Kuidas Mihhail Hodorkovski iseendalt nafta ära varastas ja kuidas Putin Jukose üle võttis

Mihhail Hodorkovski ja Natalja Gevorkjani raamatus „Vangla ja vabadus“ tutvustatakse ka naftafirma Jukos asja eeluurimise materjale, millest selgub, et Hodorkovski ja Lebedev varastasid ühel aastal ära 20% kogu Venemaa naftatoodangust, jäädes kõikidele inimestele ja isegi Venemaa valitsusele märkamatuks. Seejuures varastasid nad ära 350 miljonit tonni omaenese naftat audiitorite ning maksuametnike valvsa pilgu all.

Teine Hodorkovski ja Lebedevi kohtuprotsess algas 3. märtsil 2009. aastal. Sel korral püüti avalikul, kõigile avatud kohtuprotsessil neile selgeks teha, et moodustanud „kuritegeliku grupi“, varastasid nad ajavahemikul 1998–2003 iseendalt 350 miljonit tonni naftat. Nad ise aga püüdsid pärast seda, kui olid 188 köidet toimiku materjale läbi uurinud, aru saada ja mõista, kuidas eeluurimise läbiviijad seda iseendalt varastamist ette kujutavad.

Selliseid süüdistusi on küllalt raske arukaks pidada. Võrdluseks: Venemaa kogu 2001. aasta naftatoodang oli 341 miljonit tonni. Kui liita kokku süüdistuses toodud ajavahemikul Jukose ja selle tütarfirmade toodetud naftakogused, siis on tulemuseks 345,44 miljonit tonni. Kui lähtuda uurijate loogikast, siis varastasid kohtualused ära kogu omaenese firma viie aasta nafta ja veel natuke peale selle. Rahalises väljenduses tähendab see, et nad varastasid ära kogu neile endile kuulunud firma kasumi. 2003. aastal sai Jukosest Venemaa suurim naftaettevõte, kes tootis tol aastal 80,75 miljonit tonni naftat. See on umbes 20% kogu Venemaal samal ajal toodetud naftast. Eeluurimismaterjalidest selgub aga, et Hodorkovski ja Lebedev varastasid sel aastal ära 20% kogu Venemaa naftatoodangust, jäädes kõikidele ümbritsevatele inimestele ja isegi Venemaa valitsusele märkamatuks. Seejuures varastasid nad ära omaenese nafta! Üks kahest: kas valitsuses istuvad ehtsad idioodid või istuvad ehtsad idioodid prokuratuuris. Isegi kõige julgemates fantaasiates ei ole kuidagi võimalik füüsiliselt ära varastada 350 miljonit tonni naftat ja pole võimalik, et firma saaks samal ajal teenida sellesama nafta müügist veel kasumit ning maksta välja dividende. Ja seda kõike audiitorite ning maksuametnike valvsa pilgu all.

Ja kui saakski kuidagi uusi süüdistusi arukaks ja kuidagigi põhjendatuks pidada, siis muudaks nende alusel tehtud kohtuotsus automaatselt tühiseks esimese kohtuotsuse, mille järgi kohtualustel on karistus juba täies mahus ära kantud. Sest juhul, kui süüdistatavad tõesti iseendalt kogu nafta nii meisterlikult ära varastasid, siis mille pealt üldse need miljardid dollarid maksmata maksud kokku arvestati? Mille eest nad üldse vanglas istusid? Teise kriminaalasja süüdistus on otseses vasturääkivuses esimesega ning lisaks on see vastuolus Venemaa ametliku positsiooniga Strasbourgis (Jukos versus Vene föderatsioon).

„Süüdistuse aluseks olev konstruktsioon on järgmine: kui esimese kohtuotsusega mõisteti kohtualustele maksmata maksude eest küllalt karmid karistused, siis on loomulik, et äritegevus, millelt maksud maksmata jäeti, oli riigi silmis igati seaduslik ja sellist äritegevust ei saa vaadelda kui riisumist, vargust vms.“ Sellise täiesti loogilise järelduse asjade seisust tegi Venemaa töösturite ja ettevõtjate liidu esimees Aleksander Šohin.

Hodorkovski ja Lebedevi vahistamise ajal peaministriks olnud Mihhail Kasjanov, kes oli 2010. aasta protsessil tunnistajaks, märkis pärast kohtusaalist väljumist, et süüdistus 350 miljoni tonni nafta varastamises on absurdne: „Nad tegelevad mõnitamisega, kui sunnivad inimesi sellist absurdi tõsiselt võtma.“ Jukose direktorite nõukogu esimees, kahel korral Venemaa keskpanga juhiametis olnud Viktor Geraštšenko nimetas asju otsesõnu „puhtaks jamaks“. Ei endine majandusliku arengu minister, praegune riikliku hoiupanga president ja esindaja German Gref ega ka endine valitsuse esimehe asetäitja ning hilisem tööstus- ja kaubandusminister (kuni 31. jaanuarini 2011) Viktor Hristenko, kes olid Hodorkovski kaitsjate nõudel tunnistajatena kohtusse kutsutud, polnud kunagi midagi kuulnud sellest, nagu oleks Venemaal 350 miljonit tonni naftat kaduma läinud. Kohtunik Viktor Danilkin keeldus samas kohtusse kutsumast ja tunnistajatena üle kuulamast peaminister Vladimir Putinit, tema asetäitjat Igor Setšinit ja rahandusministrit Aleksei Kudrinit, kuigi kohtu all olev Hodorkovski suhtles vaidlusalustes küsimustes nende isikutega otse ja isiklikult palju kordi.

See, kuidas Hodorkovski ja Lebedevi vastu algatatakse üha uusi kriminaalasju, ei sõltu mingite uute asjaolude ilmnemisest uurimise käigus ega eeluurimise loogikast, mis uurijatel ilmselgelt üldse puudub. Kui ka juhtuks ime ja kõik süüdistused 350 miljoni tonni nafta varastamises langeksid ära, siis ilmuks välja mingi järgmine, ilmselt mitte vähem eksootiline lugu ja alustataks uut uurimist.

Minu arvates sõltub nende kahe ärimehe saatus sisuliselt ühest ja väga lihtsast asjaolust: kas Putin hakkab uskuma, et kui Hodorkovski ja Lebedev on vabaduses, siis ei ohusta nad kuidagi neid isikuid, kes andsid nende vahistamiskäsu, ega ka neid, kes omandasid Jukose varad. Tegelikult on need ühed ja samad isikud. Panused on selles mängus kõrged. Riiklik ettevõte Rosneft, kelle bilanssi läksid üle Jukose kõige tulusamad aktivad, tõusis hetkega keskpärasest firmast Venemaa turuliidriks. Võrrelge ise: aastatel 1998–2003 kasvas ettevõtte naftatoodang 12,5–19,6 miljoni tonnini aastas. 2005. aastal aga suutis sama firma äkki toota tervelt 74,6 miljonit tonni naftat. Mis siis õieti juhtus 2004. aastal? Juhtus see, et Rosneft sai enda valdusesse endise Jukose ettevõtte Juganskneftgaz. 2008. aasta maikuus ajalehele Sunday Times antud intervjuus nimetas Hodorkovski Rosnefti direktorite nõukogu esimeest Igor Setšinit otsesõnu Jukose ja selle omanike hävitamise organiseerijaks: „Tema oli see, kes ahnusest ajendatuna organiseeris esimese kriminaalasja minu vastu. Teise kriminaalasja organiseeris ta aga juba oma suurest hirmust.“

2011. aasta lõpul esitas Venemaa presidendi juures tegutsev inimõiguste nõukogu Hodorkovski ja Lebedevi teise kriminaalasja kohta sõltumatu ekspertiisi tulemused. Ekspertiis soovitas president Medvedevil algatada kriminaalasja uus läbivaatamine. Ekspertiis põhjendas oma järeldust kriminaalasja algatamiseks õiguslike aluste puudumise, süütuse presumptsiooni põhimõtte rikkumise ja kohtu süüdistava hoiakuga kohtualuste suhtes.

Huvitaval kombel langeb Hodorkovski tagakiusamine otseselt kokku muudatustega Venemaa poliitilises elus. 2003. aastal, kui toimusid valimised, sattus Hodorkovski vahistamine just valimiseelsele ajale ja tõstis Putini reitinguid, kuna vene rahvas ei armasta rikkureid. Putin lõikas kasu ka sellest, et tagas Hodorkovski vahistamisega endale äriringkondade lojaalsuse ja andis ühtlasi löögi opositsioonilistele demokraatlikele liikumistele, sest pärast Hodorkovski vahistamist põgenesid opositsiooni juurest kõik seni opositsiooni spondeerinud ärimehed. Piisas vaid Hodorkovski nime nimetamisest, kui nad juba põgenesid nagu katku eest.

Uued süüdistused esitati Hodorkovskile ja Lebedevile 2007. aastal – taas valimiste eel, mis toimusid 2008. aastal. Lisaks teadsid võimud suurepäraselt, et mõlema kohtualuse karistus, mis neile esimese kohtuotsusega mõisteti, lõppeb 2011. aastal. Kuid 2011 oli 2012. aasta presidendi valimistele eelnev aasta. Seejuures valiti uus president juba pikemaks ajaks – kuueks aastaks. Teine kohtuprotsess Hodorkovski ja Lebedevi üle algas 2009. aastal.

Mulle on päris selge, et Putin nägi Hodorkovskis just poliitilist vastast. Hodorkovski oleks vanglast vabanenud just enne presidendivalimisi ja seepärast oli võimul vaja tema suhtes algatada uus kriminaalasi. Süüdistuse absurdsus oli seejuures teisejärguline. Esmatähtis oli Hodorkovskit vanglas hoida.

MIHHAIL HODORKOVSKI, NATALJA GEVORKJAN „Vangla ja vabadus“, tõlkis Harri Kingo, Ajakirjade Kirjastus

Link raamatule: http://www.rahvaraamat.ee/p/vangla-ja-vabadus/702813/et?isbn=9789949390960