Lauri Vahtre: eestlane enne mõtleb ja siis mõtleb

 (3)
Lauri Vahtre: eestlane enne mõtleb ja siis mõtleb
Foto: Tanel Meos

Eestlased kardavad, et nende rahvas sureb välja. Miks nad kartmise asemel laste sigitamisega ei tegele, seda nad seletada ei oska. Või täpsemalt öeldes oskavad küll – selles on süüdi absoluutselt kõik alates lollist valitsusest ja lõpetades halva kliimaga. Lauri Vahtre visandab raamatus „Eestlane seest ja väljast“ humoorika koondportree keskmisest eestlasest.

Loe veel

Üle kõige kardab eestlane oma rahva hävimist. Sellist eksistentsiaalset hirmu, mis läbib punase niidina kogu eesti kultuuri ja leiab kajastuse ka Eesti põhiseaduse esimeses lauses, suured rahvad ei tea ega tunne. Kui suurtel rahvastel on probleemiks, kuidas olla, siis väikerahvaste probleem on 24/7 kas olla või mitte olla. Järelikult kardavad eestlased kõige rohkem järjekordset vallutajat-valitsejat. Mitte tingimata Venemaad, aga kuni Venemaa produtseerib rohelisi mehikesi, ründab naabreid ja tulistab alla reisilennukeid, loomulikult eeskätt teda. Ent kohe selle järel tuleb umbusk iga teise potentsiaalse valitseja või ka liiga pealetükkiva õpetaja suhtes, nagu seda on mõnikord Brüsseli bürokraatia. Näiteks teatas Brüsseli bürokraatia ühel ilusal päeval, et eestlaste harjumuspärane 2,5% rasvasisaldusega piim „pole lubatud”, sest piim peab olema rammusam, ja kui eestlased sellist lurri müüa tahavad, pangu talle teine nimi. See tekitas otsekohe arvamuse, et „nüüd nad tulevad ja keelavad meie piima ära”, milles segunesid naer, nutt ja imestus. Mingi nõksuga on 2,5% piim tänini müügil ja koguni piima nime all, kuid ohutunne on endiselt terav. Kurat teab, mida nad homme ära keelama tulevad – võib-olla musta leiba või looklevaid maanteid.
Kuid olemasolu ei ohusta üksnes välisjõud. Eestlased kardavad, et nende rahvas sureb välja. Miks nad kartmise asemel laste sigitamisega ei tegele, seda nad seletada ei oska. Või täpsemalt öeldes oskavad küll – selles on süüdi absoluutselt kõik alates lollist valitsusest ja lõpetades halva kliimaga. Teiseks kardavad eestlased, et nende niigi väike rahvas jookseb laiali.
Ja pakivad seejärel kohvrid ning sõidavad Soome tööd otsima. Sellised probleemid vaevavad muidugi paljusid teisigi rahvaid ja laiemalt vaadeldes ei ole eestlaste emigratsioon kaugelt kõige intensiivsem. Enamik tuleb pealegi tagasi.
Eestlane kardab kangesti ka rumal välja näha. Seda nii indiviidi kui rahva tasemel. Kollektiivsel lolliksjäämise hirmul on ajalooline tagamaa, millest kõneleme veel eraldi. Tegelikult pole see hirm päris üldrahvalik, vaid seda põeb eeskätt mingi osa haritlaskonnast, intellektuaalidest, literaatidest, kelle armastatuimad väljendid on Euroopa ei mõistaks seda ja See ei sobi 21. sajandi Euroopasse. Või siis alustatakse lauset nõnda: Kui me tahame Euroopasse kuuluda, siis (ei tohi me teha seda-jaseda ning peame tingimata tegema toda-ja-toda). Polegi vaja eriti põhjendada, miks Euroopa nii teeb, piisab vaid, et teeb ja eestlaste asi on järele teha.
Niisiis haigutab siin rahva enamiku ja suure osa vaimuinimeste vahel teatav lõhe, mis iseloomustab tegelikult enamikku, kui mitte kõiki Euroopa ühiskondi. Ühel pool visalt püsivad konservatiivsed hoiakud, teisel pool võrdsus- ja sallivusideaalid, mis kuskilt alates esimestega vastuollu satuvad. Isiklikul tasandil lolliks jäämine ei meeldi muidugi kellelegi, küll aga tekitab lõbu ümberseisjais, nagu eespool juba märgitud.
Muidu poleks mõtet peerupatjugi toota, rääkimata tüngavideotest. Võib-olla on eestlaste sellekohane hirm maailma keskmisest pisut kõrgem, näiteks ei söanda nad kanda kirevaid rõivaid – äkki mõjun naeruväärselt? –, osta endale kärtspunast või eresinist autot – kõik ju vaatavad siis! – ega isegi kõva häälega kõnelda – äkki ütlen midagi rumalasti? Hirm kõva häälega ja kompleksivabalt oma arvamust avaldada on tegelikult mikstuur mitmest erinevast ja eri päritoluga hirmust, milles on oma osa nii lähemal kui kaugemal minevikul.
On rahvaid, kes enne mõtlevad ja siis ütlevad, ja on rahvaid, kes enne ütlevad ja siis mõtlevad. Eestlane enne mõtleb ja siis mõtleb. Sama komme iseloomustab ka soomlasi, kuid pikk vabadusaeg, mida ei katkestanud kommunistlik režiim, on neid siiski julgemaks muutnud, nii et enne kui eestlaselt, saad soomlaselt teada, mida ta arvab.
Nõukogude aja mõju eestlase mõtlemisele ja ütlemisele võtab hästi kokku Brežnevi-aegne nali:
Nõukogude inimese viis käsku:
Ära mõtle.
Kui mõtled, ära ütle.
Kui ütled, ära kirjuta.
Kui kirjutad, ära alla kirjuta.
Kui alla kirjutad, ära imesta.

Nüüd on sellest juba umbes kolmkümmend aastat möödas, kuid kultuurireeglid muutuvad teatavasti aeglaselt.

Seotud lood:

Lauri Vahtre „Eestlane seest ja väljast“, kirjastus Pilgrim 2016

http://pilgrimbooks.ee/product/19495/

Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare