Mälestus tööst EKP Keskkomitees: Valget maja raputab paleepööre. Karl Vaino venestamispoliitika algusaastad 1978–1980

 (42)
KARL VAINO
KARL VAINO (keskel) koos Klausoni ja Käbiniga paraadii tribüünil. Foto: Rauno Volmar

1978. aastal sai EKP Keskkomitee peasekretäriks Karl Vaino ning algas Eesti täielik allutamine Moskva diktaadile ja venestamispoliitika. Aare Laanemäe kirjutab sellest raamatus „Kümme aastat Valges majas“. Praegust välisministeeriumi hoonet, kus kommunistliku partei keskkomitee asus, kutsuti siis Valgeks majaks ja autor oli Karl Vaino alluv.

Johannes Käbini ja Vaino Väljase tagandamine.

25. juulil 1978. aastal, mil koos oma lektoritega veel Moskvas viibisin, saabus Tallinna NLKP KK kaadrisekretär Ivan Kapitonov. Tema ülesandeks oli Johannes Käbini ametitoolile uus mees panna. Muidugi oli see tool Käbini all varemgi kõikunud. Seda on põhjalikumalt uurinud Tõnu Tannberg ja Mati Graf. (Grafi 2008. aastal ilmunud raamat „Kalevipoja kojutulek” algabki Käbini postilt mahavõtmisega, mida osa raamatust püüab ka selgitada.)

Küllap on uurijail Käbini väljavahetamise põhjuste osas õigus, kuid suuremale osale Valge maja töötajaist näis Käbin tollal oma aastatepikkuse kavala ja targa manööverdamisega peaaegu asendamatuna.Seda arvasid ka paljud minu kolleegid teistest liiduvabariikidest.

Nii mõnedki sündmused ajaloos on aset leidnud juhusliku faktori kaasmõjul. Olen varem kogemusele toetudes püüdnud näidata, et nomenklatuurse kaadri püsimist suudab enamikul juhtudest kõigutada vaid mõne sinna kuuluva isiku surm, ootamatult tekkinud vakants, või mõlemad korraga. See kehtis eeskätt kõrgemalseisva kaadri kohta, mida Moskva hiljem maailmale ka ilmekalt demonstreeris.

Seotud lood:

Nii oli ka seekord Eestis. Aastaid ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimehe kohal olnud Artur Vader oli 25. mail 1978. aastal raskelt haigena abi hilinemise tõttu hinge heitnud. Just nõnda arvas tema poeg Nikolai Vader, kes mulle oma isa siit ilmast lahkumist kirjeldas. Vaderi kõrge nomenklatuurne ametikoht vajas kohe täitmist ning see vallandaski vahetuste ahela. Alles nüüd oli Käbini tool reaalselt ohus, mida sellel istuja ka ise hästi mõistis.

Loe veel

Kuid peatume hetkeks ja püüame fantaseerida, mis oleks juhtunud, kui Artur Vader oleks alkoholismiga hüvasti jätnud, tervislikumaile eluviisidele üle läinud, kohe arsti korraldustele allunud ja mõned aastad veel elanud. Mida oleks selline võimalus Eestile võinud tähendada? Ilmselt oleks sulaaeg siis veel Eestis mõned aastad jätkunud. Oli ju Käbin aastatega omi varasemaid seisukohti revideerinud ja Moskva-meelsest kommunistist tõeliseks rahvuskommunistiks saanud, kes oma maad ja rahvast armastas. Meenub, kuidas Valge maja ametnikud ikka kirusid, et „vana” sõidab jälle maale. Isegi Käbini viimane välissõit Islandile oli ette võetud ju maainimesi silmas pidades, kui lammaste tõu parandamiseks kavatseti neid sellelt saarelt sisse tuua. Mäletan ka ise ühte seika lapsepõlvest 1950-ndate keskelt, kui Käbin meile maale külla tuli, et töödega kohapeal tutvuda. Minu ema oli siis külanõukogu esimees ja pakkus talle piima-leiba. Seejärel viidi ta Leegi kolhoosi põldusid vaatama.

Ilusa ristikupõllu juures soovitas ta selle tingimata jätta seemnepõlluks.

Seda muidugi ei tehtud, sest kõrge ristik lamandus kergemini ja soovitaja kulul visati kergelt nalja. Tema toredatest juhtumistest maal võiksid vanad majandijuhid paljugi südamlikku rääkida. Sellele maale ei saanud ta lasta kurja sündida, niipalju kui see temast sõltus.

Siin elati teisiti ja mõeldi teisiti. Seda nn lääne värava rolli pidi isegi Moskva tunnistama, kuigi mõistis seda omamoodi.

Kui keegi väidab, et taolise nn Balti erikorra loomisel polnud Käbinil mingit rolli ning et rahva ennastsalgav töö oleks selle niikuinii taganud, siis julgen selles tõsiselt kahelda. Need töö viljad oleksid suuremal määral meilt lihtsalt ära võetud. Moskvalt eritingimusi välja kaubelda oli erakordselt raske ja sellega võis hakkama saada vaid mees, kellel olid aastatega paljudes kõrgemates võimustruktuurides tekkinud usalduslikud suhted. Nüüd oli see kõik ohus ja tema järeltulijast sõltus palju.

Käbin nägi oma järeltulijana vaid Vaino Väljast. Kuid oli teisi EKP Keskkomitee büroo liikmeid (Lebedev, Klauson jt), kes eelistasid tööstussekretär Karl Vainot. Moskva-meelne parteiseltskond, saades Konstantin Vassiljevitš Lebedevi aktsioonidest teada, saatis Käbini ja Väljase vastu Moskvasse kaebekirju. Lebedev oli kutsunud juulikuu alguspäevil Käbini äraolekul ja tema teadmata kokku isegi keskkomitee büroo, et arutada ülemnõukogu presiidiumi esimehe vakantset ametikohta, kuhu soovitas asuda Käbinil. See oli ennekuulmatu ja häbematu julgustükk. Käbini ja Väljase olukorda halvendas ka asjaolu, et kogu Nõukogude Liidus oli süvenenud bürokraatlik tsentralism ja rahvuslikel äärealadel sooviti valitsejatena näha vaid tõelisi venemeelseid internatsionaliste.

Kui Moskvas Väljase ja Vaino papka´dega (toimikutega) tutvuti ja nendega eraldi vesteldi, kaldus kaalukauss Karl Vaino poole. Väljas meenutas hiljem, et talle olla ette heidetud noorust ja kogenematust majandusasjadega hakkama saamisel. Sellises keerulises situatsioonis jõutigi büroo istungini, kus tuli olulisi valikuid teha.

Järgnevalt mõne sõnaga, mida nägi ja kuulis büroo istungisaali tagaseinas asuvast tõlkijate ruumi aknast minu hea sõber, keskkomitee tõlkij te grupi juhataja Valeri Šeripov. See langeb suures osa kokku sellega, mida Väljas on hiljem meenutanud ja Mati Graf oma raamatus kirjutanud.

Büroo istungil vaieldi ägedalt kandidaatide sobivuse üle. Käbin uskus jätkuvalt, et suudab kohalolijaid Väljase kasuks veenda.

Kapitonov, kuulates diskussiooni enamjaolt vaikides pealt, võttis lõpuks põuetaskust ümbriku, avas selle ja ulatas paberilehe Käbinile.

Sellel oli väljavõte NLKP KK Poliitbüroo protokollist, kus seisis: „Poliitbüroo soovitab EKP KK esimese sekretäri ametikohale EKP tööstussekretäri Karl Genrihhovitš Vainot”. Osa büroo liikmeist toetas ettepanekut ja osa vaikis, sest vaielda oleks olnud mõttetu. Kuuldu erineb mõnel määral Grafi raamatus kirjeldatust, mille järgi olnud vaidlus väga äge ja ümbriku olevat Kapitonov võtnud põuetaskust alles selle lõpufaasis. Selles pole midagi erilist, et nähtu ja vahetult kuuldu erineb hiljem öeldust ja kirjapandust.

Minu arvates sõltus kaalukausil vaagitu paljuski Klausoni seisukohast. Miks viimane, kes oli ju Käbini poolt ametisse edutatud, oma heategija reetis, ei tea. Võimalik, et tehnokraadina oli tema jaoks majandusega rohkem kursis olev Vaino sobilikum. Kuid võimalikud on ka teistsugused asjaolud. Näiteks polnud teda kui nõukogude süsteemi töötajat alates 1974. aastast enam valitud NSVL Ülemnõukogu saadikuks. Tema suurde sõprusse Lebedeviga ma eriti ei usu. See oleks nende aastate jooksul siis rohkem välja paistnud. Kuid konjunktuurlane oli ta ilmselt küll. Need kõik on aga „oleksid”, mis ajaloos maksavad vähe.

Järgmisel päeval ehk 26. juulil peetud EKP Keskkomitee 10. pleenumil otsustasid siiski mõned maarajoonide sekretärid (Valde Roosmaa, Kalev Nõmm, Artur-Bernhard Upsi jt) eelmise päeva

lahendust mitte toetada, kuid neid ähvardati ja sunniti parteidistsipliinile alluma. Asi klaarus ja uueks EKP KK esimeseks sekretäriks sai Karl Vaino. Nägin teda uues rollis mõned päevad peale kurikuulsat pleenumit, kui kõik Valge maja töötajad tema uue ameti sisseõnnistamiseks fuajeekorruse kinosaali kokku kutsuti. Endist tasakaalukat Karl Vainot oli raske ära tunda. Olin temaga korduvalt leninlikel laupäevakutel kõrvuti tööd vihtunud ja elu üle mõtteid

vahetanud. Nüüd seisis meie ees uhkeldav, üleolev ja valjul ning nõudlikul häälel kõnelev oraator. Vaid mõned killud sellest esinemisest: Eestis kujunenud stagneerunud olekust tuleb kiiresti üle saada;rohkem on vaja konkreetseid tegusid, mitte tühje sõnu; internatsionalistlik kasvatustöö ei vasta aja nõuetele; tuleb tugevdada sidemeid Vene NFSV töökollektiivide ja sõjaväeosadega, milleks tuleb parandada eestlaste hulgas vene keele oskust, seda eriti maarajoonides. Saalis olijaid püüti veenda selles, et aastatega kujunenud loidus tuleb murda, milles ta kutsus kuulajaid end toetama.

Pärast Vaino kõnet lahvatas saalis tormiline aplaus. Ei suutnud uskuda oma kõrvu – milline pugejalik rahvas Valges majas end siiski varjas! Plaksutasid isegi need, kes oma sisimas Väljast toetasid.

Muidugi oli see rahvuskommunistide näiline toetus, kes pärast paleepööret olid sunnitud tagaplaanile tõmbuma.

Minu esimesed vahetud tööalased kokkupuuted Valge maja uue juhiga, kes oli otsustanud ka ideoloogiatöö juhtimise täielikult enda kätte võtta, olid seotud ettekande tegemisega. Kuna lähenemas oli vabariiklik parteiaktiiv, siis tehti mulle ja Priit Järvele ülesandeks koostada sellel esinemiseks ettekanne. Vaagimise alla võeti vabariigi organisatsioonilise ja poliitmassilise töö probleemid seoses Brežnevi raamatu „Uudismaa” ilmumisega. Materjale pidi esitama ka parteiorganisatsioonilise töö osakond. Meie koostatud teksti esialgne variant ettekandjat ei rahuldanud, mistõttu tuli seda mitu korda ümber teha, kuni see lõpuks bürokraatlikule sõnaseadmisele ja vaimule vastas.

Ilmselt oli see meie poolt seni koostatud tekstidest halvim, kuid sellega Karl Vaino siis 7. detsembril 1978. aastal aktiivil esines. Kuulajaile ei jäänud märkamata kõne terav toon. Valju häälega nõuti poliitmassilise töö parandamist ja Brežnevi eeskujule tuginemist.

Järgmise vastutusrikka töö saime 1979. aasta suvel, mil Vaino oli otsustanud kokku kutsuda ideoloogiatöö probleemide arutamiseks EKP Keskkomitee pleenumi, kus ta kavatses ise esineda. Ka selle ettekande teksti pidime Priit Järvega valmis kirjutama. Asi oli selles, et 1979. aasta aprillikuus oli NLKP Keskkomitee võtnud vastu järjekordse otsuse „Ideoloogiatöö ja poliitilise kasvatustöö edasisest parandamisest”. Viimases taganeti minu arvates mõneti komplekssest lähenemisest ideoloogiatööle, milles teatavasti nõuti ideelis-poliitilise kasvatustöö kõrval ka töö- ja kõlbelise kasvatusega tegelemist. Nüüd omandas keskse tähenduse võitlus kodanliku ideoloogiaga ja esiplaanile tõusid vastupropaganda ülesanded. Nende täitmiseks oleks piisanud ka tavalisest EKP Keskkomitee otsusest, ent kalduti pleenumi otsuse kasuks. Valiku mõtet polnud raske ära arvata – Väljast tuli suurema pauguga lüüa.

Kuigi teema polnud meile võõras, venis töö ometi pikaks. Süüdi oli selles Karl Vaino ise, kes püüdis igal sammul tõestada, et tema tunneb teemat paremini kui kaks teaduskraadiga meest kokku. Enda õigustuseks laotas ta meie töölauale mitmeid Vene NFSV, Valgevene, Läti jt vabariiklikke venekeelseid ajalehti, kus olid avaldatud nende keskkomiteede vastavasisuliste otsuste tekstid. Seal olid mitmed pikemad lõigud alla kriipsutatud, mida kästi meil ettekandesse muutmata kujul sisse kirjutada. See oli ennekuulmatu! Niisiis lõikusime ja kleepisime valmivasse teksti mustandisse Vaino poolt ajalehtedest valitud mõttetühje fraase. Selle ettekandega ta 10. juulil 1979. aastal EKP KK 15. pleenumil ka esines. Nagu tolleaegses parteikirjanduses märgiti, anti ettekandes printsipiaalne hinnang ideoloogiatöö olukorrale ja toodi avalikkuse ette mitmed ideoloogilis-poliitilised probleemid, millele olevat seni pööratud vähem tähelepanu. Eriti teravalt tõsteti üles suhteliselt unaruses olnud internatsionalistliku kasvatustöö küsimused ja kodanliku ideoloogia vastu võitlemise ülesanded.

Tegelikult puudutati ettekandes laiemalt kogu vabariigi majandus- ja kultuurielu vajakajäämisi.

Olgu märgitud, et teravad, argumenteerimata hinnangud vabariigi ideoloogiatööle kirjutas Vaino ettekandesse hiljem ise, pidades meie kirjutatud teksti hambutuks. Lisamaterjali võeti selleks rohkem parteiorganisatsioonilise töö ja administratiivorganite osakonnast.

Näiteks väideti neis juurde kirjutatud lisades, et meie vabariigis on lood püsivalt halvad NSVL Ülemnõukogu valimiste tulemustega: „Nii anti tänavu /…/ valimistel 9411 vastuhäält, mis on eelmiste valimistega võrreldes kolm korda rohkem. See, seltsimehed, on peaaegu kaks korda rohkem kui meie naabritel lätlastel ja leedulastel kokku”. (Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomitee 15. pleenum. EKP Keskkomitee esimese sekretäri seltsimees K. Vaino ett ekanne. Ametialaseks kasutamiseks. Eks. nr 1915. Tallinn, 1979, lk 10.)

See, et poliitilise teadlikkuse nõrkuseks peeti inimeste ausust, kes valitsuse tegemistega rahul polnud, ett ekandjale pähe ei tulnud. Rahva nurinat, et liha tarnitakse Venemaale üleliia palju (30% kogu vabariigis toodetud lihast) pareeritakse V. I. Lenini 1899. aastal kirjutatuga, et Balti kubermangude põllumajandus ongi „kaubandusliku iseloomuga” (samas, lk 19). Tuli välja, et me peamegi lihaga kauplema, täites oma maa naabrite vajaduste rahuldamiseks haisvate seafarmidega, samas kui meil endil liha juba nappis.

Ideoloogiarubriigis hakkas silma esineja mure Soome televisiooni pärast, kuna iga teine eestlane vaatas neid saateid regulaarselt. Selle mõjul olla Tartus hakanud „mitu ülikooli üliõpilast levitama käsikirjalist tendentslikku ja natsionalistlikku suunitlusega ajalehte nimega „Poolpäevaleht”. Neil õnnestus välja anda viieteistkümnes eksemplaris seitse selle ajalehe numbrit. Noortele lõppes see kõik paljastamisega ja häbiväärse väljaheitmisega ülikoolist.

Abinõude plaan oli samas palju asjalikum, eriti kultuuriasutuste materiaal-tehnilise baasi täiendamise osas.

Oli selge, et niisuguse põhjendamatult lahmiva ett ekandega taheti parteiaktiivile näidata, et Vaino Väljas polnud oma tööd tõsiselt võtnud ja enam ta Valgesse majja ei sobi. Aga kuhu ta siis panna? Tegemist oli ikkagi partei kõrgemasse nomenklatuuri kuuluva mehega. Siin võeti kasutusele sellistel juhtudel ammu tuntud abinõu – tähtsa, kuid põlu alla sattunud isiku diplomaatiatööle saatmine. Nii oli varem tehtud Moskvas Aleksandr Jakovlevi ja veel mitme teisega. Seda väljasaatmise mõtet oli Karl Vaino juba varemgi NLKP KK ametimeestele avaldanud, kes olid ka ise välisministeeriumiga nõu pidanud. Läbirääkimised aga venisid ja nii tuli Vainol oma endist rivaali keskkomitees veel taluda.

See aeg tehti aga Väljasele väljakannatamatuks, luues tema ümber persona non grata imidži. Ideoloogiatöö juhtimisest lülitati ta välja.

Väljase meeleheide väljendus esialgu enesessesulgumises ja mõneti ka ebaadekvaatses toimimises, ent varsti sai ta masendusest üle.

1979. aasta veebruarikuus kutsuti ta Moskvasse nõu pidama, kus räägiti ka diplomaatilisele tööle ülemineku võimalusest. Seda kinnitas veidi hiljem Andrei Gromõko telefonikõne Käbinile. Juttu oli Väljase saatmisest suursaadikuks Venezuelas. Käbin kiitis muidugi oma soosiku kandidatuuri heaks.

Küsimus lahenes siiski alles 1979. aasta kevadel, mil Väljas välisministeeriumi palgale vormistati. Moskvas toimus tema enda jutu järgi diplomaaditööks valmistumine. Lõpuks leidis tema ametlik vormistamine aset NLKP KK sekretariaadi istungil, mille NSVL Ülemnõukogu Presiidium hiljem kinnitas. Uus väljakutse osutus ahvatlevaks ja vanad mured jäeti selja taha. Venezuelasse sõitis Väljas juba koos oma kauni abikaasa Maiga, kes osutus asendamatuks abiliseks.

Karl Vaino aga jätkas Eestis juhtiva kaadri puhastustööga ja venestamise kursi elluviimisega. Viimane väljendus tema jaoks „võrdse esindatuse” nõudes. See oli iseenesest kaval manööver, mis tugines statistikale ja pretendeeris õiglustundele. 1979. aasta rahvaloendus näitas, et eestlased moodustasid vaid 64,7% kogu vabariigi elanikkonnast.

See järsk langus teda murelikuks ei teinud – teda häiris hoopis see, et eestlasi oli parteitöötajate hulgas proportsionaalselt rohkem (üle 70%). Nii näiteks oli 1980. aastal partei linna- ja rajoonikomiteede töötajaist 72,1% eestlased ja 22,5% venelased. Ka keskkomitees töötas samal aastal 93 eestlast ja 32 venelast. Veelgi suurem oli eestlaste osakaal nõukogude organites, ulatudes 80%-ni sealsete töötajate koguarvust. Sotsioloogide keeles tähendanuks see representatsiooninõude rikkumist, millele ka Vaino oma ettevõtmistes toetus. Niisiis oli vaja asi „tasakaalustada” ja venelaste osakaalu partei- ja nõukogude organites suurendada. Eriti puudutas see juhtivat kaadrit. Rahvuskommunistidest tuli lähikonnas vabaneda. Nii saadeti Edgar Tõnurist Toompealt teaduspõldu kündma, Arnold Rüütel kui Käbini soosik vabastati aga põllumajandussekretäri kohalt ja viidi üle Toompeale Tõnuristi kohale. Vangerdusi tehti teisigi.

Lähikonnas pidi plats puhtaks saama! Sama juhtus veidi hiljem Gustav Tõnspojaga, Arnold Greeniga jt.

Samas ei saanud autokraatlik Vaino oma kaadrivahetusplaani täies mahus realiseerida. Moskva nõudis, et juhtiva kaadri koosseis peab peegeldama ka vabariigi rahvuslikku koosseisu. Ja nii sai keskkomitee ideoloogiasekretäriks pragmaatiline Rein Ristlaan, kelle jõuline asjaajamisstiil ja võimas polkovnikuhääl Vainole meeldisid ja kelle abil viimane lootis nn Käbini-Väljase sula-aastatele lõpu teha. Vaatamata Ristlaane püüdlikkusele teda Vaino usaldusisikute tagatuppa siiski ei lastud. Seda kurtis eesti soost peaideoloog oma lähematele sõpradele. (Vt ka M. Graf. Kalevipoja kojutulek. Lk 53–89.)

Väljas oli kuuldu järgi soovinud oma mantlipärijana näha Indrek Toomet, kuid tal polnud midagi ka Ristlaane vastu. Ikkagi talle lähedalt tuntud eesti soost mees! Mäletan, kuidas ta omal ajal 9. korruse fuajees meile Ristlaant esitles ja tema sobivust põhjendas. Mis aga puudutab uute ülemuste otsest suhtumist minusse, siis oli see esialgu lojaalne ja talutav. Samas mõistsin hästi, et nii-öelda Väljase sõpruskonna mehena pean hakkama mõtlema uue töökoha leidmisele. Mõne aja pärast see võimalus ka avanes.

Aare Laanemäe „Kümme aastat valges majas“, kirjastus Argo

http://www.rahvaraamat.ee/p/k%C3%BCmme-aastat-valges-majas-ausalt-ja-avameelselt/47648/et?isbn=9789949466955

Raamat on Apollos müügil soodushinnaga 7.79

Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare