Kaalulangetamise uus teooria: tõsiselt on alahinnatud stressi ja emotsioonide mõju

 (6)
Kaalulangetamise uus teooria: tõsiselt on alahinnatud stressi ja emotsioonide mõju
jessicaortner.com

Mis aitab kaalu langetada? Kas rohkem treenida või teha mingeid kindlaid harjutusi? Kas süüa vaid süsivesikuid või nendest täiesti loobuda? Taimetoit? Suure valgusisaldusega dieet? Tegelikult on aga kõige taga sinu emotsioonid, mis kontrollivad su uskumusi endast, oma kaalust ja oma väärtusest, kirjutab Jessica Ortner raamatus „Lahendused koputamise kaudu – kaalulangus ja füüsiline enesekindlus" ja pakub täiesti uut meetodit.

Paljude aastate jooksul olin ma kindel, et kaalukaotus lahendab kõik mu probleemid. Kui ma ükskord mahun sellesse kleiti või nendesse teksadesse, siis olen ma õnnelik, mu karjäär liigub tõusujoones ja ma hakkan väljas käima. Aga alles pärast seda, kui olen alla võtnud. Alles siis, kui ma ei näe välja ... selline.

Seni aga tekitas pildistamine minus endiselt paanikat. Ma püüdsin kätega varjata neid kohti oma kehal, mida ma vihkasin. Või siis lõikasin pilte väiksemaks, nii et ainult mu nägu oleks näha, kui mu käed ei olnud piisavalt suured, et neid kohti katta.
Seni aga tühistasin oma plaane. Ma püüdsin emotsionaalselt kokku tõmbuda, et inimesed ei märkaks, kui suur ma füüsiliselt olen. Ma ostsin endiselt raamatuid kaalulangetamisest, treenimisvahenditest ja dieettoitudest. Ühel päeval saan ma õnnelikuks, aga mitte täna, mitte enne, kui ma võtan kaalust alla.
Kas see ei tundu tuttav?

Kaalust alla võtmine on tänapäeval muutunud meie kultuurile omaseks kinnisideeks, mida tõestab fakt, et kaalulangetamine on kasvanud miljardidollariliseks tööstuseks.

Seotud lood:

Miks siis ometi miski ei toimi? Miks siis ometi, vaatamata tungivale soovile kaalu langetada, ei suuda sa jäädavalt vabaneda oma ülekilodest? Selge on see, et midagi on siin jäänud kahe silma vahele, mingi salajane nipp, mis muudaks su keha selliseks, mille üle saaksid uhke olla – kuid mis see on? Kas selleks tuleks rohkem treenida või hoopis teha mingeid kindlaid harjutusi? Kas sa peaksid sööma vaid süsivesikuid või siis nendest täiesti loobuma? Taimetoit? Suure valgusisaldusega dieet? Mis siis ikkagi aitab sul langetada kaalu maailmas, mis pakub pidevalt vastuolulist informatsiooni?
Selle võib kokku võtta kahe sõnaga: sinu emotsioonid.
Su emotsioonid kontrollivad su uskumusi endast, oma kaalust ja oma väärtusest.

Loe veel

Need kontrollivad ka sinu tegusid. Kas sa oled kunagi plaaninud hakata tervislikult toituma ja leidnud end siis pooliku küpsisepaki tagant, mõeldes: kas ma tõesti tegin seda ... jälle?
Su emotsioonid on juhtiv jõud iga su tegevuse taga, mida sa ette võtad. Sa võid väga täpselt teada, mida sa „peaksid“ tegema, kuid sa ei tee seda, sest su emotsioonid eksitavad sind.
Sellised emotsioonid nagu viha, pahameel ja süütunne, mis röövivad su parimad kavatsused, mõjutavad sind ka sügaval bioloogilisel tasandil. Sellest tuleks rääkida, kuigi tavaliselt me seda ei tee. Me kuuleme nii palju toitumise ja treenimise kohta, aga miks ei räägita kortisooli ehk nn „stressihormooni“ ületootmisest, mis on otseselt seotud kõhupiirkonna rasvumisega? Vastavad uuringud on olemas, aga meid on pandud uskuma, et kaalulangetamine sõltub vaid õigest toitumisest ja suuremast treeningkoormusest. Kui meil see ei õnnestu, süüdistame oma geene – või veelgi hullem, usume, et meiega on loomupäraselt midagi valesti.

Ka mina, kes ma püüdsin aastaid järgida erinevaid dieete, suutmata säilitada oma soovitud kaalu, tundsin, et minuga on midagi väga valesti. Ma varjasin seda naeratusega ja sooviga valmistada heameelt kõikidele oma lähedastele, kuid suletud uste taga püüdsin ma kokku kortsutatud puhaste paberrätikutega varjata prügikasti kogunenud kommipabereid, mis oleks paljastanud mu magusaisu.
Nagu paljud naised, keda vaevab häbitunne oma keha ja kaalu pärast, olin ka mina emotsionaalne salasööja. See algas juba siis, kui ma olin laps. Ma mäletan oma esimest korda väga hästi. Ma olin vaid seitsmeaastane ja minu ees oli kuhjaga šokolaadiküpsiseid täis taldrik. Ma istusin allkorrusel diivanil ja sõin need kõik ära, samal ajal hoolikalt kuulatades, ega keegi alla tule. Isegi vaatamata sellele, et ma olin nii noor, olin ma juba kindlalt veendunud, et see, mida ma tegin, on häbiväärne.

See esimene taldrikutäis küpsiseid pani alguse mu aastatepikkusele armastuse/vihkamise suhtele šokolaadi ning teiste magusate ja mõnikord ka soolaste maiustega. Minu jaoks olid need himud tõelised füüsilised tunded, mis said kiiresti võitu mu võimest kainelt mõelda või meenutada, kui halb mul oli eelmisel korral. Need tulid nii ootamatult ja need olid minu jaoks sellised füüsilised vajadused, millele ma lihtsalt pidin järele andma. Kuna see komme jätkus ka puberteedi ajal, hakkasin ma kaalus juurde võtma ja sattusin siis paanikasse ning püüdsin seejärel meeleheitlikult kaalu langetada. Lühikesteks perioodideks pühendasin ma kõik ärkvel oldud tunnid dieetidele ja äärmuslikele treeningutele. Näljutamine ja treenimine olid mu karistus selle eest, et olin paks. Kui ma olin niimoodi tegutsedes suutnud mõne kilo kaotada, hakkasin tegema endale järeleandmisi. Lõpuks, justkui oleks mul amneesia, pöördusin tagasi toidu juurde. Ma olen olnud nii tubli. Ma olen selle ära teeninud, ütlesin ma endale. Ma olen stressis, ma võin ju seda korraks lubada, ütlesin ma endale.
Peagi aga leidsin end jälle peegli eest ning oma peegelpilti vaadates tundsin end lööduna ja meeleheitel ning mind haaras viha ja pettumus.
Einstein on kunagi öelnud: „Hullumeelsus – see on korrata ühte ja sama asja ootuses saada erinevaid tulemusi“. Seda arvestades ma olingi hullumeelne. Mu dieedid olid hullumeelsed. Ma halvustasin ennast, süüdistasin ennast ja kasutasin süütunnet, et end jälle kokku võtta, ning see kõik oli hullumeelne.

Õnneks tutvustas 2004. aastal mu vanem vend Nick Ortner mulle koputamist, mida kutsutakse ka EFT-koputamiseks. See on stressi vähendamise tehnika, mis seisneb akupunktuuripunktidel koputamises. Koputamine tegi viimaks lõpu sellele hullumeelsusele, mis oli kuni selle hetkeni valitsenud mu kaalulangetamise ja füüsilise enesekindluse teekonda. Ehkki, kui päris aus olla, esimest korda sellest kuuldes tundus just koputamine ise mulle hullumeelsus.
Kui Nick mulle näitas, mida koputamine endast kujutab, olin kindel, et ta teeb minu kulul nalja, ja ma keeldusin selles kaasa tegemast. Kui ma viimaks andsin alla ja proovisin koputamist, olin siiralt hämmingus, kui kiiresti see andis tulemusi. Pärast kümmet minutit koputamist kadus külmetushaigus, mis oli hoidnud mind mitu päeva voodis. Ma mäletan oma üllatust selle üle, et pärast koputamist suutsin jälle vabalt nina kaudu hingata. See tundus väikese imena. Pärast seda, kui ma koputasin läbi oma füüsilised sümptomid – ning seejärel ka oma stressi ja tööga seotud pettumused –, kadusid mu külmetusesümptomid.
See oli esimene kord, kui ma taipasin, kui tõsiselt olin ma lahinnanud stressi ja emotsioonide mõju kehale.

Mõned aastad hiljem hakkasime koos Nicki ja tema lähedase sõbra Nick Polizziga tegema dokumentaalfilmi „The Tapping Solution“, mis näitab tegelikke tulemusi, mida inimesed on koputamise abil saanud. Ilma igasuguse filmitegemise kogemuseta ja ilma igasuguse väljastpoolt tuleva rahalise toetuseta saime edasi liikuda vaid tänu sellele, et tegelesime pidevalt oma ärevuse ja piiratud uskumustega.
See võib kõlada klišeena, kuid me suutsime lõpetada filmi koputamisest ainult tänu sellele, et me ise kasutasime koputamist igal sammul sellel teel.
Mis see koputamine siis ikkagi on? Jää minuga ja loe edasi. Ma räägin sellest lähemalt esimeses ja teises peatükis.
Kuigi ma kasutasin nendel esimestel aastatel koputamist paljude oma probleemide lahendamiseks, ei kasutanud ma seda kordagi selle väljakutse puhul, mis oli alates lapsepõlvest kontrollinud kogu mu elu ja heaolu – mu kaal ja kehakuvand.
Võitlus kehakaaluga oli suur osa sellest, mida ma arvasin end olevat, kuid see oli ka midagi, mille pärast ma tundsin häbi ja mida ma püüdsin alati varjata.
Isegi kui olin pärast nädalaid äärmuslikku dieeti ja treenimist kaotanud mõned kilod, ei jätnud mõtted kaalust ja sellest, mida ma olin ja ei olnud söönud, mind kordagi maha. Isegi oma „saledatel“ perioodidel ei leidnud ma rahu ega õnne.
Nagu ma hiljem taipasin, oli kinnisidee oma kaalust mind täielikult pimestanud ja ma ei näinud, mis toimus välispinna all. Nagu paljud naised, keda ma praegu õpetan ja treenin, olin ka mina harjunud uskuma, et kaalulangetamine sõltub eelkõige tahtejõust. Aastaid olin ma veendunud, et mina olin sündinud siia maailma ilma tahtejõuta, mida loodus aga – olin selles kindel – oli lahkelt jaganud saledatele inimestele. Isegi pärast aastatepikkust isiksuse arendamise uurimist mõtlesin ma harva, kui üldse kunagi, kuidas mu emotsioonid võiksid mõjutada mu võitlust kaaluga.

2008. aastal aga juhtus midagi, mis sundis mind seda hullumeelsust lõpetama ja tõsiselt süüvima valusse, mis oli peitus mu kaalu taga.
Ühel päeval mingil konverentsil pöördus minu poole naine, kes oli mu ära tundnud, ja hakkas pikalt ja laialt rääkima mu tööst. Selleks hetkeks oli meie film juba välja tulnud ja tuhanded inimesed olid kuulnud mu veebipõhiseid intervjuusid.

See oli üks esimesi kordi, kui ma kohtasin oma fänni silmast silma, seega oli mul äärmiselt hea meel kuulda sellist positiivset tagasisidet. Ometi tegi ta peale rohkeid kiidusõnu märkuse, mis tabas mind kui pomm. „Te olete suurem kui ma arvasin,“ ütles ta, kui oli mind pealaest jalatallani üle vaadanud. Ja hetkega haihtus mu elevus ja heameel ning mind valdas lootusetus ja tühjusetunne.
See oli üks paljudest, paljudest kordadest mitmete aastate jooksul, kui inimesed tegid märkusi mu kaalu kohta, ja lõpuks pidin endale tunnistama, et ma vajasin oma probleemile uut lähenemist. Tema hinnang tegi mulle nii palju haiget just sellepärast, et ka ma ise pidevalt kritiseerisin ennast. Oli aeg heita sügavam pilk mu suhetele keha ja kaaluga, mitte selleks, et teistele meele järele olla, vaid et viimaks tegeleda selle valuga, mida ma oma kaalu taga olin varjanud. Kui ma läksin pärast seda konverentsi koju, hakkasin ma tükk tüki haaval kokku panema kõike seda, mida olin õppinud sadadelt koputamiseekspertidelt, isiksuse arendamise gurudelt ning psühhiaatritelt ja psühholoogidelt, keda ma olin intervjueerinud, ja ma hakkasin seda rakendama enda peal.
Enne kui ma hakkasin kaalulangetamiseks kasutama koputamist, panin enda jaoks paika mõned reeglid. Ei mingeid dieete ega äärmuslikke treeninguid enda karistamiseks. Kumbki neist ei olnud minu jaoks varem toiminud ja ma ei tohtinud lasta endal uuesti seda teed minna. Samuti lubasin endale, et ei kasuta oma kaalu vabandusena sellele, et ma ei olnud õnnelik ega tegutsenud selle nimel, mida elult tahtsin. Ka see ei olnud toiminud.

Ma süvenesin oma suhetele oma keha, toidu ja treenimisega, samuti ka seksuaalse intiimsuse, naudingu ja täiuslikkusega, ning ma jõudsin järelduseni, et minuga ei olnud midagi valesti. Mind olid lihtsalt vallanud uskumused, mis tekitasid tunde, et elu on talumatu, kui ma ei saa pöörduda mugavustoidu poole.
Siis taipasin ootamatult – peaaegu võimatu on hoolitseda hästi selle eest, mida ma vihkan. Ma olin elanud pikka aega oma keha vihates, sest ma ei teadnud, kuidas ennast ja oma keha toita ja austada. Keskendudes vaid välisele, röövisin ma endalt võimaluse end oma kehas hästi tunda, lihtsalt sellepärast, et ma ei vastanud meie kultuuris kehtivale ilustandardile, mis on keskendunud saledusele.
See tekitas stressi, mis ei lasknud mul kaalu langetada ega end õnnelikuna tunda. Koputamine leevendas mu enesetunnet ja ma suutsin seda protsessi jätkata ning suunata tähelepanu tunnetele ja uskumustele, mis olid mind nii kaua enda vangistuses hoidnud. See vähendas mu stressitaset ja kergendas emotsionaalset pagasit, mis oli mu keha hoidnud stressi ja ärevuse seisundis.
Kui ma tänu koputamisele vabanesin stressist ja oma emotsionaalsest pagasist, suutsin viimaks mõista, mida mu keha tegelikult vajab. Uskumatult vabastav oli valida toite, mis toetasid mu tervist ja heaolu – ja tunda nende söömisest tõelist naudingut. Samuti hakkasin ma esimest korda elus kannatamatult ootama, et saaksin oma keha treenida.
Mida rohkem ma oma keha hindasin ja armastasin just sellisena nagu see oli, seda lihtsam oli selle eest hoolitseda.

Videot saab vaadata siit:
www.TheTappingSolution.com/chapter2

Jessica Ortner „Lahendused koputamise kaudu – kaalulangus ja füüsiline enesekindlus. Juhtnöörid naistele, kuidas vähem muretseda, vähem kaaluda ja rohkem armastada“, kirjastus Pilgrim

http://www.pilgrimbooks.ee/product/19098/?cid=3762

JESSICA ORTNERi kaalulangetamise ja kehaga rahulolu veebiprogrammi on läbinud enam kui 3000 naist. (www.TheTappingSolution.com/chapter2) Jessica korraldab ka iga-aastast konverentsi The Tapping World Summit, kus on osalenud enam kui pool miljonit inimest üle maailma.

Eesti Naine loosib teööijate vahel 3000 euro väärtuses kingitusi!
Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare