Lea Dali Lion arstikabineti ukse taga: Kõik voldikud räägivad rinnavähist ja selle ravimisest

 (9)
Lea Dali Lion arstikabineti ukse taga: Kõik voldikud räägivad rinnavähist ja selle ravimisest
Stina Kase, kirjastus Pilgrim

See oli reede, 12. juuli 2013, kui Lea Dali Lion (Liitmaa) sai Tallinnas rinnakabinetis diagnoosi, et tal on vähkkasvaja mõlemas rinnas. Juba 16. juuli õhtul lendas ta Saksamaale, kus tehti uued uuringud ja määrati ravi: kuus keemiaravi, operatsioon ja poolteist kuud kiiritusravi. Kõik see kokku võttis aega kaheksa kuud.

Mis selle aja jooksul Leaga juhtus, sellest räägib laulja raamatus „Joonista valgus. See on uue elu algus“. Ta kirjeldab detailselt keemiaraviga seotud vaevusi ja samal ajal toimuvaid vaimseid õppetunde ning kogemusi nähtamatu maailmaga, mida ta nimetab pärismaailmaks.

Teel Tallinna poole ei tule mulle tegelikult meeldegi, et minu reisi sihtpunktiks on Mustamäe haigla rinnaarsti kabinet ja doktor analüüside tulemustega juba ootab.
Kallistan oma ema ja asun teele. Ellamaalt Tallinna poole. Arsti juurde.
Mulle ei meeldi arsti juures käia, aga tean, et vahel tuleb seda siiski teha. Olen äravahetamiseni täpselt oma isa ja ema tütar, seega lähen arsti juurde alles siis, kui keegi luuaga ajab või tõepoolest midagi juba pikka aega ebameeldivalt valutab.

Kuna tänu oma valulävele ma füüsilist valu tihti ei tunne, jäävadki arstitädid ja arstionud minu elusaginast välja.
Teel Tallinna poole ei tule mulle tegelikult meeldegi, et minu reisi sihtpunktiks on Mustamäe haigla rinnaarsti kabinet ja doktor analüüside tulemustega juba ootab. See kõik tundub hetkel nii teisejärguline, sest ühest kohast teise sõitmine on minu lemmiktegevus ja päris kindlasti ei lase ma ühelgi doktoril oma lemmiktegevust segada. Olen sageli endamisi arutlenud, mis selles teelolemises siis nii erilist on, ja alati jõudnud tõdemuseni, et see on edasiliikumine ja paigalseis mulle ei meeldi. Igasugune paigalseis ajab mu marru. Mulle meeldib liikumises olla. 

Loe veel

Seotud lood:

Mõlgutan mõtteid, et võib-olla oleks pidanud hoopis gnuuks sündima. Oleks terve elu saanud joosta nii kuis jalad võtavad, aga taipan, et see mulle siiski ei sobiks. Olen selleks liiga uimane ja lõvid söövad uimased gnuud kiirelt ära. Pigem siis olla juba mingi ilus ja kiire kaslane nagu lõvi. Piisavalt rahulik ja suursugune, aga vajadusel kiire kui välk. Majesteetlik ja jõuline. Jah, see mulle sobiks. Mõnulen juba mõttes Serengetis, lõvinahk seljas, kui märkan, et olen Tallinnasse Mustamäele jõudnud ega oska Mustamäe polikliinikule kuidagi läheneda. Olen siin käinud kümneid kordi, aga mitte kunagi polikliinikus ja mitte kunagi iseenda pärast. Ikka traumapunktis oma lastega, sest neil on alati olnud vaja ronida kõige kõrgemate puude otsa ja minu süda ütleb, et ma ei või neid keelata, sest istusin isegi nagu vares aia taga kõrge kuuse ladvas ja ma ei mäleta, et minu vanemad oleks kordagi käskinud mul sealt alla ronida. Kui, siis ainult lõuna- või õhtusöögiks.
Lõpuks leian õige platsi, kuhu auto parkida, viskan Serengeti päikesest veel sooja lõvinaha seljast ja astun hiigelsuurde valgesse majja. Nüüd see algab. Orienteerumine, mis pole sugugi minu tugevaim külg. Astun värskelt remonditud haigla suurde fuajeesse, kus juba nädal tagasi hoogsalt rinnakabinetti otsides ekslesin. Mäletan, et olin fuajeesse sisse astudes vaimustusest keeletu, sest ei suutnud uskuda , et üks Tallinnas asuv polikliinik võib nii ilus välja näha. Tundsin end tänu sellele isegi täitsa mõnusalt ja leidsin, et sellistes polikliinikutes võiks tiheminigi käia. Kas just arsti juures, aga näiteks fuajees asuvas kohvikus. Ainus probleem, mis mind nädal tagasi tabas, oli see, et mida suurem maja, seda keerulisem on just seda õiget kabinetti üles leida. Nii ma siis saalisin mööda fuajeed, kohvikust läbi ja edasi, siis jälle tagasi ja kohvikust läbi ja siis jälle sellest kohvikust läbi, kuni lõpuks jõudsingi analüüside kabinetti välja. Kuna nüüd tuleb sootuks teine kabinet leida, hakkab seiklemine otsast peale. Seekord sammun küll kohvikust vaid korra läbi ja jõuan kohe õigesse tiiba, aga tiib muutub hetkega koridoride rägastikuks ja nii ma siis küsin ühe nurga pealt ja siis jälle teise nurga pealt, kuni jõuan lõpuks ühte vaiksesse koridori, kuhu fuajeekära enam ei kosta. See tekitab tunde, justkui oleks maailma otsa jõudnud. Leian lõpuks õige ukse ja sätin end ootama. 

Taipan, et jätsin koju kõik huvitavad asjad, millega arstikabineti ukse taga mängida. Ainuke mänguasi on minu vana armas telefon. Kuna ma ikka veel nutikate hulka ei kuulu, võtan taskust pisikese tubli Nokia. Sellise suurte nuppudega, millised endale lühinägelikud vanainimesed soetavad. Nägemisega mul probleeme pole, aga mulle see telefon meeldib, selline punane, armas ja klapiga. Küll ma jõuan neid nutikaid veel sada tükki soetada. Pealegi pole mind tänapäeva krooniline internetihaigus veel tabanud. Isegi imestan vahel, kuidas see minust niimoodi mööda hiilis. Sobran igavusest mobiilis edasi-tagasi ja mõistan, et ega seal muud eriti teha ole kui vanu sõnumeid kustutada. Ühel hetkel haarab minu tähelepanu noor naine, kes on sõbrannaga koos sama arsti juurde tulnud ja ootab nüüd minu ees oma järjekorda. 

Kuigi on palav suvi ja õues võib kuuma käes ära sulada, on neiul ometi rätik peas. Tahes-tahtmata pean ma, nagu uudishimulik naabritädi, sõbrannade juttu pealt kuulama, sest unustasin iPod´i koos klappidega autosse. Mis siis ikka. Kuulan tavapärase muusika asemel hoopis võhivõõraste neidude mõttevahetust, mis võib minusugusele, inimestest võõrdunud koopaelanikule, kes oma majast ainult erandjuhtudel väljas käib, isegi päris värskendav olla. Kuigi nad räägivad hiirvaikselt, haagib mind nende jutt mingil kummalisel kombel hetkega enda külge. Kuulen, kuidas rätikuga naine teatab sõbrannale tasasel häälel, et sai diagnoosi 15. märtsil kell 11.20. Just siinsamas kabinetis. 

Kunstiinimesena, kes ei tea ei kellaaegadest, kuupäevadest ega vahel ka kuudest mitte kui midagi, üllatun, kui täpselt see naine oma eelmist arstivisiiti mäletab. Võiks öelda, et see lausa hämmastab mind. Mina kustutan oma mälust alati kõik vähegi mittevajaliku, sest liiga palju informatsiooni hakkab mind energeetiliselt kurnama. Pärast seda hetke, mil ma endaga aastaid tagasi kokku leppisin, et kõik ebavajalik informatsioon minu infoväljast võimalikult kiirelt kaoks, sai tegelikult palju nalja, sest tihtipeale leidsin end õhtul köögis vaagimas, kas ma olen ikka täna midagi söönud ja kui olen, siis mis see küll olla võis. Olles ise samal ajal vaimustuses, kui laitmatult see leping töötas. 

Kuigi naine räägib tasasel ja rahulikul häälel edasi, tunnen, kuidas igast tema sõnast hoovab ärevat, kohati lausa hirmutavalt paanilist energiat, mistõttu teritan oma kõrvu veelgi ja kuulan huviga edasi. Olen justkui kriminulli sattunud, kus tuleb Sherlock Holmsina ära arvata, mis nende sõnade taga tegelikult peidus on. Jõuan just rõõmustada, et ukse taga on huvitavaks läinud, kui avaneb kabinetiuks ja naine kutsutakse sisse. Sõbrannad kallistavad hüvastijätuks. 

Jään täiesti tühja koridori üksi istuma. Tavaliselt on arstikabineti ukse taga suurel hulgal mingeid buklette, mida igavusest sirvida. Ahaa, seal seinal need ripuvadki. Lasen pilgul diagonaalis buklettidest üle käia ja tõden, et minu jaoks seal küll midagi lugeda pole. Kõik voldikud räägivad rinnavähist ja selle ravimisest. See on ebahuvitav teema, millega mul mitte mingit pistmist pole. Ja siis meenub mulle, et istun ju rinnaarsti ukse taga... Vaat sellepärast siin ongi need bukletid. Paralleelid kabinetti astunud hirmunud olekuga noore naise ja rinnavähi-buklettide vahel hakkavad välja joonistuma. Tõepoolest, kui visiidi kuupäev ja kellaaeg nii täpselt mällu on sööbinud, pidi see diagnoos päris šokeeriv olema. 

Nüüd meenub mulle ka see, et keemiaravi saanud patsiendid käivad juuste kaotuse korral rätikuga. Minu silme ette joonistub vähihaige kuvand ja see sobitub ideaalselt selle naisega, kes just kabinetti sisenes. Korra käib peast läbi, kas peaksin siiski mõnda bukletti sisse piiluma, aga tõrjun selle mõtte, sest ei näe hetkel selleks mingit põhjust olevat. Samas kuulen, kuidas minu sisemine hääl omaette arutlema hakkab, et kui ma juba siin kabineti ukse taga istun, kas võib võimalik olla, et ka mulle pannakse selline diagnoos. Ei-ei, see ei saa praegu olla. Andsin just nõusoleku, et asun kahe nädala pärast vähemalt aastaks lasteaeda muusikakasvatajana tööle. Sisemise loogika abil järeldan, et ju ei saa mul sellist diagnoosi praegu tulla. See ei mahuks lihtsalt minu päevaplaanidesse, isegi mitte aastaplaani. Lõpetan oma sisemise diskussiooni ja võtan jälle telefoni välja. Kõik sõnumid, mis vajasid kustutamist, on kustutatud. Pistan mobiili uuesti tasku. Istun juba tüütuks muutuvas vaikuses edasi. Tegelikult mulle vaikus meeldib. Aga hetkel mitte.
Äkki meenub mulle üks episood lapsepõlvest. Olin ilmselt kaheksa-aastane ja käisin teises klassis. Mäletan, et keset tundi läks klassiuks lahti ja sisse astus ühe tüdruku isa. Sosistas õpetajale midagi kõrva ja viis tüdruku endaga kaasa. Kui õpetaja uuesti klassi tuli, teatas ta meile, et klassiõe ema suri just ühe haiguse tagajärjel. 

Me olime juba harjunud sellega, et keegi kogu aeg kuskil ära sureb. Brežnev, Andropov, Tšernenko ja teised tähtsad riigitegelased muudkui surid ja meie saime peale tunnipikkust leinamuusika kuulamist jälle koolist vabaks. See surm aga puudutas meid kuidagi teistmoodi. Hoopis lähemalt. Keegi meist ei kujutanud ette olukorda, kui ema ära sureks. See tundus täiesti välistatud olevat, sest ilma emata ei ole ju võimalik elada. 

Kui tunnid läbi said, hakkasime seda teemat tähtsalt suurte inimeste kombel arutama. Igaühel oli midagi surmaga seoses rääkida. Peamiselt vanaemade ja vanaisade või lemmikloomade näitel. Kuni ühel hetkel põrutasin nagu kuulipildujast – minul on 40aastaselt ka vähk. Ajuvähk. Miks ma just ajuvähk ütlesin, polnud endal aimugi. Tagantjärele olen juurelnud, et äkki ma lihtsalt muid liike ei teadnud. 

Kõik vaatasid mind ehmunud nägudega ja mina tundsin ennast kuidagi eriti tähtsana. Ajasin oma nöbinina püsti ja see eriline tunne saatis mind veel terve kodutee. 40aastaselt saabuv diagnoos tundus kuidagi eriti intrigeeriv. 40aastased inimesed tundusid kaheksa-aastasele juba tõelised vanurid, kuigi tegelikult teadsin, et nad elavad teist sama palju veel ja vahel isegi rohkem. Seega suremiseks tundus see iga tavapäratu olevat. 

Kuna olen elus palju asju ette teadnud, tekib mul ka praegu, arstikabineti ukse taga, korraks kahtlus, kas pärines see informatsioon äkki kuskilt infoväljast, mis mingil põhjusel minuni jõudis, või oli see lihtsalt üks kelkiv jutt lapse suust. Olin sellele juba ka varem mõnel korral mõelnud. Just siis, kui sain aru, et tulevikku on võimalik ette näha. Näiteks tol korral, kui ma täpselt poolteist aastat ette teadsin, millal oma tulevase mehega kohtun. Jah, teadsin ette, et kohtun temaga pooleteise aasta pärast septembris. Panin siiski 17 päevaga mööda, sest meie kohtumine leidis aset alles 17. oktoobril. Ühtlasi teadsin ka seda, et tal on punane auto. Iseenesest ootasin tol ajal meie kokkusaamist nii väga, et mulle oleks sobinud ka rohelise või sinise autoga mees, aga siiski teadsin väga täpselt, et sel mehel on punane auto. Hetkel, mil ma oma tulevase kaasaga tõepoolest lõpuks kokku sain, sõitis ta suure valge bussiga ja olles temast suuresti lummatud, ei tulnud mulle punane auto meeldegi. Vaatasin teda imetlust täis silmadega ega suutnud kuidagi uskuda, et ma endale nii ilusa mehe olen leidnud. Paar nädalat peale esmakohtumist, kui ta juba minu juurde sisse kolis, mainisin möödaminnes fakti, et teadsin ammu ette, millal me kohtume, aga panin kahe asjaga mööda. Kõigepealt 17 päevaga ja siis punase autoga. Selle peale tardus ta mind, suu lahti, vaatama ja teatas, et müüs oma punase auto nädal enne minuga kohtumist maha. Laksaki! Jah, nii see mulle mõjus. Nagu laksaki puuga vastu pead, sest mulle polnud veel mitte keegi õpetanud, et tulevikku on võimalik ette teada. Ja mingit muud loogilist seletust ma sellele leida ei suutnud, kui et see on informatsioon, mis on lihtsalt kuskil olemas ja mida võib mingil moel ammutada. Neid kordi, kus ma midagi ette teadsin, sai aina rohkem ja rohkem. 

Kuid praegu, arstikabineti ukse taga oodates otsustan pühkida peast selle mõtte, et juba pisikesena endale 40. eluaastaks tõese diagnoosi panin. Vähk lihtsalt ei sobitu hetkel minu plaanidega. Ma pean ju tööle minema, sest vastasel juhul pole lastele millegi eest süüa osta.

Lea Dali Lion „Joonista valgus. See on uue elu algus“, kirjastus Pilgrim 2015

Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare