Kristjan Kangur läbilöögist Euroopas: kannatan ära asjad, mida mõni teine mängija ei kannata

Kristjan Kangur on Eesti korvpallikoondise kapten. Kahekordne Itaalia meister, jõudnud Milano meeskonnaga Euroliigas kaheksa parema sekka.
Raamatus „ÜKS AJASTU, KAKS PÕLVKONDA, KOLM TIPPHETKE. EESTI MEESTE KORVPALLIKOONDIS 1992-2014“ on intervjuud kõigi selle aja Eesti koondise põhimeestega ja treeneritega. Siin on 2. osa Kristjan Kanguri loost, kuidas ta välsimaal end mängijana tõestas.

Tagantjärele vaadates näib Kanguri elu kui sündmuste kiirtee. Kerge korvpalliga alustamine Pärnus, siis spordigümnaasium, peagi Kalevisse ja Eesti meistriks. Iga sündmuse vahele jääb poolteist-kaks aastat. Sama palju kulub ka esimesest meistrikullast esimese välisklubini. Uskumatult kiire lend ja iga uus hüpe on ju tegelikult jälle murrangulise tähtsusega.
2004. aastal suvel haarab 21-aastane Kristjan Kangur pakkumisest kinni ning siirdub Saksamaale, Leverkuseni Bayerisse.

„Tagantjärele vaadates oli see väga õige otsus,“ kiidab mees rahulolevalt. „Iga noor kutt, kel on võimalus saada välja, peab sellest kinni haarama. Tihtipeale ei pruugi esimene koht olla rahaliselt tasuvaim või kõige kenam või pole seal pudrumägesid, kõik pole ideaalne, aga sellegipoolest pead kutse vastu võtma. Sa oled eemal, teises riigis, elu käib teistmoodi, treenid teistsuguste meetodite järgi. See tuleb kasuks. Kui sa ei saa hakkama või tuleb peale suur koduigatsus, saab alati tagasi tulla. Kindlasti ei tohi hakata nina püsti ajama ja mõtlema, et mängin aasta Eestis ja siis lähen kuhugi veel paremasse kohta.“

Taas sõna Jaak Salumetsale: „Kangur tegi Saksamaal õige järelduse – kas nüüd või mitte kunagi. Ei saa minna välismaale ja arvata, et olen esimene mees külas. Kui piltlikult võtta, oled sa viimane mees linnas. Küsi Kanguri käest, kuidas ta pidi end paika panema? Sa ei saa ilusate silmade eest midagi, ta tegi ikka roppu moodi tööd.“

Kangur lausub malbelt, et ka kaks tema väga head sõpra Gregor Arbet ja Janar Talts, kes siirdusid samal, 2004. aastal teistesse Saksa klubidesse, said sellest samuti kasu ja on palju tööd teinud.
„Kindlasti polnud me tohutult heal tasemel. Aga ka meid toona esindanud agentuur oli ehk liiga nõrk, meil ei tekkinud häid jätkamise variante. Tulime riburada koju ja läksime uuesti. Sa võid olla hea mängija, aga sul peab olema ka hea agent, kes sind müüb. Kõik kindlasti mõtlevad: järelikult oled kehv, kui välja ei saa.

See pole päris nii. Agendil peavad olema head tutvused, usaldus ja suhted on väga-väga olulised. Hea agendi olemasolul võib kõike juhtuda. Kui sul ei ole head agenti, võid saada jackpot’i, aga samas ka istuda, oodata ja tööd edasi teha, et äkki mõni päev näkkab. Minul on läinud hästi, olen oma agendi Reed Nopponeniga väga rahul, ta on teinud minu heaks palju tööd ja aidanud mind tugevatesse klubidesse. Ma ei tao endale vastu rinda, et olengi nii kõva mees, nii heal tasemel. Tegelikult on päris palju agendi teeneid. Tal on sidemed, tutvused, usalduskrediit ja see aitab mängijaid paremasse kohta,“ avab Kangur korvpallituru telgitaguseid.

Kolm aastat (2006−2009) mängib Kangur Kalevis. Kuni tema ellu tuleb ASVEL.

Kuidas end tugevas klubis kehtestada?
Aga Salumetsa küsimus. Kuidas paneb Kangur end tugevas klubis tugevate mängijate vahel paika, kuidas ta ennast kehtestab?
„Minu kohta on päris mitmes võistkonnas öeldud, et olen psühholoogiliselt tugev. Ma ei anna alla. Kui saad kuhugi ribide vahele väikse vopsu, ei jäta trenni pooleli. See on ehk eelis. Tugevam jääb võistkonnas ellu. Tihtipeale pead mõne asja alla neelama ja ära kannatama. Mõnikord on kõige targem üldse vait olla. Mina üldjuhul tühja asja peale karjuma ei hakka, kui mõnel võistkonnakaaslasel läheb midagi totaalselt valesti. Kui ta korra teeb, pole hullu. Kui järjepidevalt, siis loomulikult avan suu, aga ma pole mängija, kes paneb nooremale mehele tohlaka vastu kõrvu, et sa pidid olema siin, mitte seal.
Olen ennast saanud võistkondades kehtestada tänu sellele, et ma ei anna alla ja kannatan ära asjad, mida mõni teine mängija ei kannata. See lisab tihtipeale respekti.“

Valem on võimas ja raske, mitmegi muutujaga, samas piisavalt konkreetne.

Kas tippklubides pannakse mänguaeg paika treeningul?
„Kuidas kunagi. Sageli antakse mõnele kohalikule noorele kutile kunstlikult mänguaega. Rohkem, kui on ära teeninud, aga tulevikku silmas pidades on see kasulik. Sama toimib ka Eestis. Üldiselt teenitakse mänguaeg ikka trennis välja. Kui lased jala sirgu ega võitle, siis mille pagana pärast peaksid sa järgmisel päeval mängus saama rohkem minuteid mehest, kes rabeles?“

ASVEL-i mängud läbi, ei tähenda see kevadel 2010 veel hooaja lõppu. Agent pakub võimalust liituda Itaalia liiga play-off’iks nimeka Bologna Virtusega, kelle parimad päevad jäänud aastate taha, aga kes mängib endiselt kõrgel tasemel.

„Kui oleksin üritanud Eestist otse Itaaliasse minna, poleks see arvatavasti õnnestunud,“ ütleb Kangur otsekoheselt. „Aga mängisin Prantsusmaa klubiga Euroliigat ja vaadati, et ma pole lihtsalt Eesti tasemelt tulnud mees. Hooaja lõpp Bolognas õnnestus, siis tuli juba Varese pakkumine ja nii edasi. Siiamaani tiksub seal Itaalias.“

„Tiksub“ on muidugi tagasihoidlik väljend. Hooajal 2010/2011 kujuneb Kangur Vareses nii põhimeheks, et teenib saapamaa toonase valitseja Siena Montepaschi kutse. Esimene aasta möödub veel tuttavas Vareses laenul, 2012/2013 aga juba meistri enda ridades. Kus võidetakse veel üks tiitel ning suvel võtab peatreener Luca Banchi eestlase kaasa rikkasse Milano Emporio Armanisse. Selle meeskonna koosseisus ei jää pääs Euroliiga Final Four’i just kaugele. Hooaeg 2014/2015 möödub taas tuttavas Vareses.

Kuidas saada vaim kõvaks ja pallid korvi?
Kuidas õppida psühholoogilist tugevust? Kangur mõtleb ja otsib veidi vastust.

„Ju on see mu loomuses. Ma ei anna alla. Nui neljaks, tuleb raskeid aegu, raskeid hetki, aga ma ei anna alla! Võib-olla ei lasta mul mängida ühes mängus, võib-olla ei pääse ma väljakule nädala, võib-olla kuu, aga ma tean, et hooaja lõpus ikkagi saan mängida, sest näen nii palju vaeva, et lõpuks tõestan: ma pean need minutid saama! Võib-olla see ongi see võitluslikkus, mis viib lõpuks sihile.“

Järgmine teema: kuidas pallid korvi visata? Eriti nii hea protsendiga nagu Kangur sageli suudab.
„Visete kohta on mul täiesti oma teooria. Väga palju, julgen arvata, et umbes 50 protsenti aitab kaasa enesekindlus. Millest enesekindlus tuleb? Sellest, et teed kogu aeg trenni, pallid kukuvad trennis sisse. Siis saan tunde, et kui läheb trennis, miks ei peaks minema ka mängus! Kui hakkad ka mängus neid kotti panema, siis paned ühel hetkel juba nii automaatselt, et sa enam ei tee vahet, kas on mängu esimene või suvaline vahepealne või viimase sekundi kolmene. See on sul niivõrd sees ja sa teed oma asja täiesti keskendunult. Ongi kogu lugu, kus sees päris palju enesekindlust.Teiseks pead sa olema täpselt viskamiseks füüsiliselt valmis. Et su jalad ja keha on korralikult paigas. Siis on kõik võimalik.“

Kui treener võtab mängija uude klubisse kaasa, on selge, et juhendaja peab olema hoolealusega väga rahul. Kangur kuulub aastatel 2012−2014 juhendaja Luca Banchi tähtsate tegijate sekka. Eemalt vaadates näib, et treeneri ja õpilase klapp on suurepärane. Mis peitub ilusa välispinna taga?
„Peatreeneriga ei tohi kunagi tekkida liiga head klappi ehk saada temaga sõbrameheks, mingi distants peab jääma. Üritasin täita tema soovitud nõudmisi ja tegevusi ning arvan, et tänu sellele ta mind teisel aastal Milanosse kaasa võttiski. Ta teadis, et täidan tema soove ja käske. Tundus, et meie koostöö sobis, kui võitsime Itaalias kaks kuldmedalit. Diktaator ta pole, rääkima võisid minna. On küll karmi korraga vend, kuid mõistev ja paindlik.“

Nelja Itaalia-aastaga saab Kangur sealsed eripärad hästi selgeks, tunneb selle riigi mängustiili, kohtunikke, võistluspaiku. „Mulle see liiga meeldib, mul pole Itaalia kui riigi kohta öelda ühtegi halba sõna. Võib-olla nad vahel ajavad mind enda eestlaste omast erineva käitumisega natuke närvi, aga praegu oluliselt vähem kui esimesel-teisel aastal.“

Ville Arike „ÜKS AJASTU, KAKS PÕLVKONDA, KOLM TIPPHETKE. EESTI MEESTE KORVPALLIKOONDIS 1992-2014“, Ajakirjade Kirjastus