Mida õpetas kõigest kaks nädalat kestnud suhe?

Siin on lugu ühest suhtest, kus mees tuli naise ellu kaheks nädalaks ja siis lihtsalt kadus. Louise L. Hay ja David Kessler õpetavad raamatus „Murtud südame tervendamine“, kuidas ravida hingehaavu pärast suhte lõppemist ja lahkuminekut.

Paljud meie hulgast arvavad mõne suhte kohta, et see läks „hapuks” või oli „aja raiskamine” ning peavad suhtes oldud kuid või aastaid millekski, mida ei saa enam kunagi tagasi. Tegelikult on aga iga suhe kogemus, mis on meile ainulaadselt ja isiklikult määratud, ükskõik kas olime kellegagi koos nädala, kuu või aastakümne.

30-aastaselt oli Marissa ikka veel vallaline. Tal oli seljataga kaks suhet, mis olid jätnud temasse kohutava mahajäetuse tunde ning ta otsustas edaspidi sündmusi ennetada ja võtta juhtimine enda kätesse. Ta liitus populaarse onlinetutvumiskeskkonnaga ja vaatas iga päev järele, kas keegi on
talle „silma pilgutanud”, temaga „flirtinud” või talle sõnumi saatnud.

Marissa langetas otsuse kohtuda iga mehega, kes näis olevat temast aktiivselt huvitatud. Nõnda käiski ta lõuna- ja õhtusöökidel, kohvi joomas ning drinkidel. Ühel päeval saadeti ta tööasjus naaberosariiki konverentsile. Lennukis istus tema kõrval mees, kes näis olevat naisest väga huvitatud.

Mees tutvustas end viisakalt: „Minu nimi on Will.”
„Mina olen Marissa.”

Järgneva tunni vestlesid nad elavalt. Marissale meeldis mehe energilisus ja kui stjuardess teatas, et peagi tuleb reisijatel maandumiseks turvavööd kinnitada, ruttas Marissa tualetti end värskendama. Ta vaatas peeglisse ja otsustas end mehe jaoks veidi meikida. Siis ta aga mõtles: Hea küll, ta on mind juba ilma meigita näinud ja tundub, et ma meeldin talle.
Kui naine kohale tagasi jõudis, ütles Will: „Mul oleks väga hea meel – ja ma loodan, et sinulgi –, kui sa minuga koos õhtust sööma tuleksid.”
Marissa naeratas ja vastas: „Ma ei suudaks sulle keelata seda naudingut, mida pakub mulle rõõmu valmistamine.”
„Kas homme õhtul sobiks?”

Marissale meeldis, et mees nii kärmelt plaane tegi. Will valis välja kohtumise aja ning restorani.
Nad kohtusid õhtusöögil ja vestlesid nagu vanad sõbrad.
„Kas sa oled homme õhtul meie teiseks kohtinguks vaba?” küsis Will.
Marissa oli nõus uuesti kohtuma. Tolle õhtu lõpus ütles Will: „Nagu sa aru võid saada, soovin ma väga sind jälle näha. Millal sa saaksid kohtuda?”
Marissa ütles: „Kolm õhtut järjest näiks liiga palju ja me rikuksime kõiki kohtamise reegleid. Aga teeme seda ikkagi.”

Intiimsus oli suurepärane, seltskond oli suurepärane ning, jah, seks oli suurepärane. Marissal oli tugev tunne, et see mees ongi „see õige”, keda ta on otsinud. Neljapäeva õhtul küsis ta: „Mida sa nädalavahetusel teed?”

„Olen mittetulundusühingute konsultant,” ütles Will. „Korraldan sel nädalavahetusel juhatuse väljasõidu, aga olen pühapäeva õhtuks tagasi.”
„Kuhu sa sõidad?” küsis Marissa. „Ma võiksin kaasa tulla ja sel ajal kui sina töötad, võtaksin mõne spaaprotseduuri?”
„See pole nii lihtne,” vastas Will. „Mul on plaanis mitu õhtusööki ja me ei saaks üldse koos olla.”
Marissa tundis, kuidas teda läbis kohutav jõnks, kuid ta püüdis oma tundeid mitte välja näidata. Ta tahtis öelda, et nad võiksid vähemalt koos magada, kuid sai aru, et see läheks liiale.
„Helistan sulle esmaspäeva hommikul, kui olen linna tagasi jõudnud ja siis teeme plaane,” ütles mees.

Marissa hõljus seitsmendas taevas ega mõelnud muust kui Willist. Ta katkestas otsekohe liikmelisuse tutvumisportaalis.
Laupäeva õhtul sai ta kokku oma parimate sõbrannadega ja rääkis neile Willist. Üks sõbranna ütles: „Võta aeglaselt, sest sa ei tunne ju seda kutti õieti.” Teine sõbranna arvas: „Ära saa temaga igal õhtul kokku. Ära ole nii kergesti kättesaadav. Meestele meeldib taga ajada.”
Aga kolmas sõbranna ütles: „Sa oled nii küüniline. Las Marissa naudib elu ja hoiab jalad maa peal.” Marissa vaid kuulas ja naeratas häirimatult. Ta uskus, et see mis toimub, on midagi head.
Esmaspäeva hommikul ei pannud ta telefoni kordagi käest. Kui mees lõpuks pool kaksteist helistas, oli Marissa omadega juba täiesti läbi.
„Kas sa oled millalgi vaba?” küsis Will.
„Arvatavasti olen õhtul vaba,” ütles Marissa.

Mõlemad naersid. Naine tundis, kuidas ärevusvalu järele andis, sest ta oli seda õhtut mehe jaoks hoidnud. Neil oli taas suurepärane õhtu ning Marissa tundis Williga koos olles sellist armastust ja täielikkuse tunnet, mida ta varem polnud kogenud. Nad said kogu nädala jooksul iga päev kokku, kuni jõudis jälle kätte neljapäeva õhtu ja Will ütles, et ta on nädalavahetusel ära. „Seda ei juhtu sageli, et mul on kaks juhatuse nõupidamist järjestikku, aga nii kipub see kevaditi olema.”
Esmaspäeva hommikul ootas Marissa jälle mehe kõnet. Kui mees polnud talle keskpäevaks helistanud, otsustas naine ise temaga ühendust võtta. Kõne suundus postkasti. Marissa helistas uuesti kell kaks ja kell neli ning jättis sõnumi, kuid ei saanud mitte mingit vastust. Naine hakkas juba kõvasti muretsema, kuid üritas end vaos hoida. Väljasõit läks vist planeeritust pikemaks, mõtles ta. Ent kui mees ei helistanud ka teisipäeval, tuli Marissale juba tõesti hirm naha vahele. Kas midagi on juhtunud? Kas Williga on kõik korras? Äkki ta kaotas oma telefoni ära? Aga samas, kui nii oleks juhtunud, oleks ta saanud ju kellegi telefoni laenata ja Marissale helistada.

Kolmapäeval kuulis ta Willi numbrit valides vastuseks, et „selle numbri kõnepost ei ole saadaval”. Marissa oli vihane. Ta helistas ühele oma sõbrannadest ja rääkis, mis on juhtunud.
„Oot-oot,” ütles sõbranna, „võta hoog maha ja tule maa peale tagasi. Alles sa said temaga tuttavaks.”

Neljapäeval tegi Marissa sõbrannadega paar drinki ja sõbrannad noomisid teda tekkinud olukorra pärast. Üks sõbrannadest küsis: „Kas sa tema pool oled käinud?”
„Meil oli plaanis millalgi minna,” vastas Marissa, „aga ta ütles, et härrasmees tuleb alati daamile tema koju järele. Nii läksimegi alati ka pärast minu poole.”
„See tähendab, et abielus mees tuleb alati daamile tolle koju järele.”
Marissa oli sellisest süüdistusest jahmunud. „Will ei ole abielus!”
Sõbranna vaatas talle hetke otsa ja ütles: „Mõtle selle peale. Ta pole nädalavahetustel kunagi siin, sest ta on oma pere juures. Ta pidi kaduma, sest sai aru, et see siin ei vii mitte kuhugi.”
„Võibolla ta oli abielus,” lisas teine sõbranna, „ja taipas, et sa meeldid talle sedavõrd, et ta peab oma abielu ära lõpetama.”

Marissale polnud sõbrannade seltsist mitte mingit lohutust ja ta läks varakult koju lootuses, et seal ootab teda ees sõnum Willilt. Nii aga polnud.

Järgnevatel nädalatel lootis Marissa mehest lõpuks midagi kuulda, isegi kui see oleks olnud hüvastijätt. Mõne nädala möödudes oli tema viha aga muutunud raevuks, mille kohaselt olid kõik mehed sead. Ta hakkas oma tunnetes kahtlema ja tundis end haneks tõmmatuna. Willi peale mõeldes oli ta kiiresti vahetanud „ta-helistab” plaadi „ta-ei-helista” plaadi vastu.

Veel nädalaid hiljem leidis Marissa end aeg-ajalt Willi telefonile helistamas, kuid see oli välja lülitatud. Ta jõudis järeldusele, et mees ongi abielus. Miks muidu võtaks ta vaevaks oma telefon välja lülitada? Marissal oli raske ette kujutada, et tegemist võis olla mõne ajutise kõnekaardiga. Kui see oleks olnud mehe tegelik telefoninumber, oleks Marissa võinud ühe kõnega tema abielu lõhkuda. Sõbrannadel oli olnud õigus ja tema oli olnud lihtsameelne. Willi mõistatus haaras naise üleni. Kas mehel oli perekond? Mis sorti inimene teeb selliseid asju? Mis Williga juhtus ja miks see, mida ta tegi, muutus naise jaoks kinnismõtteks? Mida rohkem ta mehest mõtles, seda õnnetumaks ta muutus ja seda suuremaks kasvas mahajäetuse tunne.

Marissa seadis tööasjad nii, et sai neid teha kodus, kus uppus masendusse ja kibestumusse. Ta polnud iial varem end nii üksildasena tundnud. Ent mõne nädala pärast turgatas talle pähe küsimus: Miks ma kannatan juba viiendat nädalat kaheksa kohtingu pärast, mis mahtusid kahe nädala sisse? 

Ta tänas jumalat, et põdemine ei veninud kuude pikkuseks või et halvimal juhul oleks pettumusest ülesaamine võtnud lausa aastaid. Ta taipas, et oli andnud Willile rohkem kui too vääris, kuid mis kõige tähtsam, ta mõistis, et nii suur valu ja lein ei saanud olla ainult selle mehe pärast.

Kuue nädala pärast registreerus Marissa taas tutvumisportaali liikmeks. Tema sõbrannad rõõmustasid selle üle, kuid soovitasid tal tasapisi edeneda ja enda vastu leebem olla.
„Olen kuus nädalat leinanud,” ütles Marissa. „Olen tundnud suurt üksildust. Tunnen meestega seoses alati mahajäetust, kuid enam ei kavatse ma seda taluda. Olen hakanud uskuma, et minu kaotusvalul on üsna vähe pistmist kohtamas käimisega.”
„Sa ei pea kohtamas käima, kui ei taha,” arvas üks sõbranna.
„Mitte kohtamas käimine ei pea muutuma,” vastas Marissa, „vaid minu alaline mahajäetuse tunne. Kummalisel kombel oli Williga kohtumine suurepäraseks õppetunniks, sest olin kindel, et tema ongi see õige. See aitas mul näha, mida ma teen, kuidas ma end üles keeran. Aga olen teinud enda kallal pikka aega rasket tööd, et ennast ja oma mõtlemist muuta.”

Marissa vihjas sisemisele tööle ja sisendustele, mida ta oli hakanud lausuma. Ta sai aru, et oli iga päev endale midagi sisendanud. Tavaliselt oli see midagi negatiivset, näiteks: Ilma Willita olen poolik. Vajan enda kõrvale kedagi, et end terviklikuna tunda. Olen õnnelik ainult suhtes olles.

Kuid nüüd neutraliseeris ta kõik selle uute sisendustega, mida oli õppinud kõige sügavamast leinast läbi murdes. Olen siin iseenda jaoks. Mehed võivad tulla ja minna, aga mina armastan ja toetan end alati. Me ei tea, mis lugu Williga oli, kuid ärge kahelge: temagi saab oma õppetunni. Kuna Will tegi Marissale haiget, võiks naine öelda:
Ma ei muretse, sest karma näeb kõike.
Tema teekond siin elus ei ole minu asi.

Louise L. Hay, David Kessler „Murtud südame tervendamine“, kirjastus Pilgrim 2014