Kuuaiandus toetub uskumusele, et pärast Kuu loomist hakkavad taime­mahlad tormiliselt ülespoole tõusma, liikudes vartpidi juurtest tipu suunas. Täiskuu ajaks on taime ülemine osa täis energiat. Kuu vananedes hakkavad aga taimemahlad liikuma jälle allapoole, juurte suunas.

Sellest lähtudes leitakse, et vajaliku taimeosa kogumine (ravimtaimed, juur- ja puuviljad või ka lilled) tuleb seada selle aja peale, mil vajalikus taime­osas on võimalikult palju energiat ja mahlu. Kõiki õisi, seemneid ja vilju on targem korjata täiskuu ajal, juured aga võtta üles enne uue Kuu loomist.

See, mis on teada-tuntud meie rahvapärimuses, kehtib ka kuuaianduses: taimi peaks istutama vajalikus Kuu faasis, sõltuvalt sellest, kas soovitakse hiljem kasutada taime maapealseid või -aluseid osi. Kui vaja on maapealseid osi, tuleks taim istutada kasvava Kuu ajal, veel kaugel täiskuust; kui aga maa-aluseid osi, siis pärast täiskuud, et taimel oleks aega juuri kasvatada.

Kuuaianduses arvestatakse ka astroloogiliste tähemärkidega. Selle järgi aiatöid tehes jälgitakse, millisest sodiaagimärgist Kuu parajasti läbi läheb.
Astroloogia järgi liigub Kuu igas tähemärgis kaks-kolm päeva. Kõik sodiaagimärgid on kas viljakad või viljatud, kuivad või niisked, nais- või meessoost, samuti jagunevad nad tule-, õhu-, vee- ja maamärkideks. Näiteks annab seeme kõige parema saagi, kui ta maha panna ajal, mil Kuu on niiskes, viljakas ja naissoost tähemärgis.

Taimi istutatakse tavaliselt kas varahommikul või õhtu saabudes. Astroloogia seisukohast on veelgi parem istutada enne Kuu tõusmist või pärast selle loojumist. Kuuvarjutuse ajal aiatöid ei tehta.
Kuuaiandusel pole teaduslikku põhjendust, sest seda pole lihtsalt uuritud. Siiski on pühendunult sellega tegelevad aednikud saanud väga häid tulemusi, olgu see siis nende hoolsuse ja pühendumise või Kuu või mõlema teguri koosmõjul. Igatahes tasub järele proovida!

Ilma ennustamine kuu järgi

Kõige rohkem vihjed Kuu järgi ilmaennustamiseks leiab meie vanasõnadest. Kuu asendi järgi sai arvata, milline ilm on tulemas. Öeldi: „Külm Kuu on küljeli, soe Kuu on seljali, kuri Kuu on kummuli, hea Kuu on otseti, paha Kuu on püsti.”
Kui Kuu või Päikese ümber oli helendus, öeldi: „Kuu kupitseb kuiva, päev sapitseb sadu.” Seega ennustas helendus Kuu ümber kuiva, Päikese ümber aga märga.

Kevadel vaadati lindude saabumise ja Kuu järgi, millal viimane lumi sulab: „Kui kuldnokad tulevad vanakuu põhjas välja, siis teise Kuu vanas põhjas läheb talve ära.” Lõokeste tulekul oli jälle oma sõnum: „Tuleb lõoke keväde vanakuu otsa sehen vällä ó lühike lämmi keväde, noorekuu sehen ó külm pikäline keväde.”

Suuremat ilmamuutust oodati koos Kuu loomisega: „Uus Kuu, uued ilmad.” Muutjaks oli ka täiskuu, mis muutis noorkuu ilmad vastupidiseks: „Om noorekuu otsa külmä, sis vanakuu otsa saava lämmä.” Noor- ja vanakuu mõju vastandamist leiab ka teistes vanasõnades: „Vanakuu tuulõ puhkva satto, noorõkuu tuulõ põuda”, ”Noorkuu kosutab, vana kautab”, „Noorekuuga ei saa suve, vanaga talve” või „Om noorekuu otsa külmä, sis vanakuu otsa saava lämmä”. Juulikuu kuuloomisest teatakse järgmist mõju ilmale: „Kui karusekuu tuleb kuivaga sisse, siis lähäb vihmaga vällä; tuleb vihmaga sisse, lähäb kuivaga vällä.”

Mikk Sarv „Kuu“, kirjastus Varrak