Kas kunstist võib saada pelgupaik kurbuse ja leina eest?
Minu sõbranna Kaisa oli Kopenhaagenis tööreisil, kui tema telefon helises. See oli Kaisa täiskasvanud tütar.
„Sa pead kohe koju tulema, isa elustatakse,“ nuttis tütar telefonis.
Kaisa tormas lennujaama. Seal jõudis naiseni uus kõne: tema mees oli täiesti ootamatult suvilas infarkti surnud.
„Me olime koos peaaegu 30 aastat. Pärast mehe surma ei maganud ma üldse. Siis lõpetasin söömise. Tütar istus mul kõrval ja valvas, et ma sööksin vähemalt ühe banaani. Ma olin nagu täiesti halvatud, ei suutnud ka tööd teha,“ jutustas Kaisa.
Mees oli öelnud Kaisale mitu korda, et kui ta sureb, ei tohi naine jääda diivaninurka konutama, vaid peaks minema välja inimeste sekka. Kui mehe surmast oli möödas üks kuu, sundis Kaisa end välja minema. See oli raske.
„Oli laupäev ja ma läksin kunstigaleriisse. Tahtsin minna üksi. Seal oli tänapäevase abstraktse kunsti näitus. Ma olin galeriis tükk aega, ilmselt paar tundi. Sealt välja tulles oli mul esimest korda selline enesetunne, et ma ei jää siia kinni, vaid saan hakkama. Ma pean hästi tubli olema, iseenda ja ka oma tütre pärast. Ma ei tohi alla anda. Seejärel läksin veel Ateneumi muuseumisse klassikalisi maale vaatama. Kui ma siis pärast nelja või viit tundi koju tulin, tundsin ennast täitsa hästi.“
Sellest päevast sai pöördepunkt Kaisa elus ja leinaprotsessis. Naine hakkas regulaarselt igal nädalavahetusel galeriisid või muuseume külastama. Vahel vaatas Kaisa ainult mõnda üksikut pilti, teinekord kulus muuseumides isegi neli tundi. Mõnikord võis Kaisa käia ka kinos või kontserdil. „Minust sai kunstihoolik,“ ütleb Kaisa. „Ma nutsin iga päev, aga pidasin vastu.“
Kas kunstist võib saada pelgupaik kurbuse ja leina eest?
„Mõni võib küll niimoodi mõtelda,“ vastab Kaisa, kes kasutas kunsti teraapiana. „Minule ei olnud see pelgupaik, vaid hakkama saamise abinõu. Kunst polnud kodust põgenemine, sest kodu on turvasadam ja seal on hea olla, aga ma tahtsin nädalavahetusteks mingit inspireerivat ja toredat tegevust. Kunsti vaatamine oli viis, et saada hakkama ning pääseda edasi järgmisesse etappi. Võib-olla alguses olid need käigud nagu mingi asendustegevus, aga enam küll mitte. Asendustegevus ei tekita nii head enesetunnet nagu see.“
Muu hulgas käis Kaisa vaatamas Rafael Wardi näitust. Mõned teosed oli kunstnik maalinud sel ajal, kui tema naine haigestus Alzheimeri tõppe.
„Mul tuli sellel näitusel hirmsasti nutt peale, läksin eemale, et istuda ja rahuneda. Mõtlesin nii, et hingata saab alati. Kurbus surus vägisi läbi, aga kurbusega saab tegeleda kujutava kunsti kaudu. Varem ei olnud Wardi tööd mind eriti kõnetanud, aga kui nägin tema loomingut korraga rohkem, tekkis mul sellest terviklik pilt. See oli just õige aeg ja hetk, et tema töid vaatama minna.“
Kaisa ei teinud näituste külastamiseks plaane „kuhu minna, mida teha“ tüüpi lehekülgede järgi. Kunstnik või stiil polnud talle olulised. Vahel kõndis ta mõnda galeriisse sisse nii, et ta ei teadnud, kelle töid seal parasjagu näidati. Mõnikord käis Kaisa näitustel koos sõbraga, aga enamasti tahtis ta minna üksi.
„Süstemaatiliselt ei rääkinud ma kellegagi nendest kogemustest, mis ma näitustel sain,“ ütleb Kaisa. „Ma käsitlesin seda asja nii, et kirjutasin päevikusse iga kord paar rida oma tunnetest.
Sõjateemalised teosed mulle nendel visiitidel eriti ei meeldinud, küll aga dramaatilised pildid – sellised, mis väljendavad tundeid, olgu siis rõõmu või kurbust. Kui mul näitusel nutt peale tuli, siis nutsin. Kui maal väljendas kurbust, siis tegelesin ka oma kurbusega, aga oluline oli näha ka midagi positiivset. Näitusekülastus ei tohtinud lõppeda süngelt. Kui galeriis näidati mulle tundmatu kunstniku töid – selliseid, millest ma aru ei saanud ja mille vaatamisest jäi mulle ängistav tunne –, siis läksin lõpuks Ateneumi. Mõtlesin, et seal saan selle töö lõpule viia. Ateneumist kujunes mulle palverännu- ja rahunemiskoht. Ka praegusel ajal, kui mul on töö juures ülikiire päev, teen mõnikord selle kiirustamise vahelt väikese ringi Ateneumis ja rahunen seal. Seejärel jooksen edasi.
Kunst on mulle alati tohutult meeldinud. Varem ei mõelnud ma selle peale, mida kunst annab. Aga kunst on ikka väga oluline. Olen vaadanud kunsti servast serva, nüüd ka niisugust, mida ma varem polnud vaadanud, näiteks eksperimentaalkunsti. Ükski näitus pole olnud mõttetu. Kõik teosed ei jõua kohale, aga paljud on mind kõnetanud. Kõike pole tarvis mõista, ja ma ei võtaks kõiki pilte endale koju seinale, aga kui vaatad mitmesugust kunsti laias valikus, siis oma vaatenurk kindlasti laieneb.“
Kaisale on kunst andnud jõudu, et vastu pidada. Ta on leina sügavikust pinnale ujunud ning pea taas veest välja tõstnud.
„Igatsen endiselt oma meest, aga kõige hullem kurbus on järele andnud. Ka sõpradele ja tuttavatele, keda on tabanud lein, olen soovitanud, et nad leevendaksid enesetunnet mingi kunstivormiga. Alustuseks võib proovida ka midagi lihtsat, näiteks filme. Galeriides käimine ei maksa midagi. Sinna minemine ei eelda midagi. Võid minna ja kogeda, nagu soovid. Galeriis pole vaja midagi osta ega kellelegi oma arvamust väljendada. Üksinda kunstinäitusele minemine on hea viis, kuidas vaikselt olla. Siis ei näpi ma telefoni ega räägi kellegagi,“ jutustab Kaisa.
Vaikselt olemine ja keskendumine on Kaisale väga tähtsad. Mida närvilisem õhkkond sind ümbritseb ja mida rohkem stressis sa ise oled, seda olulisem on vahepeal pidurit tõmmata. Action-filmide vaatamine ei aita sellele kaasa, sest pärast niisugust filmi on sul pulss veel kiirem. Stressis inimene ei vaja lisaärritust.
„Nüüd suudan ma asju selgemini näha. Saan aru, kui tähtsaks kunsti vaatamise rutiin mulle muutus. Sellest algas toibumine ja ma olin valmis võtma vastu ka muid häid asju, mis mulle ette sattusid,“ räägib Kaisa nüüd, kui tema mehe surmast on möödas veidi rohkem kui aasta.
Kaisa lugu on konkreetne näide sellest, kuidas kunst aitab, lohutab ning annab lootust. Võib-olla tuleb esimesel korral ennast poolvägisi näitusele vedada, aga pärast seda kipub inimene juba ise sinna, et toibuda ja jõudu koguda.
HARJUTUS: lohutav kunst
Sul läheb vaja
Sellist muuseumi, galeriid või näitust, mille kohta sa tead või arvad, et see meeldib sulle.
Tee nii
1. Käi muuseumides ja galeriides, et leida lohutust, sisemist rahu, tasakaalu, muretust, kui sind ajab närvi, oled vihane, sind valdab meeleheide või hirm. Mine sinna, kui sa enam ei jaksa või kui tundub, et sa ei saa hakkama. Kui maailm sind kolgib. Kui oled lahku läinud. Kui elu viskab sulle ette üllatavaid kaotusi või kurbust. Mine muuseumi, nagu läheksid sõbra juurde, et otsida seltskonda ja mõistmist.
2. Näitusel viibides hinga sügavalt ja rahune. Las pilt viib su mõtted sinu enda, su kurbuse põhjuse või probleemi juurde, nii et sa vaatad neile otsa. Või siis lase pildil hoopis ennast (vähemalt hetkeks) kurbusest eemale viia, muutuste, õnne ja rõõmu poole.
Raamatu autor on Soome kunstiterapeut, kunstnik ja loovuskoolitaja Krista Launonen, keda seob Eestiga ammune sõprus. Krista loomingut on eksponeeritud isikunäitusel Tallinnas Draakoni galeriis ning juba kümme aastat käib ta igal suvel Haapsalus kunstihuvilisi koolitamas.
Krista Launonen „Teejuht maagiliste piltide maailma“. Kirjastus Pilgrim 2018
