Hingevalu kuhjub, kuni kukub viimane tilk karikasse ja tekib füüsiline haigus. Mida rohkem stresse koguneb, seda raskem haigus tekib. Aeglaselt kogudes võib kokku kuhjata vähi, kiiresti aga insuldi või infarkti. Mõlemal juhul matab stressimägi keha.

Lihtsamate haiguste põdemisega põletame negatiivse energia läbi ja paraneme. Krooniliste haiguste puhul toimub pidev põlemine ja uute stresside kogunemine, mis ei lasegi terveneda. Aga kokkuvõttes on haigus ikkagi õppetund, millest peab targemaks saama. Õppemeetodi valikul on meie tahe vaba. Kas õpin läbi kannatuste, seega tahan haige olla, nagu põhiosa praegusest inimkonnast, või läbi õpetuse, mille oma hinges helisema panen ja mida targalt kasutan, on oma asi. Sageli öeldakse: “See on vale, ma ei taha ju haige olla!” Mina usun teid, et te ei taha haige olla. Aga eks tõestage seda ka oma kehale. Vabastage haigus, siis ta usub teid.

Vaim on igavene – keha ajaline. Vaim on tunded – keha mõtted. Vaim on ideaalne – keha materiaalne. Aga mõlemal on teadvus.

NB! Mõtted on füüsilise keha tasand.

Vaimu jõul toimub Kõiksuse areng. Lihtsamad tarkused saab vaim läbi elude planeedil Maa. Inimene on madalaim mõistusega olend Kõiksuses. Mida targemaks saab vaim, seda keerulisemaks lähevad tema õppetükid. Õppimine toimub läbi halva. Ja ometi peab kõikjal halva tasakaalustamiseks olema hea.

Hea on eelmistes eludes äraõpitud halb.
Kõik, mis praeguses elus on tundunud halb, aga mõne aja möödudes on mõistetav, on selles elus äraõpitud halb.
Kõik, mida me kuidagi mõista ei taha, s.t jääme hindama halvaks, seda tuleme järgmistes eludes õppima.
See inimene, kes oskab rõõmustada raskuste üle, mis tema teele on tulnud, on väärt inimeseks olemist.

Kui ta väärikalt sellest raskusest üle saab, siis on ta Inimene ja tõuseb oma vaimses arengus, et edasi minna. Ise samal ajal teades, et järgmine takistus on suurem. Mida suurem inimene, seda suurem takistus. See, kes pisikeste murede suure hunniku enda ette kuhjab, nii et selle tagant väljagi ei näe, ei ole veel suur.

Kahetsemine, haletsemine, hädaldamine, nutmine, süütunne, ahastus, enda karistamine ja muu seesugune teevad asja veel halvemaks. Kes teeb, sel juhtub. Vigadest õpitakse. Neid vanasõnu korratakse meelsasti seltskondlikus vestluses. Parem on neid meelde tuletada kohe, kui olete ise või on keegi teine vea teinud. Ja rõõmustage alati, kui õige mõte tuli. Kas te suudate nii?

Kui sageli ma kuulen: “Mis siin rõõmustada, oleks ma terve nagu vanasti, siis rõõmustaksin.” Kui selline arusaam püsib, siis on raske aidata.
Vaimumaailmas ei ole võrdsust. See, kes enne tasu ootab, kui midagi selle saavutamiseks teeb, peab pettuma. Vaimu tase on alati vastavuses taseme tõstmiseks tehtud tööga. Selle töö juures ei õnnestu kunagi pettus – enda ees jääb vale alati valeks. Loodusseaduste vastu on mõttetu võidelda.
Kui juba millegi nimel võidelda, siis võidelda tuleb hea eest, mitte halva vastu.
Selles on põhimõtteline erinevus: üks on hea, teine halb.
Absoluutne ja võimsaim jõud on armastus. Aga armastada oskavad vähesed. Mõelge, mis tunne teil on, kui öeldakse:
“Ma armastan sind. Lihtsalt niisama. Ma ei nõua midagi. Sa võid alati minu abile loota.”
Või öeldakse hoopis nii:
“Ma armastan sind. Miks sina ei armasta mind nagu mina sind. Tõesta, et armastad. Kui armastad, siis teed minu heaks kõik!” Lõputu hulk lauseid, mis nõuavad, võimutsevad, panevad suluseisu.

Esimene variant tundub muinasjutuline, aga seda esineb rohkem, kui me arvata oskame. Eestlane lihtsalt ei ütle neid sõnu tavaliselt kuuldavalt. Aga me tunneme. Kui ainult usuksime oma tundeid.
Teine variant on nii igapäevane omav armastus, mis hävitab inimesi, perekonda, ühiskonda, Maad. Küllap oleme kõik tundnud kurbust ja trotsi, kui meile öeldakse: “Mina armastan ja kasvatan ja toidan sind. Sa pead olema minu vastu hea. Sa oled kohustatud!”

See ei ole armastus, see on omamine. Tööriist mu käes oli ka minu oma. Aga näed – katki läks. Olete kindlasti näinud vanu meistrimehi oma päevinäinud tööriistadega, mida nad mingi hinna eest uute vastu ei vaheta.

Hellalt võtavad selle kätte ja hellalt panevad oma aarde õigele kohale tagasi. Ja siis lahkub meistrimees siitilmast... Keegi tahab tema meisli või kruvikeerajaga tööd teha, aga see laguneb kohe käes. Vana ja kulunud, aeg sai otsa, arvame. Ei! Armastus sai otsa!
Kui me kõigesse, ka teistesse inimestesse, suhtuksime nagu meistrimees oma tööriista, siis ei oleks meil haigusi ja ka elu materiaalne külg oleks korras.

Õpi armastama

Kujutage ette, et teil on armsam, kõige kallim maailmas. Ja tema armastab teid samuti. See kõige armsam, kõige kallim on teie oma keha.
Mõelge ja tuletage meelde, kui palju te olete talle elus haiget teinud või lasknud teha. Kui palju mõttetult proovile pannud, ohvriks toonud, hambad vihast ristis, märtrit mänginud. Ja kui palju olete head tegemata jätnud. Olete teda kohelnud hullemini kui masinat, nagu omandit, millel pole õigusi.
Kas ta suudab teid enam armastada? Ei suuda. Ta on kulunud.
Raskuste koorem vajutab teda maadligi. Ja ometi, kui ta veel elab, on ta kohe valmis selle koorma endalt heitma, kui teda aidata. Kui te oma siirusega tõestate, et ei soovi tema vastupidavust enam sihilikult proovile panna, et kõik, mis oli, tuli rumalusest ja teadmatusest ning ei kordu.
Rääkige oma kehaga! Ta on kohe valmis, sest ta armastab teid. Keha on kõige truum armastaja.
Aga kui sageli me truudust hindame? Ainult siis väärtustame tõelist armastust, kui oleme truudusetuse kibedaid vilju maitsnud. Aga nii me õpime.

Kujutage ette laia teed enda ees. See on teie saatuse tee. Üks äär on negatiivne – porine kraav. Teine positiivne – õitsev aas. Keskel – tasakaal. Mismoodi oma teel kõnnite – kas kraavis või aasal, lasete kukerpalli või liigute valsisammul, kiiresti või aeglaselt –, see on oma teha. Kes ei taha füüsilist vaeva tunda, see tõusku kiiremini vaimuks, aga enne peab Maa peal kõike õigesti tegema ja maised tarkused ära õppima. See on paratamatu.

Luule Viilma “Ellujäämise õpetuse“ I osa oli Maalehe raamatusarja “Tarkusepuu” avaraamat.