Kõrrelised teevad aia ilusaks ja valik on ülisuur
Kõrrelised on efektsed nii soolotaimena kui ka erinevates kooslustes. Paljusid varem ainult looduses kasvanud liike võib tänapäeval näha aiapeenral uhkeldamas. Nad loovad aeda erilise meeleolu nii suvel kui ka talvel. Sobilikul kasvukohal nad erilist hoolt ei vaja. Raamatust leiab üle 180 ilukõrrelise lühikirjelduse koos taime fotoga.
Aianduses käsitletakse mõiste „kõrrelised” all lisaks kõrreliste sugukonna taimedele ka lõikheinaliste, loaliste ja hundinuialiste sugukonda kuuluvaid taimi.
Erinevad kõrrelised:
Üheaastased: sobivad püsi- ja suve¬lillepeenrasse, on eriti kaunid suvel ja sügisel. Eelistavad hästi väetatud ja vett läbilaskvat aiamulda.
Madalad: sobivad pinnakatjaks, anumasse, kiviktaimlasse, katusaeda. Eelistavad lahjat pinnast ja päikeselist või poolvarjulist kasvukohta. Säilitavad oma ilu ka talvisel ajal.
Keskmise kõrgusega: sobivad nii aia kui pargi püsikupeenrasse. Igihaljad liigid on tänulikud varjulise, suve¬haljad aga päikeselise kasvukoha ja hea aiamulla eest. Olenevalt liigist pakuvad silmarõõmu kevadest kuni sügiseni.
Kõrged: sobivad kõige paremini suurde aeda ja haljasalale koos teiste püsikutega, kuid on nägusad ka soolotaimena. Vajavad vett hästi läbilaskvat toitaineterikast mulda, eelistavad päikeselist kasvukohta. Neid võib kasutada ka hekitaimena või aia liigendajana. Kõrged kõrrelised on eriti silmatorkavad sügisel. Kõrsi ja lehti ei tasu hilissügisel maha lõigata, sest talvel härmatisega kaetult pakuvad nad imelist vaatepilti.
Kirjulehised: silmapaistva lehestiku tõttu tuleks nad istutada hästi läbimõeldud kohta. Tihti on sordid hellikumad kui liigid, nad vajavad viljakat mulda ja tuulevarjulist kasvupaika, eelistavad enamasti poolvarju. Püsivad dekoratiivsed aasta läbi.
Niiske kasvukoha kõrrelised: tunnevad end hästi veekogude kallastel, sageli isegi lausa vees, oma pikkade võsunditega levivad nad väga kiiresti. Sobivad igat liiki veekogude lähedusse, kasutatakse ka vee bioloogiliseks puhastamiseks. Väiksemate, näiteks aeda rajatud kunstmaterjalist põhjaga veesilmade kallastele võiks istutada madalamaid liike. Nende levikut oleks otstarbekas piirata maasiseste tõketega, muidu võivad taimed põhjale viga teha. Betoonsüvisega tiikide ääres võib edukalt kasvatada ka kuiva kasvukoha liike.
Liivase kasvukoha kõrrelised: neil liikidel on samuti pikad võsundid, kuid nende kasvupinnas peab olema toitainetevaene. Taluvad ka soolast pinnast.
Bambused: enamasti puitunud vartega, moodustavad mõne aastaga tõelise padriku. Tihti on nende võsundid mitme meetri pikkused ja võivad kahjustada isegi hooneid, seepärast tuleks bambuse levikut maasiseste tõketega piirata.
Mõnikord on juba taime lähemalt silmitsedes selge, millist kasvukohta ta võiks vajada.
Näiteks tumeroheliste, tihti igihaljaste laiade lehtedega kõrrelised tunnevad end hästi puude või hoonete varjus. Nad on pärit metsast ning tahavad huumusküllast mulda.
Halli ja sinaka varjundiga kõrrelised on pärit stepist. Nad vajavad täispäikeselist kasvukohta, palju soojust ja vett hästi läbilaskvat, mõnikord isegi kivist pinnast. Sellised liigid sobivad katuste haljastamiseks, aga ka kiviktaimlasse ja alpipeenrasse.
Koduaeda võiks üldiselt valida liike, kes moodustavad kena puhma ega levi eriti jõuliselt.
Kas kasvatada üht või teist kõrreliseliiki üksikult või kogumikuna, oleneb eelkõige aia, aga ka taime suurusest.
Kõrged kõrrelised, näiteks hiina siidpööris (Miscanthus sinensis), võiks kasvada püsikupeenral üksikult, siis tuleb ta ilu paremini esile. Pika peenra korral pääseb hästi mõjule ka kindla liigi rütmiline kordus. Selle kohta pakuvad häid näiteid Inglise püsikuaiad. Kõrgekasvulistele kõrrelistele on sobilikeks naabriteks kõrged püsililled, nagu sügisastrid, päevaliiliad ja kaeralilled. Kõrgetele kõrrelistele tuleb kevaditi enne võrsete tärkamist anda veidi komposti.
Kõrgete, pilkupüüdvate õisikutega siidpööriste (Miscanthus) sordid sobivad hästi tänavatevahelisele haljas¬ribale. Siidpöörisest saab kujundada ka vabalt kasvava heki, mis pakub kaitset nii tuulte kui võõraste pilkude eest. Püsikupeenra tagaservas sirguvad kõrged kõrrelised moodustavad aga erksavärvilistele õitele rahuliku rohelise tausta.
Keskmise kõrgusega kõrrelisi võib kasvatada nii üksikult kui ka väiksemate rühmadena. Kui istutada lähestikku näiteks kolm või enam taime, moodustub neist peagi üks kohev puhmik. Selline istutusviis sobib kõige paremini looduskõrrelistele. Keskmisekasvulised sinakasroheliste lehtedega liigid on headeks kaaslasteks roosidele, näiteks hall aruhein polüant¬roosidele. Tuleks aga jälgida, et roosid ei jääks kõrreliste varju.
Madalakasvulisi kõrrelisi oleks hea istutada nii, et nad moodustaksid maad katva ühtlase mati. Sellise ühevärvilise padjandi taustal tulevad kõrgemad püsikud paremini esile. Ühele ruutmeetrile tuleks olenevalt liigist istutada 12–24 taime. See pole aga muru, mille peale võib alati astuda.
Martin Haberer „Ilukõrrelised“, kirjastus Varrak 2016
