Kuidas ülekaaluliste mõtlemine erineb normaalkaaluliste omast?

 (24)
Kuidas ülekaaluliste mõtlemine erineb normaalkaaluliste omast?
MorgueFile

Kaalujälgijatega tegelevad psühholoogid on täheldanud ülekaaluliste ja normaalkaaluliste mõtlemisviisi märgatavaid erinevusi. Ülekaaluline ei tee vahet näljatunde ja isu vahel ja isau on kogu aeg, normaalkaaluline aga sööb siis, kui kõht on tühi. Teemu Ollikainen uurib raamatus „Söö, mida hing ihkab“ ülekaaluliste inimeste psühholoogiat ja käitumist.

Nälg on midagi muud kui isu, söömissoov. Füüsiline näljatunne võib olla tingitud tühjenenud maost või veresuhkru langusest allapoole teatud taset. Sellest annab märku kõhu korisemine või väsimustunne. Isu on aga füüsilisest näljatundest sõltumatu. Paljud ülekaalulised ei kujutagi täpselt ette, missugune tõeline näljatunne on. Selle asemel tunnevad nad isu, tahavad hirmsasti süüa, ise seejuures teadmata, mispärast. Süüa tahtes ei tee nad iseendale selgeks, kas ikka on tegemist näljatundega.

Normaalkaaluline sööb, kui tal on kõht tühi

Vana zenbudistlik tarkusesõna soovitab: „Kui oled näljane, siis söö; kui oled väsinud, siis maga.” Paljude jaoks on see lihtne põhimõte kaduma läinud. Nad ei maga väsinutena ega söö näljastena – või söövad ka siis, kui selleks vajadust pole.
Normaalkaalulised ei muretse sellepärast, et päeva jooksul võib nälg näpistama hakata. Nad teavad, et suudavad mõnda aega ka tühja kõhtu kannatada.
Ülekaalulistel esineb rohkem katastroofimõtlemist Ülekaalulistele on tüüpiline mure võimaliku eesootava näljatunde pärast ja nad püüavad seda ennetada. Nad seostavad mõtteid näljatundest negatiivsete ettekujutustega „energiataseme langusest”, „suutmatusest tegutseda”, hirmuga, et „mind haarab ebameeldivus- ja ahistustunne”, vajadusega „hakata kiiresti söögikohta otsima”. Näiteks paaritunnisele rongisõidule minnes võib äsja lõunastanud ülekaaluline inimene osta teele kaasa šokolaaditahvli, kartes, et sõidu ajal võib kõht tühjaks minna. Ja kindlasti ei jää see tal söömata.

Seotud lood:

Tajudes näljatunnet stressitegurina, taotlevad ülekaalulised pidevat täiskõhutunnet. Paljudele ülekaalulistele lihtsalt küllastumusest ei aita, vaid nad vajavad paar korda päevas ülesöömisest saadud naudingut. See annab neile turvatunde.

Loe veel

Normaalkaaluliste jaoks on täitumustunne ebameeldiv ja nad ei taha ennast ägisemiseni täis süüa.
Normaalkaaluline võib söögiaja unustada või minna lõunale kavatsetust palju hiljem ja siis üksnes seepärast, et kõht läheb tühjaks. Ülekaaluline ja pidevat küllastumust taotlev inimene seda üldjuhul ei suuda, sest ta hakkab automaatselt söömisele mõtlema, kui aeg selleks käes on, ükskõik kas tal on kõht tühi või mitte. Söömismõtet tugevdab kiiresti aktiveeruv hirm näljatunde ees, mis viib ülekaalulise söögilauda, enne kui ta jõuab asja üle õieti mõeldagi.
Ülekaaluline arvab, et ei suuda taluda nälga ja pidurdada söögiisu Ülekaaluline ei usu, et ta suudab näljatundele vastu panna. End pidevalt küllastununa hoides ei saagi ta kunagi nälga tunda. Fantaasia aga loob seoses näljatundega ja võimetusega sellele vastu panna hirmuvisioone. See kahjustab omakorda´motivatsiooni ning vähendab julgust hakata söömist piirama. Normaalkaalulised seevastu ei pea näljatunnet üldse teab mis asjaks ega oska siis ka kahelda oma võimes sellele vastu panna.
Üle- ja normaalkaaluliste mõtteviisi võrreldes sugeneb ehk ettekujutus, et normaalkaalulised viibivad oma muretus eluringis, ülekaalulised elavad aga negatiivses ebaõnnestumisspiraalis.
Ei tasu siiski unustada, et paljud ülekaalulised on suhteliselt rahul oma elu ja iseendaga, ning kõik normaalkaalulised pole muretud. See jaotus annab vaid kontrastsema pildi mõtteviiside erinevusest.

Liigselt sööma peibutavad mõtted

Ülekaalulised inimesed mõtlevad toidule rohkem kui normaalkaalulised. Paljud ülekaalulised oskavad iseennast ka väga hästi petta, alahinnates, õhutades, hägustades või hoopis vältides söömisega seostuvaid mõtteid. Tüüpilised mõttemallid on „mis see natuke loeb”, „peab võtma, kui pakutakse”, „töökaaslane solvub, kui ma kooki ei võta”, „ei tohi ju toitu ära visata”, „nüüd saab kolm ühe hinnaga” või „teen siis homme tervisejooksu”.

Anni(36):
„Tavaliselt pole mul päevasel ajal üldse raske jälgida, mida ma suhu panen. Maiustamisest ma õigupoolest ei hooligi. Aga siis vahetevahel, enamasti õhtul, juhtub nii, et söön õhtueinet ja võtan ette veidi rohkem kui kavatsesin, ja siis hakkan mõtlema hoopis vastupidiselt, et peaksin veel veidi sööma, või ehk tegelikult ei pea, aga ega see paha ka ei tee. Ja kui olen niimoodi kõhu täis puginud, tekib süütunne ja seejärel hoopis niisugune minnalaskmismeeleolu, et on täitsa ükskõik, mida ma endale sisse ahmin. Täiesti aru saamatu, kuidas võib õhtul mõelda täiesti vastupidiselt kui päeval. Järgmisel päeval võtan ennast muidugi kokku ja väldin kõiki ahvatlusi, kuni jälle selline hoog peale tuleb.”

Mõtlemise täielik vältimine

Paljud ülekaalulised mõtlevad meelsasti söögile, aga ennastvaatlev või ennast kontrolliv söömisele mõtlemine võib neile tunduda ahistav või ebameeldiv. See on arusaadav, sest selles valdkonnas on ülekaalulistele iseloomulikud enesele suunatud negatiivsed mõtted. Isu ja enesekontrolli vahelises võitluses jääb isu enamasti võitjaks, mis tähendab seda, et ebameeldivad enesekontrolli mõtted tõrjutakse kõrvale ja tasapisi muutub nende kõrvaletõrjumine juba automaatseks.
Selle poolest sarnaneb ülekaalulise inimese mõttemaailm hasartmängusõltlase omaga. Mängusõltlastega töötava psühholoogi Antti Kauppi sõnutsi on hasartmängusõltuvus aktiivne rünnak oma mentalisatsioonivõime vastu. Mentalisatsioonivõime all mõistetakse võimet käsitada oma ja teiste inimeste meele toimimist ning mõista uskumuste, meeleolude ja soovide olemasolu. Ka ennastkahjustava söömise üks eesmärk on välistada teadlikkus kõigest meeles toimuvast.

Enesepettus söögi koguse suhtes

Kuigi söödud toidu kogus üksinda ei määra kellegi salenemist või tüsenemist, on see siiski asja juures üks olulisemaid tegureid.
Ülekaalulistele on tüüpiline püstijalu söömine, külmkapi uks praokil, telefoniga rääkides napsavad nad vahepeal midagi laualt või kapist ja üldiselt söövad kiiresti. Ülekaaluline võib ennast nõnda ära petta, et ta lihtsalt ei usugi, et on ära söönud kõik selle, mis tal on õnnestunud põske pista või kiiruga sisse ahmida. Rootsi lauas lõunaeinet võttes võib kiire sööja teistega võrreldes ära süüa kahekordse portsjoni. Normaalkaalulised ei tunne vajadust oma söömist varjata, neil pole vaja petta ennast ega teisi.

Kaalujälgimismõtete vältimine

Ülekaaluliste mõtted ja tunded, mis seostuvad oma kehakaalu ja kaalulangetamisega, on enamasti negatiivse värvinguga – keegi ei taha ju mõelda ebameeldivaist asjadest, kui selleks just sundi pole. Ülekaaluline õpib vältima peegleid, kaupluste proovikabiine, riietusruume, saunaskäimist ja kõike muud, mis tema probleemi võib meelde tuletada. Vältimaks neid mõtteid, võib ta keskendada kogu oma energia millelegi muule, näiteks inimsuhetele ja harrastustele.
Nii mõnigi ülekaaluline leiab näiliselt konstruktiivse lahenduse ja hakkab kirglikult harrastama kokakunsti. Ta kuhjab kokku kokaraamatuid ja toiduretsepte, räägib pidevalt söökidest ja toiduainetest, oskab juhatada, kus kaupluses on midagi soodsalt saadaval, ja sel kombel pühitseb ta oma ülekaalu paratamatuks harrastuse kõrvalsaaduseks – keegi ei usalda ju kõhna kokka. Samal moel kasutavad intelligentsed alkoholiga liialdajad oma probleemi kattevarjuks veiniharrastust. Ülekaalulise pidevad toidujutud tunduvad naeruväärsed, nii et ühtelugu tuleb tahtmine öelda: „Ära mõtle kogu aeg toidule, mõtle oma tervisele.”

Võimatud taotlused

Ülekaaluline inimene on sageli kannatamatu ja tahab saada tulemusi otsekohe. Seepärast alustatakse ka kaalulangetust käredate meetoditega, näiteks kapsasupidieediga või äärmiselt kalorivaese toiduvalikuga. Sellega seatakse aga üles lõks motivatsiooni jaoks. Niisugune ettevõtmine on enamasti määratud läbikukkumisele, sest selline saleduskuur on üsnagi ebameeldiv, see on liiga nõudlik. Sellist ränka kaalulangetamist suudetakse jätkata vaid paar nädalat, misjärel üritaja tunneb, et on ära teeninud õiguse paar kuud nautida hoopis maitsvamat toitu. Lõpptulemusena tõuseb kaal endise näitarvuni, usk oma motivatsioonisse langeb aga paari astme jagu.

Teemu Ollikaineni raamat „Söö, mida hing ihkab“ ilmus Maalehe ja Varraku raamatusarjas Tarkusepuu

Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare