„Kevade“ tegelased ja nende algkujud: Lible jäi tulle, kooliõpetaja polnud sugugi nii hea ja köster polnud nii kuri kui raamatus

 (30)
„Kevade“ tegelased ja nende algkujud: Lible jäi tulle, kooliõpetaja polnud sugugi nii hea ja köster polnud nii kuri kui raamatus
Leonhard Merzini õpetaja Laur oli erakordselt hea ja soe inimene. Tallinnfilm/Riigiarhiiv

Kevade“ õpetaja Lauri kuju luues pidas Oskar Luts tõenäoliselt silmas õpetaja Ludvig Rooset, keda paljud õpilased mäletavad sootuks teistsugusena. Köster Nieländeri kohta on teele algkuju Adele Pärtelpoeg öelnud, et „köster polnud loomu poolest paha inimene, ainult väga äkilise iseloomuga“. Kiire prototüübiks võis aga olla ühe kaugemal elanud külarätsepa punapäine poeg Jork Käire. Karl Hein kirjeldab neid raamatus „Ajaloolised isikud Eesti ilukirjanduses“.

1912. aastal ilmunud Oskar Lutsu „Kevade“ tegelased on saanud meie kultuuri lahutamatuteks osadeks, legendaarseteks, isegi poolmüütilisteks isikuteks, kes esinevad ka raamatust väljaspool. Räägitakse „Tootsi taskutest“, „Tootsi maakerast“, „Tootsi peenrast“, kasvatusraskustega klasse nimetatakse „Tootsi klassideks“. On olemas Arno Tali Sihtkapital, Õpetaja Lauri nimeline preemia, Arno ja Teele nimelised stipendiumid jne.
„Kevade“ oli Oskar Lutsu esimene raamat, mis ilmus kahes jaos aastatel 1912 ja 1913.
Kohe pärast „Kevade“ esimese trüki ilmumist 1912. aastal hakkasid lugejad otsima „Kevade“ tegelastele prototüüpe. Luts rõhutas, et „Kevade“ tegelased on koondkujud. Siiski on „Kevade“ tegelaste algkujude leidmine paelunud uurijaid tänase päevani. Mitmed kunagised Palamuse õpilased ja teised kohalikud on raamatust ka üles leitud.

Seotud lood:

Kellamees Lible – rahvamees Kristjan Lill

Loe veel

„Kevadest“ tuntud alkoholilembese kellamehe Lible prototüüp oli Kristjan Lill (sündinud 1862. aasta aprillis), kes oli pärit Palamuse külje alt Mõisamaa külast. Oskar Luts räägib „Kevades“: „Lible oli ka mees, kes kõige oma proositamise ja hirmsa kaubitsemishimu peale vaatamata suur naljahammas oli. Liblega pidi mõistma ümber käia. Kes teda ei ärritanud ja temaga ilusti püüdis läbi ajada, see võis naerda, nii et vats sädemeid pildus. Viina ei nurunud Lible palju kunagi, seda ostis ta enamasti ise. Kui raha ei olnud, võeti võlgu, kui võlgu enam ei antud, anti riided kõrtsimehe kätte panti ja oldi valmis kasvõi ihualasti koju minema.“ Nagu Lible, oli ka ajalooline Kristjan Lill tuntud üle Palamuse kui mõnus rahvamees. Peale kellameheameti oli ta ka hauakaevaja, käis linu peksmas, sigu ja lambaid tapmas ning töötas Viru talule kuulunud jahu- ja villaveskis. Tööd olevat ta teinud hoolsalt ja korralikult, viinavõtmine seda ei seganud. Lill oli tuntud ka lastesõbrana, kes tallu tulles ikka visanud peoga kompvekke lauale.
Kristjan Lill olevat olnud ühest silmast pime. Koolimaja juures poistega juttu ajades olevat ta vahel võtnud klaassilma silmakoopast välja, näidanud seda poistele ja pannud siis jälle vanale kohale tagasi. Kristjan Lille ühesilmsuse on Oskar Luts ka Liblele üle kandnud. „Üks silm oli tal juba kakluse juures peast välja löödud, teine pidas veel vastu, aga mõned ütlesid: „Kauaks Liblele sedagi saab, küllap lendab seegi pealuust varsti välja. Liblele anna sada silma, siis ka ei ole tal aasta pärast enam ühtegi.“ Lible ise ütles niisuguste noogutuste peale lihtsalt; „Olge aga vait, põle mina teie silmi omale palkamas käinud. Hoidke aga oma sihverplaat terve.““
1906. aasta jõululaupäeval (mõnedel andmetel ka 29. detsembril) olevat toimunud järjekordne matus, mille juurde Lill kella lööma kutsuti. Kellamees olevat end sel puhul parajalt purju joonud. Pärast kirikuteenistust olevat ta läinud, küünal käes, Viru talu sauna ööbima. Millegipärast heitis ta aga magama mitte sängi, vaid saunalavale. Öösel läks saun põlema ja Lill jäi tulle. Tulekahju märganud veskipoisid kutsusid kohale talu perenaise, kes üle ukse vaadates nägi, et Lille voodi on tühi, ega märganud saunalaval maganud kellameest. Söestunud laip leiti alles järgmisel hommikul. Algul kahtlustati süütamist, kuid tõenäoliselt oli süüdi mehe hooletus lahtise tulega.

Õpetaja Laur – koolipapa Ludvig Roose

Hea õpetaja prototüübiks peetud õpetaja Laurist rääkides oli Oskar Lutsul silme ees arvatavasti Palamuse kihelkonnakooli õpetaja Ludvig Roose (1870–1931). Ta töötas Palamusel 12 aastat, õpetades noortele nii matemaatikat, vene keelt, geograafiat, loodusteadust, ajalugu kui ka puutööd. Hiljem sai Roosest Saadjärve kooli juhataja. Seal õppisid tema käe all teiste seas ka tulevane luuletaja Henrik Visnapuu ja ajaloolane Hans Kruus.
„Kevades“ rõhutab Luts eelkõige õpetaja Lauri läbinägelikkust, inimlikku suhtumist õpilastesse, soovi jagada nende rõõme ja muresid ning oskust näha igas õpilases tema häid külgi. Adele Pärtelpoeg ehk Raja Teele on oma kunagist õpetajat samamoodi heade sõnadega meenutanud. „Ludvig Roose oli ideaalne kooliõpetaja. Pea iga koolilaps – poiss või tüdruk – jumaldas teda. Ta oli nii hea, nii kannatlik, nii arusaaja. Ühesõnaga – ükski kooliõpetaja ei suuda parem olla.“
Õpetaja Laur jagas „Kevades“ oma kasvandikele ka kingitusi. Meeldejäävaim on viiuli kinkimine Arnole. „Laur astus oma laua juurde, võttis sealt ühe paberisse mähitud asja ja tuli sellega Arno juurde. „Vaata,“ ütles ta, „ma kingin sulle viiuli; õpi mängima, küll sa siis näed, kuidas kurvad mõtted peast välja lähevad, niipea kui sa viiuli kätte võtad. Kui sa pärast jõulusid kooli tuled, võta ühes, ma õpetan sind.“ Arno oli nii imestunud, et ta pakutud asja vastugi ei julgenud võtta, kui kooliõpetaja seda tema poole ulatas. Ta seisis liikumata paigal ja vaatas kooliõpetajale märgade silmadega otsa. „Võta siis, see on nüüd sinu oma,“ ütles Laur uuesti. Siis alles võttis Arno viiuli oma kätte. Ta ei ütelnud ühtegi tänusõna, aga ta pilgust, sellest luges kooliõpetaja kõige suuremat tänu, ja sellest oli temale küllalt.“
Ehkki Laur on eestlaste mälus jäänud püsima kui erakordselt helge kooliõpetaja, tundub ajalooline tegelikkus olevat veidi teistsugune. Kui Adele Pärtelpoeg välja arvata, siis paljud Roose õpilased on teda mäletanud sootuks teistsugusena – kuiva, igavavõitu ja õpilastest tüdinud koolihärrana. Ka kingitusi ta oma õpilastele ei teinud. Viiuli, mille ta olevat küll ühele oma õpilasele andnud, oli ostnud hoopiski õpilase isa, kes oli palunud õpetajal see koolis üle anda.
Lutsust neli aastat noorem Hans Kruus on Roose kohta kirjutanud, et „õpilastele jäi ta kaugeks ja ametlikuks kroonumeheks (...) usuõpetustundides käitus Roose igavalt ja monotoonselt“. Ka luuletaja Henrik Visnapuu, kes Saadjärvel Roose käe all õppis, on meenutanud, et „sellest kui keskpärasest õpetajast pole mul säilinud erilisi mälestusi“. Kolmas õpilane, hilisem professor Kaljo Villako, on öelnud koguni: „Õpilaste hulgas ei olnud tal kuigi hea maine. Ta oli mõru iseloomuga viriseja-toriseja... Ühte aga teadis kogu kool: kui jutu sai kavalal kombel kuidagi „Kevadele“ veeretada, siis vanamees heldis. Igaüks meist tahab näida parem, kui tegelikult ollakse.“
Pärast Saadjärve ministeeriumikoolist lahkumist õpetas Roose veel Valga linna poeglaste algkoolis ja aastatel 1920–1930 Tartu linna 4. algkoolis. 1930. aastal läks ta pensionile ja suri juba aasta hiljem. Ludvig Roose on maetud Otepää kalmistule.

Julk-Jüri – Palamuse köster Nieländer

„Kevade“ ägedaloomulise köstri Julk-Jüri loomiseks sai Luts inspiratsiooni Aleksander Nieländerist (1844–1917). Sammudes oma isa Michael Nieländeri jälgedes, hakkas Aleksander 1874. aastal Palamusel köstriks ja pidas seda ametit 35 aastat. Ta õpetas usuõpetust, eesti keelt, joonistamist, ilukirja ja laulmist. Mis puutub köstri iseloomu, siis Luts on teda „Kevades“ näidanud ilmselt palju hullemana, kui ta tegelikult oli. Adele Pärtelpoeg on meenutanud, et „köster polnud loomu poolest paha inimene, ainult väga äkilise iseloomuga“.
Nieländeri õpilastele on meelde jäänud tema usuõpetuse tunnid, mis olnud erakordselt igavad oma aegunud moraalijutluste ja pühakirja sõna-sõnalise pähetuupimisega. Köster olevat aga püüdnud oma tunde huvitavamaks teha mõningate kentsakate lugude rääkimisega, mille peale ta tavaliselt ise kilkava häälega naeris. Ta olnud elurõõmus, aga tujukas inimene, kes vihastus kergesti.
Nieländeril tekkis elu jooksul sageli probleeme oma puuduliku vene keele oskuse tõttu. Sestap palkaski ta endale abiõpetajaks Ludvig Roose. Kord olevat Palamuse kooli tulnud inspektor Trostnikov – kontrollima kooli kvaliteeti ning õpetajate-õpilaste vene keele oskust. Nieländer olevat inspektori viinud kõigepealt oma ruumidesse, kus olid valmis pandud hõrgutavad söögid-joogid. Ise oli ta öelnud selle peale, et „vene mehe süda läheb viinaga pehmeks“. Kontrollkülaskäigu viimasel päeval olevat Trostnikov siiski läinud klassituppa ja küsinud õpilaste käest üht-teist lihtsamat. Muuhulgas küsinud ta: „Kas teie kandis pliine ka küpsetatakse?“. Poisid ei teadnud neist midagi, ei mõistnud, mida sõna „pliin“ (pannkook) tähendab, kuid Nieländer olevat appi rutanud: „Daa, budjet, budjet kokorki!“. „Kokorki“ ei tähenda vene keeles midagi, Trostnikovile oli selge, et ei õpetaja ega õpilased vene keelt mõista. Nieländer jäi oma ametikohale siiski alles.
1908. aastal lahkus Nieländer Palamuselt ja hakkas Jõgeval erakooli pidama. Vanemas eas pühendus ta aiandusele – viljapuuaia harimine olevat teda rohkem köitnud kui koolitöö. Jõgeval õpetajaks olnud hilisem akadeemik Hans Kruus on Nieländeri kohta meenutanud, et „kui Lutsu Paunvere köstrit on kujutatud koolis äärmiselt formalistliku korranõudjana ja laste näägutaja ning trahvijana, siis Jõgeva erakooli pidaja Nieländer oli palju leebem ja mõistlikum mees“. Nieländeri head iseloomu näitab ka tõsiasi, et olles lugenud Lutsu „Kevadet“, ta ei solvunud, vaid ütles lihtsalt, et „Luts on kirjutanud kenakese loo“. Pastor Nieländer suri 1917. aastal.

Tõnissoni algkuju leidmisega on olnud rohkem raskusi kui teiste „Kevade“ tegelastega. Enamik inimesi on pidanud selleks 1882. aastal sündinud August Lossmanni, hilisema nimega August Loogi, kes õppis Palamusel koos Lutsuga aastatel 1894–1899. Oma huumorimeelelt ja tasakaalukuselt olevat ta olnud Tõnissoniga väga sarnane, kuid ise eitas ta seda kategooriliselt. Miks ta seda tunnistada ei tahtnud, selgus ühel lõunasöögil, kui heas tujus olnud August Loog olevat öelnud: „Tema (Oskar Luts) kirjutab, et mina tulin talle külateel vastu, võidunud mütsilott peas ja porised säärikud jalas. Ma ei ole eluilmaski ringi käinud võidunud mütsiloti ja poriste säärikutega.“ Põlise põllupidaja August Loogi majapidamine hiilgas tõepoolest äärmise puhtuse ja korraga. August Lossmann võttis osa Esimesest maailmasõjast, kus ta sai raskelt haavata – kuul tungis talle kopsu ja mees langes sakslaste kätte vangi. Kuuliga kopsus elas August Loog kuni surmani 1967. aastal.

On teada, et Kiirel ei olnud prototüüpi. Küll aga mäletatakse üht uhket poissi, kes käinud linnakoolis ja kellele isa teinud toredad nööridega saapad. Külalapsed jooksid tal tee peal sabas ja imetlesid tema jalavarje. Samuti muretsenud ta endale uhke jalutuskepi, mida ta oskas peene puusanõksuga visata. Kunagised Palamuse inimesed on arvanud, et Kiire prototüübiks võis olla ühe kaugemal elanud külarätsepa punapäine poeg Jork Käire. Toonased rätsepmeistrid pidasid tihti ennast külarahvast paremaks ja püüdsid läheneda kadakasakslastele. (Kadakasakslasteks nimetati eesti päritolu inimesi, kes üritasid käituda ja rääkida saksapäraselt.) Sellepärast peeti mõnda rätsepmeistrit ka pisut kerglaseks. Rahva seas tavatseti öelda „Kerge kui rätsep, pane pressraud tasku, saad meheks“. Võimalik, et Luts tõi „Kevadesse“ kadakasakste koondkujuna Kiire, kes püüdis sakste ümber lipitseda ja nende soove pimesi täita. Sedasi seadis kirjanik kildudest kokku Kiire kuju.

Jaan Imeliku algkuju oli 1884. aastal sündinud Voldemar Tamman, Kursi kihelkonna Tammiku koolmeistri poeg. Noormees olevat olnud lopsakate juustega, tark, rahulik, õiglase meelega ja musikaalne. Palamuse kihelkonnakooli lõpetamise järel õppis ta õpetajate seminaris ja tuli 1903. aastal Palamusele õpetajaks. Pärast aastast koolmeistritööd kihelkonnakoolis siirdus ta õpetajaks Tartusse, kus andis tunde mitmetes koolides. Olles äärmiselt kiindunud muusikasse ja koorilaulu, pühendus ta laulikute ja noodiõpikute koostamisele, andes märkimisväärse panuse Eesti muusikahariduse arendamisse. Tammani kaasaegsed kirjeldasid teda kui soliidset härrasmeest, kes kõnelt olnud järsk ja kategooriline, kuid loomult asjalik, otsekohene ja õiglane. Voldemar Tamman küüditati 1941. aasta juunis Siberisse, kus ta Sevurallagi vangilaagris 1942. aasta veebruaris suri.

Jüri Kuslapi ehk Tiuksi algkuju oli Vasevere külast pärit Kristjan Abroi (1872–1944). Vaesest perest Kristjan elas koos oma emaga Kooli talu saunas. Kihelkonnakoolis õppis ta kolm talve. Koolivaheajal oli poiss köster Aleksander Nieländeri juures sulaseks, talvel söötis aga pärast koolitunde tema loomi. 1898. aastal lõpetas Kristjan Lohusuus pedagoogikaklassi ja sama aasta sügisel valiti ta Aruküla kooli juhatajaks. Kristjan Abroi, kes võttis aktiivselt osa paljude seltside tegevusest, töötas koolijuhataja kohal kuni pensionile jäämiseni 1. jaanuaril 1938. aastal. Kristjan Abroi suri Torma postijaamas 1944. aastal.

Karl Hein „Ajaloolised isikud Eesti ilukirjanduses“, kirjastus Estada

http://www.estada.ee/book/ajaloolised-isikud-eesti-ilukirjanduses/

Eesti Naine loosib teööijate vahel 3000 euro väärtuses kingitusi!
Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare