Aga on ka inimesi, kes ütlevad, et neile ei meeldi luua ja neile meeldibki rutiin.

Jaa, on inimesi, kes on tulnud rutiini õppima. Ka rutiinis olemist on vaja õppida, õppida rutiini välja kannatama. Rutiini äraõppimine on ka omaette väljakutse. Kui sa ei ole võimeline rutiinis olema, siis mis sa siin maa peal teed? Tuuseldad ringi. Teed kõiki asju tuuseldades, pilla-palla, ei tee laitmatult ega oska asju ära lõpetada.

Meil ei ole vaimseid väärtusi. Me oleme teinud vaimseks väärtuseks raha. Meile ei ole oluline mitte see, et mul on armas kaaslane ja toredad lapsed, et ma veedan nendega lõbusalt aega, naudin nende olemasolu enda kõrval ... Meie väljakutse on hoopis see, kuidas seda kõike ei ole.
Muidugi, paljudel inimestel tegelikult ongi raske hakkama saada oma eluga ja mitte kõik ei ole materialistid, kes tahavad aina paremat, suuremat, uhkemat ja rohkemat, vaid süsteem on niimoodi üles ehitatud, võla- ja laenupõhiselt. On ju peresid, kel on raske tavalisel elementaartasandil hakkama saada, kuidas lastele riideid ja jalanõusid selga-jalga hankida, kõhud täis sööta ja kooli saata. Kuidas nemad peaksid keskenduma küllusele, kui majas on suur puudus?
Tegelikult see ongi suur treening. See on tõsine väljakutse ning kui sa ei usu, et sa oled igavene ja vaimne olend, siis tapadki end väljakutsetega ära. Kui arvad, et see elu siin on su ainukene kord, et mitte midagi rohkem ei ole ega tule, siis rabeled nii et veri ninast väljas.

See ilmatu rabelemine ja läbipõlemine juhtub siis, kui sa unustad ära, et elu on tegelikult mäng. Küll tõsine mäng, aga mitte nii tõsine, et sul peab suurest pingutusest veri ninast tilkuma.
Aga meil tilgub veri täiesti hinge tasandil, oleme hingetud. Vaatad telekat, kuulad raadiot ja sealt püütakse sulle veel juurde uhada. Negatiivseid näiteid võimendatakse, ajakirjanikud tulevad lagedale oma isiklike emotsioonide paketiga ja kirjeldavad, kui hirmus, jube, õudne, väljakannatamatu ja lahendamatu kõik on. Ajakirjaniku ülesanne ei ole muutuda probleemi või selle väljakutse kirjeldamisel isiklikult emotsionaalseks – siis sa ei ole enam õige ajakirjanik.

Need, kes on väga tundlikud ja kellel on ka umbes niisugused väljakutsed, lähevad täiesti üle võlli. Mõni läheb nii hullusti üle võlli, et võtab endalt elu, sest talle hakkab tunduma, et tema ei saa mitte millegagi hakkama. Tegelikult ei ole olemas niisugust olukorda, et sa ei saa hakkama. Unusta ära see jura, et elad vaid ainukese korra. Võib-olla sa valisid seekord maa peale tulles just spetsiaalselt sellise olukorra.

Ma tean ühte perekonda, kus kahe lapsega naine ehitas suure laenuga maja ja asi läks tal töödega kuidagi niimoodi, et enam ei olnud nii suurt palka ja laenumaksmine muutus tõesti küsitavaks.
Ta tuli minu juurde ja tahtis teada, miks tal selline situatsioon on tekkinud: kõik oli nagu ilus ja sujus, aga nüüd korraga enam ei lähe nii, nagu oli plaanitud. Otsustasime, et lähme regressioonis vaatama, mida iganes ta eelmises elus tegi või mis on praegust elu mõjutavad tegurid sealt. Tuli välja, et see mainitud naine oli eelmises elus olnud selline tegelane, kes ei võtnud mitte ühegi asja eest vastutust. Tema lihtsalt rändas mööda maad ringi kerjusmungana, oli vaba nagu linnuke taeva all. Ei mingit muret ega vastutuse võtmist, absoluutselt mitte mingisugust kohustust.

Ja nüüd, kui ta valmistus tulema sellesse ellu, kus ta praegu on, otsustas ta teha vastupidise otsuse: võtta endale kohustused ja vastutuse ning vaadata, kas ta saab nendega hakkama. Täiesti vastandlik elu eelmisele: pere, töölkäimine, pangalaenud.

Praegu on nii, et RAHA = KULDVASIKAS = MEIE JUMAL JA VAIMSED VÄÄRTUSED.

Raha on esimesel kohal. 21. sajandil algas uus kuldajastu, aga enne kui me sellesse ajastusse siseneme, peame kuldvasikast lahti saama. Kuidas? Seades esikohale vaimsed väärtused ja selle, kes me tegelikult oleme. Mitte seadma esikohale seda, kui palju mul raha on ja kui õnnelikult ja hästi ma elan. Mitte selle järgi ei hinnata inimese hinge.

Kui sa oled heaoluruumis ja sul ei ole mitte mingisugust väljakutset, millega tegelda, millega ennast proovile panna, arendada endas eneseusku ja enesearmastust, enesest lugupidamist, kui sa tahad ainult head saada ja kõik on hästi, siis ei tasu siia maa peale tulla, siis mine kohe kuhugi teisele planeedile, kus on hästi karmid tingimused. Näiteks inglite maailma, seal ei õpi sa mitte midagi. Maa on see koht, kus me ennast proovile paneme. Aga kedagi, kes usub ainult materiaalset ehk käega katsutavat, ei saa panna uskuma nähtamatut.

Kurb, et enamiku inimeste elus ja tänapäevases tarbimisühiskonnas on vaimseid väärtusi nii vähe. Mõnikord lipsab ajalehest või ka uudistest läbi lühikene klipp, et keegi tegi midagi head, see on kõik. Kui on mingi pahategu, siis on ka suurte piltidega mitu lehekülge, sest hirm müüb.

Mai-Agate Väljataga “Loomise õpetus” II osa. Kirjastus Pilgrim 2018