tiheliidesed, mis uuenevad sümbiootilise mikrofloora abil iga kolme päeva tagant. Nende rakkude ensümaatiline protsess lõhustab toiduaineid toitaineteks (näiteks valke aminohapeteks) ja need viiakse värativeeni kaudu maksa ning edasi ehitatakse neist üles organismile vajalikud lähteained. Peensoole limaskesta kahjustused (mis on näiteks elavhõbeda kahjustatud MMP-de tekitatud) paistavad olevat autoimmuunhaiguste ja allergiate tekkes ja arengus rolli mängivad tegurid.
Kahjuks tänapäeval olemegi ümbritsetud tööstustest tulenevate kehavõõraste ainetega, mis on meie keskkonnas ja millel on otsene mõju meie tervisele.

Elke Arod „Meie haiguste juured. Toksiinide varjatud tagajärjed“, kirjastus Helios 2016

http://helios.ee/toode/meie-haiguste-juured/

Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare