Kuidas mult eesti keel ära varastati
Ma ei ole kindlasti üks neist imetlusväärsetest inimestest, kes suudab võrdväärselt suhelda nii emakeeles kui ka võõrkeeles. I love you või ich hab dich lieb on toredad fraasid, teevad meele rõõmsaks, aga „ma armastan sind“ käivitab ajus mingi keemilise protsessi, nii et südame alt läheb soojaks. Nii kirjutab Triinu Viilukas raamatus „Minu Viin“
Palju soojemaks kui võõrkeeles iial võimalik. Raamat mu käes on pigem eestikeelne kui saksakeelne, sest see kisub sügavamale endasse… Emakeel on keel, mis puudutab hinge.
Ja suved Eestis on paradiis. Ma saan suhelda keeles, mis puudutab mind füüsiliselt! Keeles, mida ei pea tõlkima. Keeles, mida ma lihtsalt tunnetan. Kogu kehaga.
Aga võta näpust! Vahel juhtub, et see varastatakse nina alt ära. Niuhti ja läinud ta ongi. Minu keel. Minu kallis emakeel. Salakavalaks vargapoisiks osutub ei keegi muu kui haritud, inglise keelt oskav edukas eestlane.
On augusti keskpaik. Külastan Viljandi helikunstigalerii hoones ühe installatsiooni avamist. Olles sukeldunud Eesti suvesse ja eesti keele mõnudesse, ei oska ma Viljandi galeriis oodata installatsiooni autorite avakõnet inglise keeles. Selle tingib üks armas neiu. Ma ei teagi, kust ta pärit on, aga eesti keelt ta ei oska.
„Hoo, meil on külalisi kaugemalt. Kas on okei, kui me räägime inglise keeles?“ See on retooriline küsimus, sest edukas ja noor kodueestlane ei jäta kasutamata võimalust esineda inglise keeles. Jõuda ka publikuni mujalt Euroopast. Olgu selleks siis kasvõi üksainus neiu. Ma ei pane neile seda pahaks, sest kust teab üks kodueestlane arvata, kui väga ma ootasin võimalust nautida installatsiooni avamist eesti keeles. Sõnades, millel on minu jaoks emotsionaalne vägi. Keeles, kus mu aju ei pea sõnavaralaboris guugeldama ja grammatikas tuulama. Ei, sellist asja ei saa kelleltki nõuda.
Pealegi on minu inglise keel oluliselt parem kui selle tüdruku eesti keel, kuigi ma ei saa kõigest täpselt aru, sest tegu on spetsiifilise sõnavaraga. Minu nähtamatus inglise leksikonis, mis seal salata, on hulk tühje lehti. Kuidas sa lõpuks küsid, et seleta palun seda osa, millest ma aru ei saanud, ma ju ei oska seletada, millest ma aru ei saanud. Sest ma ei saanud aru.
...Enne seda hetke ei tea ma ise ka, kui väga naudin eesti keele sees olemist.
Küllap olen omajagu egoistlik. Kindlasti olen. Aga siiski mitte ülemäära ülekohtune. See tüdruk oleks eestikeelse avakõne puhul ilma jäänud täpselt sellest, millest mina jäin. Ei millestki rohkemast. Sest üldinfo installatsiooni kohta oli üles riputatud nii inglise kui ka eesti keeles.
Eks see olegi kahe poolega medal. Kodueestlane pürgib väljapoole ja rahvusvahelisemaks. Väliseestlane ihkab taas korrakski pääseda juurte juurde, nautida emakeelset keskkonda. Ja nii peabki vist olema.
Katkend raamatust „Minu Viin. 1700 kilomeetrit ja 17 aastat“, kirjastus Petrone Print
