Kui vanaks elavad puud ja kuidas määrata puude vanust?
Metsas toimunud muutuste mõistmiseks tuleb hinnata puude vanust. Kõige täpsema tulemuse saab aastarõngaid lugedes, olgu siis juurdekasvupuuri südamikult või kännult. Idandi aastarõngad on tüves madalal ja väga kitsad, mistõttu puu on rõngastelt loendatust veidi vanem. Mõnel väga kehva ilmastikuga aastal võib aastarõngas üldse moodustumata jääda. Kui kasvuks soodsad kevad ning sügis vahelduvad eriti külma või põuase suvega, võib aga ühel aastal moodustuda kaks kitsast rõngast. Olenevalt kasvukohast võib mõnele puuliigile või puistule vihmane aasta meeltmööda olla, teistele aga tekitab stressi. Puu aastarõnga läbimõõtu mõjutab väga oluliselt valguse hulk nii kasvuperioodil kui ka konkreetses metsasalus – kui tihe on puistu, kas hinnatav puu kasvab esimeses või teises rindes, kui lähedal talle on temaga valguse ja toitainete pärast konkureerivad naabrid.
Kasvava puu vanust saab hinnata ka kaudsete tunnuste järgi. Kui noores metsas väljendavad puukeste eluaastaid ilmselgelt nii nende kõrgus kui jämedus, osutuvad samad tunnused vanemate puude puhul kehvadeks näitajateks. Täiskasvanud puu mõõtmed olenevad valguse ja toitainerikka vee kättesaadavusest kasvukohas, näiteks võivad tiheda metsa all kängunud puud olla kõik väga vanad ning erineva tüvediameetriga puud künkatipus ja selle jalamil ühevanused.
Põllumajandusmaale või raiesmikule sirgunud sama liiki puude vanus erineb harva enam kui viis aastat ja tüvede varieeruv jämedus tuleneb omavahelisest valgus- ja juurkonkurentsist.
Üheealistes puistutes algab 20–40 aasta vanuses looduslik hõrenemine. Esialgu hukkuvad teistele kasvus alla jäänud isendid või langeb välja see puuliik, kellele puistu tihenemisel teisenenud kasvutingimused ei sobi. Varakult surevad lühiealised ning valgusnõudlikud hallid lepad ja toomingad, edaspidi kahaneb kaskede, haabade ja mändide ehk nn pioneerliikide arvukus – oleneb sellest, mitu aastakümmet on puistu tärkamisest möödunud. Kui maas lebab ohtralt surnud puitu, mis on mõnevõrra peenem kasvavatest tüvedest, osutab see metsanduslikus mõttes hilisesse keskikka jõudnud puistule. Nüüd algab ka puistu kujunemine erivanuseliseks, sest metsa alla jõuab rohkem valgust.
Kui metsa on tootliku puuliigi kasvu soodustamiseks hooldatud, on seal veel mitukümmend aastat hiljemgi lamapuitu vähe ning puud suhteliselt ühtlase vahekauguse, kõrguse ja rinnasdiameetriga. Loodusmets on sama vanast hooldatud puistust ebaühtlasem, tüved on erineva kõrguse ja jämedusega, puu- ja põõsaliike (alusmetsa ja järelkasvu) on enamasti rohkem ja nende tihedus kasvukohale omane.
Männi vanus
Mänd võiks Eestis elada 350–500-aastaseks. Läbi aegade on männikute parimaks raiumisvanuseks peetud 100–110 aastat, nüüd juba 90 aastat ja varemgi, kui tüved on jämedad. Vanade mändide kõrgus- ja jämeduskasv aeglustuvad ning puidu saamiseks on tulusam kasvatada uus põlvkond. Eluea lõpupoole laieneb eelkõige männi võra, sest suur puu vajab enese toitmiseks palju okkaid.
Noorte mändide vanust loendatakse oksamännastelt. Igal aastal arenevad enamasti neli külgoksa ja uus tipukasv. Paar aastat võib männaste arvule lisada esimeste idanemisaastate arvelt. Ohtras valguses sirgunud puudel saab niimoodi vanust hinnata 30–35 eluaastani; mida vanem puu, seda ebatäpsemaks kasvude lugemine muutub. Umbes kahekümneaastaselt algab tihedalt koos kasvanud mändidel külgokste suremine ehk tüve laasumine. Laasunud puudelt saadakse oksavaba palki. Metsas liikujale annavad vanast männitüvest välja turritavad tüükad aga märku, et selle puu noorus möödus valgusrikastes tingimustes – näiteks metsaservas, endisel niidul või karjamaal või aeglaselt metsastunud raiesmikul, põlendikul või liivikul. 40–80-aastane männik hakkab looduslikult hõrenema ja eelkõige hukkuvad puud, kes liiga kitsa võra tõttu ei suuda end toitainetega piisavalt varustada.
Mänd on seda vanem, mida paremini on tüvel välja kujunenud plaatideks lõhestunud puukoor – nn krokodillikorp. Korba teke oleneb ka kasvukohast ja puu pärilikest omadustest. 100-aastasel metsamännil moodustab punase koorega ala ligikaudu 2/3 kuni 1/2 tüvest ja võraoksad harunevad hulk meetreid kõrgemal. Umbes 150-aastaselt hakkavad kujunema tugevad, korbaga kaetud külgoksad, kergem on seda tähele panna luitemändidel või allee-pedakatel. Ka põlengu üle elanud või päikese käes kasvanud puudel on korp paksem ja ulatub kõrgemale võrasse võrreldes varjulises kasvukohas sirgunud mändidega.
Samuti on vanal männil lühikesed võrsed, kuid nende pikkust mõjutavad puu vanusest enamgi kasvutingimused, mistõttu seda tuleks arvesse võtta ainult koos teiste tunnustega.
Vanad männid kuivavad aeglaselt, vahel kestab see kümneid aastaid. Esimese märgina tuleb tavaliselt korp tüve aluselt tükkidena lahti, see reedab, et tüve on asustanud ürasklased. Puu lõpuheitlusele viitab kuivanud külgokste ja hõrenenud okastega võra.
Surnud männid võivad püsti seista aastakümneid, järjest jämedamad oksad kukuvad alla ja lõpuks murdub juurekaelalt kogu puu. Langenud jäme tüvi kõduneb vähemalt sadakond aastat, tulekahjus hukkunud puude kuuma vaigu ja tõrvaga läbi imbunud puit kestab veel kauem. Samblast või turbast leitud vägev kõdunenud männitüvi võib juhatada meid koguni 400–700 aasta tagustesse aegadesse. Kasvuajal on sel juhul ilmselt valitsenud männile sobivad tingimused – rohkesti valgust, liivane-klibune rannavall või mahajäetud niit, metsas kasvanud puu korral kas raiesmik või hõre karjatatud ala, põlendik või metsaserv.
Kuuse vanus
Kuuse vanust on pelgalt puu välimuse järgi raske hinnata. Kuuse tüved elavad meil 250–300-aastaseks, kuid tänu vegetatiivsele paljunemisele võib ka madala ja esmapilgul noore puu juurestik olla palju vanem. Tundrast on leitud tuhandeaastaseid kuuski.
Varjus vananenud kuuskedest ei sirgu metsahiiglasi ka siis, kui nad häilu või raiesmikule jäädes ootamatult valguse kätte satuvad. Nende kõrval sirguvate keskealiste ja noorte kuuskede kasv paraneb aga kohe ja mõnikord on kuused uuema põlvkonna valgusnõudlikest mändidest aastakümneid vanemad.
Kuusk on varjutaluv puuliik ja noored kuusikud võivad kasvada äärmiselt tihedalt, osa puid kängub. Tihedast noorest kuusikust kujuneb seetõttu kiiresti puistu, kus tüved on erineva jämedusega. Kuivanud kuusk murdub tavaliselt juba 2–3 aasta jooksul. Tekkivad häilud täituvad põõsastiku ja noorte puudega ning ohtra lamapuidu tõttu paistab mets looduslähedane vaatamata napile keskmisele vanusele.
Kuused kasvavad aeglaselt, alles 4–6-aastaselt saavutavad puukesed kiire juurdekasvu toitmiseks piisava okasmassi. Noorte kuuskede võsud kasvavad korrapäratumalt kui männil ja neid on halvem loendada, paarikümne esimese aasta kasvud on tavaliselt äratuntavad. Hilisemaks abistavaks tunnuseks on kuuse korp, mis muutub säravast tumepruunist aina hallimaks, krobelisemaks ja kestendavamaks, kuigi ei lõhene nii sügavalt ja selgelt kui mändidel. Lisaks absoluutse vanuse määramisele aitab korba võrdlemine hinnata, kas erineva tüvejämedusega kuused on eakaaslased või on vanemad puud noorematega pidevalt asendunud. Valguse käes kasvanud või mingil moel kahjustada saanud kuuskede korp võib samuti olla enneaegselt paksenenud ja lõhenenud.
Üle 140 aasta vanused kuusikud on Eesti metsades haruldased, palgipuud raiutakse juba 70–80-aastaselt. Suur osa iidsetest kuusikutest on seetõttu kiduratüvelised, majanduslikult vähe huvi pakkuvad puistud – lookuusikud, soostuvad või rabastuvad kuusikud. Üksikult kasvanud hiigelsuured kuused on harva väga vanad, neil on lihtsalt olnud head kasvutingimused – põlluserval, mäeküljel või mujal parajalt toitaine- ja valgusrohkes paigas.
Lehtpuude vanus
Lehtpuudki võivad noorelt kasvada väga tihedalt üksteise kõrval, looduslikku hõrenemist kiirendavad nende varjus sirguvad kuused. Okaspuudega võrreldes on mitmete lehtpuuliikide kasv alguses kiirem. Niiskel ja soojal suvel võivad juurevõsud sirguda 2–3 m, seemikud 1–1,5 m. Hiljem kõrguskasv aeglustub, kuid tüvi jämeneb peaaegu silmanähtavalt. Üksikpuud saavutavad 30 cm tüveläbimõõdu juba paari aastakümnega ning sellise saja-aastase tüvemädanikuta lehtpuu kännult võiks lõigata lauaplaadi. Ülitihedates puistutes või väheviljakatel ja märgadel muldadel jäävad lehtpuude tüved kiduraks. Soometsas on kõrges vanuses puu 10 cm tüveläbimõõduga vibalik, küllaldase valguse olemasolul moodustub mõnevõrra jämedam jässakas tüvi.
Lehtpuude eluiga varieerub suurtes piirides nii liigiti kui olenevalt kasvukohast. Hall lepp, pihlakas, pooppuu ja toomingas jõuavad harva saja aastani. Sanglepad, kased ja haavad elavad parimates tingimustes umbes 200-aastaseks, kuid enamik puid sureb 120–130-aastaselt. Raieküpseks peetakse neid juba 40–70-aastaselt.
Tamme, saare, pärna, jalaka ja vahtra puistuid on lubatud raiuda 90-aastaselt, kuid selliseid haruldasi metsasalusid leiab tavaliselt vaid endistel puisrohumaadel või tänaseks looduskaitse alla võetud metsaaladel.
Elus lehtpuutüvedel kasvavad puiduseente viljakehad viitavad puidumädanikele, neid leidub enam vanematel puudel. Üksikud suured lehtpuud võivad jõuda väga kõrge vanuseni, olgugi pool võra küljest kukkunud või tüves haigutamas kõdunenud õõs. Õõnsusi asustavad pisiimetajad, linnud ja nahkhiired. Puud on suurepäraselt kohastunud toime tulema neid asustavate seente ja teiste liikidega ning põlispuult kuivanud okste eemaldamine või tüveõõne täitmine võib tema eluiga isegi lühendada.
Samblaid ja samblikke kasvab tüvedel seda ohtramalt, mida järjepidevam või mida niiskema mikrokliimaga on metsaala. Tuulele avatud paikades on neid suhteliselt vähem ja künklikul maastikul või vanades metsaservades ei kasva samblad mitte alati puude põhjaküljel, nagu väidavad matkatarkuste raamatud.
Eluea viimasesse kolmandikku jõudva lehtpuu võras on suuri kuivanud külgoksi ning tüvele moodustunud liigiomane korp. See on kasvusubstraadiks vähelevinud samblikele ning elupaigaks mitmetele haruldastele mardikaliikidele.
Anneli Palo „Eesti metsad“, kirjastus Varrak 2016
