Üks kõige tähtsamatest inimestest iga kinnipeetava elus on uurija. Inimene, kellest kohtumenetluse reaalsust arvestades sõltub meie saatus. Märgata või mitte kuriteo tunnuseid, määrata süüdistatavaks või tunnistajaks, arreteerida või jätta lahkumiskeeluga vabadusse ja lubada isegi kohtumine lähedastega – kõik see ja veel palju muud on selle tavaliselt üpris noore (alla 30-aastase) eile juuraülikooli lõpetanu kätes.

Seaduse järgi on uurija sõltumatu. Peaaegu nagu kohtunik. Tegelikult on ta vaid õiguskaitse vertikaali mutrike. Väike bürokraat, kellel tihti puudub hääleõigus tema tööd puudutavates olulistes küsimustes.

Neli aastat, väikeste vahedega, suhtlesin nende inimestega. Tegelikult ei nõudnudki neilt keegi näo tegemist, et nad midagi uurivad, kuid protseduur nõudis meie viibimist ühes kabinetis mitmesaja ja tuhandete tundide jooksul. Igasugust suhtlemist täiesti vältida tundus võimatu ja ega sellist eesmärki ju olnudki. Uurijate hulgas oli erinevaid inimesi: ükskõikseid ning oma rolli all kannatavaid, neid, kes püüdsid midagi mõista, ning lihtsalt ajatäitjaid.

Kellelegi neist ma halba ei soovi, seetõttu põhineb minu lugu nende, kes juba süsteemist lahkunud, jutustustel.

Juri Ivanovitš (nimed ja sündmuste detailid on muudetud) haruldane inimene minu uurimisgrupis, mis oli moodustatud peamiselt rahvuslikust kaadrist. Sellistega, nagu tema, on juhtkonnal alati probleemid – ta on sõltumatu niipalju, kui see süsteemi raames võimalik on. Eneseväärikust toetab ametialase ja igapäevase enesekindluse tunne. Hea haridus, vanematest jäänud korter ja elav mõistus lubavad mõnikord omada oma arvamust „üritustest“, millesse ta paralleelselt minu kohtuasjaga kaasatud on.

Sedasama arvamust ta minuga aeg-ajalt jagabki.

Täna hoiab Juri Ivanovitš vaevu emotsioone tagasi: „Kujutage ette, Mihhail Borisovitš, eile oli reid röövraie vastu metsas.“

Probleemi kujutlen ma tõepoolest. Metsa raiutakse barbaarselt, linnade ja teede lähedalt, maha võetakse parimad puud ükskõik kuidas ning muidugi ilma igasuguste lubadeta, mille eest peaks ju eelarvesse maksma. Raiesaak saadetakse salakaubana piiri taha. Nii elab pea kogu kohalik eliit.

„Meid kutsuti instrueerimisele,“ jätkab ta, „kaardil näidati, kuhu ei tohi „ronida“, kus on militsionääride ja muu juhtkonna piirkonnad, jagati vastutusalad ja me sõitsime välja. Jõudsime kohale – saevad, meile ei pöörata mingit tähelepanu, lube pole, metsa langetatakse, kuidas juhtub. Peame kinni, pitseerime tehnika. Brigadir ainult muigab: „Ma juba helistasin, kuhu tarvis.“ Poole tunni pärast saame telefonikõne: inimesed lahti lasta, pitsatid maha võtta, protokollid puruks rebida. Röövlid naeravad, meie sõidame ära, nagu täis sülitatud. Selgus, et see oli kuberneri piirkond, ta ei märkinud seda isegi instrueerimiskaardile. Lisaks korraldati meile veel tagasi jõudes skandaal, lubati preemiast ilma jätta. Kuidas nii võib? Seedrimets ju, seda on niigi vähe alles…“

Uurija hääles kõlab siiras solvumine ja pahameel. Mis mind rõõmustab: tundub, et ta ei muretsegi preemiast ilmajäämise riski pärast. Üleelatud alandus, kohaliku elaniku siiras mure oma kandi looduse pärast murdsid korruptiivse kõikelubatavusega harjumise müüri.

Me arutleme toimuva põhjuste üle, võimalike tegutsemisvariantide üle. Näen, et ta on kõik selle juba korduvalt läbi mõelnud, praegu paiskus see lihtsalt temast välja. Ma ei välista ta ootust, et ma leiaksin mingi ootamatu lahenduse.

Kahjuks ei ole mul selliseid lahendusi. Kas leppida ja kasutada hüvesid, tundes end rämpsuna, või võidelda, mõistes, et sind valatakse pealaest jalatallani pasaga üle.

Sellised on süsteemis elamise reeglid.

On ka kolmas lahendus. Juri Ivanovitš seda kasutaski – esitas lahkumisavalduse. Kuid kas see on väljapääs? Tähtis on ka muu: nii toimub negatiivne valik. Süsteemi jäävad pikapeale halvimad: kellelgi ei jagu mõistust, et aru saada, kellelgi ei jagu südametunnistust, et pärast arusaamist vähemalt kaasosalusest loobuda.

Lollid ja kaabakad – see on hea materjal riigi masinavärgi ehitamiseks.

Aga see on ju meie riik.

Allikas: MIHHAIL HODORKOVSKI "VANGLAS", Ajakirjade Kirjastus

http://www.rahvaraamat.ee/p/vanglas/671731/et?isbn=9789949390687