Kuidas noore Paul Kerese maleülesannete fänn talle Tartust Pärnu jalgrattaga külla sõitis
See võis olla 1931. aasta paiku, kui malehuviline Paul Tamm ühel suvepäeval jalgrattal Tartust Pärnu sõitis. Linna jõudis ta hommikuks ja hakkas otsima ajalehele maleülesannete saatjat Paul Kerest. Ta ei teadnud, kui vana ja milline see kirjasaatja Paul on. Paul Tamme raamat „Meenutusi Paul Keresest“ ilmub Maalehe raamatusarjas „Eestile elatud elud“.
„Kas oleksite nii lahke, ehk teate öelda siin Pärnus kedagi Kerese nimelist?” kõnetan kaupluse uksi avavat poepidajat.
„Mis ametimees ta on?”
„Peaks olema malemängija, vist koolipoiss, kellelt ilmub ajalehes ikka vahetevahel mõni maleülesanne: Keres, Pärnu.”
„Ah malemängija!?” Ta jääb mõttesse. „Nii palju kui mina tean, siis võib see olla ainult rätsep Keres. Aga rätsep Keres on juba vanem mees. Arvan, et tema see peaks olema. Teisi küll ei tea.”
Vanem mees, siis vanem mees, olen sunnitud nõustuma, kui siin nii kindlad ollakse.
„Ja kust kandist teda leida?”
„Kui lähete siit Pargi tänava otsa, siis seal on üks üksik maja, teistest vähe eraldi. Rahvas kutsub seda Tondilossiks. Sealt te ta leiategi.”
Kui ma otsitud tänavale olen jõudnud, küsin ühelt vastutulijalt veel teed.
„Näete, kus üks poiss pargis rattaga tiirutab? Temast pisut iparemale.”
„Aga öelge, miks seda maja Tondilossiks kutsutakse?”
„Eks selgi ole oma põhjus. Varemalt on see enamjagu tühi seisnud. Talvel on seal külm elada, sest rannatuuled puhuvad läbi. Nüüd on sinna Keresed peatuma jäänud. Teab, kauaks nemadki.”
Enne kui rätsep Kerese poole sisse minna otsustan, istun veel viivuks pargipingile. Aia äärest murtud takjalehega pühin teetolmu kingadelt. Ja ennäe poissi: sõidab ja tiirutab, truilt kord pargi südame poole, siis jälle tagasi.
Kui jõuan õueväravale, tahab toosama kukepükstes poisike minust vale kätt mööda sõita. Kuid esiratas vääratab liivasel rajal ja porilaua ots põrkab vastu minu ratta kummi. Tulen ratta seljast maha. Õhukumm on õnneks terve. On tahtmine poissi noomida, kuid ta seisab nii abivalmilt mu kõrval, oodates, mida ütlen.
„Pole viga, väike kramm! Saab nööriga kinni seotud ja sõidab jälle.”
Ta tahab mind selles toimingus aidata. Ehk mahuksidki need märksa väiksemad poisikäed tõepoolest kodarate vahelt hõlpsamini läbi. Siiski tõrjun.
„Mina vast selle tööga rohkem harjunud.” Sõlmin nööriotsad kinni ja üks meist astub väravast sisse, teine jätkab jõudesõitu pargi poole tagasi.
Õue on hoolas käsi palju lilli leidnud. Väänkasvud küünitavad räästa ääreni, nagu tahtes halle, otsati kõdunema läinud voodrilaudu varjata.
Avaras toas vasakul on suur rätsepa töölaud. Parajat kasvu kleenuke naisterahvas triigib, selg pooleldi minu poole, üht riideeset.
Vähe lühemat pikkust mees istub laual, jalad istmiku all, nõel ja niit tööhoos.
„Tervist ja jaksu tööle!”
„Kulub ära!”
Nõel seisatab. Ovaalsed nikkelraamidega prillid liiguvad ninalt otsaette ja laualistuja heidab mulle küsiva pilgu.
„Ega ma siit linna mees olegi.”
„Ja-ah? Seda märkasin kohe. Kes siit meie linnast tuleb, sel ikka riidetükike või -rullike kaenla all.”
„Olen sealt Tartu poolt ehk õigemini päris Tartu linnast.”
„Või kohe nii kaugelt?”
„Seda küll. Ja minul oli hoopis üks teine asi.”
Alles nüüd tõstab ka triikija pead ja samas libiseb söeraud edasi.
„Oleksin soovinud malemängija Keresega kokku saada. Juhatati siia majja. Meeleldi mängiks mõned partiid. Aga teil parasjagu töö käsil?”
„Kui nii, siis proovime kohe.”
Rätsepmeister on kärmelt jalgadel. Töölaua otsas on väike laud. Ta tõmbab sahtli lahti ja seame nupud valmis.
„Ega siin suisel ajal rätsepatööd suuremat olegi, ainult mõni väike rõivakohendus. Kes laskis midagi teha, sel on see juba suveks tehtud. Pole seda tööd muidugi talvelgi teab mis palju. Eile toodi üks väike naiste töö. Aitasin traageldada ja saigi valmis. Nii et päris parajal ajal tulite.”
„Kummast peost võtate, valge või must?”
Mäng võtab paraja tempo, ei liialt kiire ega ka aeglane. On meelt mööda mõlemale, partiile järgneb teine. Võite-kaotusi on läbisegi.
Mu malepartner on elavaloomuline, jutt kulgeb ladusalt.
„Palun öelge, mis ajast peale te neid maleülesandeid ka koostate? On päris ilusad. See on ka minu huviala. Sellepärast õieti sisse astusingi.”
Rätsepmeistri nägu lööb naerule. Ta sirutab ennast tooliseljale sirgeks.
„Ah ülesandeid? Ei, neid ma pole proovinud. Poiss on ikka mõned kokku susinud.”
„Näe vanamees, mis tükiga sa nüüd hakkama said! Teine tuli hoopis poissi otsima ja sina topid ennast vahele.”
„Ega sellest viga ole. Külaline sai vastu võetud. Meil olid nii krõbedad partiid, et võttis pea surisema. Oma meestega saab siin õige tihti jõudu proovida.”
Rätsepmeister Peeter Keres tutvustab nüüd mulle oma abikaasat. Viimane paneb töö kõrvale ja ütleb: „Lähen kohe vaatama. Alles ma nägin Pauli aknast, ega ta kaugel ole.”
„Vaata siis sinna vähe edasi ka. Tead küll seda pinki põõsaste vahel, seal ta armastab ikka istuda. Sihuke kõrvaline koht. Pole möödakäijaid.”
Jään hetkeks mõttesse. Nägin ju ka mina toda jalgrattal sõitjat ega osanud aimatagi, et just teda otsin.
„Oli teil aga hea ettevõtmine, et nii kaugelt siia sõitsite. Kuidas siis Tartu pool mängitakse? Ja mitmenda klassi mees ise olete?”
„Kevadel sain esimese klassi meheks, kuid linna meisterturniiril pole veel jõudu proovinud. See tuleb alles sügisel.”
Kümmekonna minuti pärast tuleb Peeter Kerese abikaasa tagasi ja sõnab: „Ei leidnud. Täna on ta vist ometi randa läinud. Ajame teda iga päev. Aga mitte ei taha minna. Võtab küll rattaloksi, et läheb. Varsti aga istub jälle pargipingil, põõsavõserikus.”
„Need põõsad peaks sealt maha raiuma,” naljatab rätsepmeister.
„Mis sellest kasu, leiab kuskilt veel parema koha. Hea seegi, et ta sel viisil toast välja saame. Talve järel teine nii kahvatu ja kõhn. Haige ta pole küll olnud.”
Edasi selgub, et need malepulgad oleksid poisi jaoks nagu liimised, mille küljest näppe lahti ei saa. Isegi koolis tunni ajal, raamat või vihik küll laual lahti, kuid ise vahib ikka pingisahtlisse. Kas siis nii osavasti, et õpetaja ei märka või ei taha märgata. Kui aga teised poisid uudishimust üle laua küünitavad, keelab ta neid kohe.
Emal on koolis üks tuttav õpetaja, kellelt ta ikka vahetevahel kooli asjadest kuuleb. Küsimusele, kas õpetaja poissi koolis maleinnu pärast ei noomi, oli koolmeister vastanud: „Kui me teda õppimise pärast ei noomi, siis male pärast pole ammugi põhjust...”
„Ega midagi, sõidan ka randa merevett proovima. Küll ma ta sealt üles leian.”
„Suurest rahvasummast ei maksa teda otsida,” õpetab isa. „Vaadake rannahoonest vasemale karjamaa poole, kus üksikud pajupõõsad, mõni lambatall ja mullikas kabla otsas. Kui sealt ei leia, on veel üks koht, kus ta võib olla, karjamaa poolt vähe tagasi tulla, sealsamas rannapargi tihedamas ja kõrvalisemas osas. Aga kui te teda ei trehva, tulge kindlasti tagasi.”
Olen juba minekul, kui Paul Kerese isa küsib ootamatult elaval toonil: „Öelge, kui kauaks te siia Pärnu jääte?”
„Noh mõned päevad ikka, egas merevesi pole mõni napsupits, et kohe ära rüüpad.”
„Õige jah! Kas teate, mis tore nõu mulle pähe torkas. Ja kui hea meel veel Paulil saab olema! Me korraldame ühe suveturniiri.
Võib-olla saame kokku 20 mängija ringis. Võtate osa?”
„Kindlasti.”
„Alguse teeme homme õhtul kell neli. Siis on mängumehed töölt vabad. Mul siin avar palkon, ruumi jätkub. Ja kui hoolega mängime, ilma vooru järjekorrata, on turniir kolme-nelja päevaga lõpul.”
„Läheb.”
„Või oota! Kell hakkab kaksteist saama. Praegu on just lõuna aeg. Lähen õige kohe paari mehe poolt läbi, saadan sõna edasi. Äkki saame mängijad juba täna kokku. Tulge kindlasti õhtul kella neljaks tagasi. Saate tulla?”
„Saan küll.”
Ja ruttab koos minuga välja.
Kell on veerand viis õhtul, kui tuttavast õueväravast uuesti sisse sõidan. Palkonil lausa rahva sagimine. Olen ikka õiges kohas? Peeter Keres astub mulle vastu: „Mehed on koos, loosid laual. Ootasime juba. Kuidas vesi oli?”
„Karastav.”
„Noh, siis võime peale hakata.” Ta tutvustab oma kodulinna maletajaid. Ühel aastaid rohkem, teisel vähem. Noori ei ole. Aga siiski. Peeter Keres osutab meeste ringist akna poole: „Siin ta ongi, mu poeg Paul.”
Laua taga istuja lõpetab kirjutamise ja tõuseb püsti. Ta on helevalges päevasärgis. Mustad, maavillased, laitmatult viigitud püksid annavad üllatavalt pikkust. On see ikka toosama hommikune jalgrattur? Puuvõredest varjutatud hõre valgus rõhutab selle tõsise ilmega poisi peaaegu haiglaslikku kahvatust. Ma seisaksin nagu pühakooli õpilase ees. Samas ulatan käe ja ütlen: „Tere, me vist juba kohtusime. Vaat kui huvitav.”
Ta vastab: „Oli vist sedamoodi küll.”
Peeter Keres ütleb turniiri avasõnad. Ta rõhutab, et kahe linna vaheline maleside on teretulnud. Edasi märgib, et omavahelistes ajaviitepartiides on kuidas on, aga siin peab tingimata kinni pidama reeglist „puudutatud, käidud!”. Kes tahab, kirjutab käigud üles, kuid kohustuslik see pole.
Tabel on noore Kerese laual. Tema kannab tulemused sisse ja ütleb järgmised paarid välja. Ta sellega nagu harjunud. Mina jään turniirijuhiks. Mehi on juba 23 koos. Üks tuleb hiljem.
Mängitakse ilma malekelladeta. Noore Kerese laua juurest kuuldub vahetevahel: „Märgi mulle võit.” – „Viik.” – „Nüüd mängite valgetega, teie mustadega.”
Hiljem läheb aga veel lihtsamini. Vaba mängija küsib partii lõpetajalt: „Meil vist omavahel mängimata?” – „Mängimata jah.” – „Ma küsin, kuidas värvid on.” – „Pole vaja, mängumehele värv ei loe, kummast peost võtad?”
Palkon tõmbub hämaraks. Peeter Keres tahab elektrit süüdata, kuid sel õhtul voolu ei ole. „Oot, ma lähen otsin küünlad.” Juba ta tulebki küünaldega.
Mängijad tõrjuvad: „Pole vaja, tuleme parem homme varakult!”
„Hommikul kell kaheksa?” jääb Peeter Keres ootavalt keset ruumi seisma küünlad peos.
Enamikule see ettepanek klapib.
„Lööme kõva leili peale, siis on õhtuks suurem jagu turniiri läbi. Ja kes ei saa hommikul, tuleb hiljem.”
Jään natukeseks veel isa ja pojaga juttu vestma.
Hommikul aga läheb lahti mäng Pauliga. Peeter Keres ütleb: „Katsuge siis poiss ära võita. Meil on temaga juba üsna tegu.”
Keskmängus koitiski midagi võidutaolist. Võitsin etturi, kuid forsseeritud jätku järel kaotasin viguri ja alistusin.
Kella viie paiku õhtul oldi juba nii kaugel, et võidi turniiri tulemused üldjoontes kokku võtta. Ainult mõni üksik partii jäi veel kolmandale päevale. Esikoht läks Paul Keresele.
