Kuidas tehti „Top Geari“ – kui Jamesi loetud uudis uue Dacia kohta sai autost kuulsamaks

 (9)
Kuidas tehti „Top Geari“ – kui Jamesi loetud uudis uue Dacia kohta sai autost kuulsamaks
Selle loo peategelane Dacia Sandero. Wikipedia

„Jamesi sõnavõttu alustas idiootlik hüüatus „Head uudised!”, misjärel ta jagas erakordselt igavat infot turule toodava Rumeenia auto Dacia Sandero kohta. „Top Gear” oli kujundanud saatest saatesse korduva nalja ning ühtaegu olime selle protsessi käigus Jamesi juhuslikult ülendanud odavate Rumeenia luukpärade plakatikangelaseks. Seda autot isegi ei müüdud veel Ühendkuningriigis, aga mingil kombel olime auto kuulsaks teinud.“ Kõik 13 aastat „Top Geari” toimetanud Richard Porter kirjutab raamatus „Hullumeelsed ja geniaalsed aastad „Top Geari“ telgitagustes“, kultussaate argipäevast.

Saatest saatesse kestvad naljad võivad olla toredad, otsekui tempel nende inimeste kliendikaardil, kes jälgivad mõnd telesaadet pika aja jooksul. Ma ei usu, et „Top Gear” üldse kestvaid nalju tegi, peamiselt seetõttu, et meil ei olnud piisavalt püsivust, et teha neid regulaarselt, ja kui te neid regulaarselt ei tee, siis polegi asjal erilist mõtet. Kestev nali ei ole kestev nali, kui ta pidevalt peatub ja pikali kukub või läheb mõnda poodi uitama.
Jah, meil olid Stigi esinemist sisse juhatavad read ja Stigi metsikult mitmekesine muusikamaitse, aga ma ei ole päris kindel, kas neid saab õigeteks saatest saatesse kestvateks naljadeks nimetada. Küll aga jõudsime vaid ühel korral sellistele naljadele ligilähedale: 11. ja 12. hooaja uudiste rubriigis, kui Jamesi sõnavõttu alustas idiootlik kordusmotiiviga hüüatus „Head uudised!”, misjärel ta jagas meiega erakordselt igavat infot turule toodava Rumeenia auto Dacia Sandero kohta, mille peale Jeremy vastas ühesõnalise heameelt teeskleva väljendiga ning muutis siis kohe teemat.

Seotud lood:

See tava kujunes välja tavalisest uudiste kirjutamise protsessist, mille jooksul neli meest istusid ühes ja samas pressiteadetest tulvil ruumis ning lugesid valju häälega teateid ette ja püüdsid üksteist naerma ajada. Kõnealusel juhul James tardus, kui luges mingit pahna mõne lihtsa väikese uue auto kohta – sest Jamesile meeldivad lihtsad väikesed uued autod –, ning mõistis siis, et selle kohta polegi eriti midagi öelda; ta oli eelnevalt köitnud teiste samas ruumis viibijate tähelepanu, teatades, et tal on häid uudiseid, aga luges siis ette tõsiselt igava fakti. Sealt hakkaski kõik hargnema.

Loe veel

See ei olnud isegi päriselt saatest saatesse korduv teema, kuigi me püüdsime ühe sellise igal nädalal sisse panna: mõnikord lõigati see montaažis välja, vahel ajalistel kaalutlustel, vahel seetõttu, et tolle nädala Sandero fakt ei olnudki piisavalt igav. Asi läks niikaugele, et mina ja May kammisime Dacia pressiteateid, lootes meeleheitlikult leida mõnd iseäranis salapärast lauset põrandamattide kohta. Me vist isegi palusime ühel oma teabetöötajal Dacia pressiosakonda helistada, et neilt rohkem uudiseid nõutada.

Hoolimata „Heade uudiste” ebaregulaarsest näitamisest eskaleerus see teema kiiresti. Publik hakkas itsitama niipea, kui James asus nalja välja ütlema. Inimesed kandsid T-särke kirjaga „Head uudised!”. Vaatajad, kes käisid puhkamas neis paigus, kus Daciaid juba müüdi, hakkasid Jamesile neist autodest pilte saatma. Kui olime jõuludeks koostamas „Top Geari” suurt aasta­raamatut ning mõistsime, et meil on kõigest kaks lehekülge puudu, pistsime sinna Dacia Sandero pildi ning selle juurde suures kirjas sõnad „Head uudised!” – see paistis paremini peale minevat kui suurem jagu muud jama, mida ma raamatu jaoks kokku olin kirjutanud. See kõik oli pisut veider. Tore, aga veider. „Top Gear” oli kujundanud omamoodi saatest saatesse korduva nalja ning ühtaegu olime selle protsessi käigus Jamesi juhuslikult ülendanud odavate Rumeenia luukpärade plakatikangelaseks. Seda autot isegi ei müüdud veel Ühendkuningriigis, aga mingil kombel olime auto kuulsaks teinud.

Kord saime telefonikõne. Helistaja oli lahke olemisega mees Daciast, kes rääkis summutatud toonil. „Jäägu see meie vahele,” sõnas ta, „aga meil on Ühendkuningriigis nüüd üks Sandero.” Mees jätkas: „See on täiesti salajane info, ja auto on täiesti salajases kohas, ja me arvasime, et võib-olla te tahaksite tulla ja heita autole täiesti salajase pilgu.” Helistasin Jamesile. Tema kostis, et on hõivatud. Tema häälest kostis ehtne pettumus, kui ta mõistis, et ei saa kohale tulla. Läksin üksinda sellesse täiesti salajasse paika, mis osutus Lääne-Londoni fotostuudioks. Keset põrandat oligi nii paljude „heade uudiste” peategelane. Mõnes mõttes oli see kummaline hetk, otsekui kohtumine kellegagi, kellest oled ainult ajalehest lugenud või keda oled telerist näinud. Realistlikumast vaatepunktist oli see otsekui seismine suures eredalt valgustatud ruumis, vaadates odavat Rumeenia luukpära.

Algupärane Dacia Sandero ei olnud just kõige ilusam auto ega ka mitte kõige põnevam ja dünaamilise välimusega. Auto istus väga kõrgel vedrustusel, mis jättis talle kikivarvul seisva ja kohmetu välimuse. Põhidetailid nagu küljepeeglid ja klaasipuhastid näisid olevat viimasel hetkel külge pistetud. Uste sulgemisel kõlas selline lame pauk, nagu virutaks keegi endale ahjupanniga vastu pead. Plusspoolel oli fakt, et auto tundus olevat lihtne, sitke ja tal oli mõnesugust pretensioonitut sarmikust. Pealegi, kui auto plaaniti millalgi järgmise aasta jooksul Suurbritannias müüki paisata, pidi selle hind olema odav. Ehk teisiti öeldes, seda pidi hakkama müüdama hinnaga, mis oleks mõistlik. Ehk siis mõistliku hinnaga, kui soovite.
Lahkele mehele Daciast ei olnud see küsimus märkamata jäänud ja tal oli „Top Gearile” ettepanek: kas me tahaksime seda oma järgmiseks „mõistliku hinnaga autoks”? Selle üle ei olnud vaja kaua juurelda. Olime sellest väikesest naljakast autost sedavõrd palju rääkinud, et kui me ei tahtnud sellega tulevastes seeriates ringrajal trikitada, roolis kiirusehullud staarid, siis oleksime hea võimaluse maha maganud. Loomulikult pidi Sanderost saama meie järgmine staariauto, mitte ainult sellepärast, et hind oli õige, vaid ka sellepärast, et Dacias oli midagi jalgupainutavat ja alajuhitavat, temas oli ebatõenäolise kangelase külgetõmmet nagu Suzuki Lianalgi, ja kõik see paistis meie tolleaegsetel staari­autodest „asetäitjatel” puudu olevat.

Leppisin lahke mehega Daciast kokku, et võtan temaga peagi ühendust, ning suundusin tagasi kontorisse, et Jamesile helistada. Ta tahtis väga Sanderost rohkem kuulda. Järgmistel nädalatel jätkasime Daciaga suhtlemist. Näis, et nemad on „mõistliku hinnaga auto” teema üle samavõrd põnevil nagu meie ise. Kuna Dacia omanikfirma oli Renault, oli juba kokku lepitud, et Sanderosse tuleb tippklassi turvapuur ja rallisõiduiste, kusjuures nende paigaldajateks on samad inimesed, kes valmistavad ette Clio Cupi rallisarja autosid. Ja et kui meil on tahtmist, võime lasta neil ka ringrajaks šassii ette valmistada ja mootori üles tuunida. Seda me ei tahtnud. „Mõistliku hinnaga auto” kogu iva oligi selles, et auto oleks võimalikult suurel määral oma standard­kujul, vajuks kurvides kaldu ja ägiseks sirgetel lõikudel. Ootasime, millal saame Sanderot tegutsemas näha, niipea kui see Suurbritannias müügile jõuab.

Ent asjalood kiskusid viltu. Majandus varises kokku. Suur­britannias algas ametlikult majanduslangus. Renault otsustas, et ei ole mõistlik aeg kulutada meeletu laar raha Dacia müügiletoomiseks Ühendkuningriigis, ammugi veel laenata paar turva­puuriga autot „Top Gearile”. Sanderot ei plaanitud lähemal ajal Suur­britannias müüki anda. Läksime marru. Alates sellest ajast, kui meie lollakas saatest saatesse korduv nali hoo sisse oli saanud, näis meile, et Dacia Sandero saatuseks on saada meie „mõistliku hinnaga autoks”. Nii lihtsalt pidi minema. Tegime Renault’s pikka ja ränka lobitööd, et nad hangiksid meile välismaalt paar Sanderot, mida me saaksime kasutada. Renault’ Suurbritannia harukontori töötajad nägid suurt vaeva, et see teoks saaks, aga nende suured juustusööjatest ülemused Pariisis ei tahtnud sellest midagi kuulda. Rõõmutus maailmas, kus valitsevad ülikonnad ja arvutustabelid, ei olnud mingit mõtet kulutada raha selleks, et saada auto telesaatesse niisuguses riigis, kus seda autot ei müüdagi. Votre voiture à un prix raisonnable, c’est pas possible. Püüdsime anda endast parima, et plaan ellu viia. Kaalusime isegi varianti, et need autod ise välja osta, aga ükskõik milline mõistlik hind näis eelarve valguses ikkagi kehvana, kui meile lõpuks jääks kaks räsitud vasakul pool asetseva rooliga luukpära, millele pole varuosi saada. Meie Sandero-plaan kuhtus. Meie tahtsime seda autot, vaatajad ootasid meilt seda autot, aga plaan lihtsalt ei saanud teoks. Teate, mis? See ei olnud „Hea uudis!”.

Kummatigi on sellel lool oma järellugu, sest 2013. aastal Daciad lõpuks toodigi Suurbritannias müüki, just umbes sel ajal, kui „Top Gear” otsis taas kord uut „mõõduka hinnaga autot”. Kindlasti oli see nüüd hiljaks jäänud saatusemärk Sandero uuele, teisele põlvkonnale? Laenasime ühe auto ja saatsime Stigi sellega ringrajale. Tulemus valmistas pettumust. Auto juhitavus oli loodetust kehvem, ja jõudlus – ehkki sellel oli tippnäitajatega turbomootor – ei olnud kaugeltki särtsakas. Tegelikult oli auto aeglane. Väga aeglane. Sedavõrd aeglane, et ringiajad tulnuks isegi pädeva staari puhul kõvasti kehvemad kui Sandero eelkäija Kia puhul. Näis ahvatlev panna Sandero just sellesse rolli, millesse ta oli mõeldud, aga mitte sel juhul, kui pidime staaride jaoks latti alla laskma. Raske südamega ütlesime Daciale „ei, aitäh” ja leppisime lõpuks Astraga. Võib-olla polnudki sellel nüüd enam suuremat mõtet. Lõppude lõpuks oli meie saatest saatesse korduv nali selleks ajaks juba aastaid vana. Aga ikkagi tundus meile kogu aeg, et peaksime kuulsuste ringrajamasinaks saama kõige mõistlikuma hinnaga auto. Kahju, et me seda kunagi ellu ei viinud. See olnuks „Hea uudis!”.
Suurepärane. Igatahes ...

Richard Porter „Hullumeelsed ja geniaalsed aastad „Top Geari“ telgitagustes“, kirjastus Varrak 2016

http://varrak.ee/product/19867/?cid=1144

Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare