Mulle endale meeldib kõige rohkem kalorite arvutamine, sest see tundub kõige lihtsam ja loogilisem. Samas ei lase see mul langeda enesepettusesse. („No nii palju ma täna küll ei söönud, võin endale lubada veel tüki šokolaadi ... oh, no nüüd sai šokolaadiga küll liialdatud, tänane päev tuleb maha kanda ja hakata krõpse sööma!” ...) Näha kalorihulka must-valgel kirjas ja teada, et näiteks ühe šokolaadijagu kaloreid mahub päeva veel, on meeldiv ega jäta ruumi oletustele. Samas tean, et leidub inimesi, kes läheksid hulluks, kui peaksid kogu toidu iga päev ära kaaluma ja äppi panema. Neile meeldib näiteks süüa kuus päeva lahjat liha, juur- ja puuvilja, ja ühel päeval nädalas kõike seda, mille järele neil tõepoolest isu on, või pidada üks-kaks korda nädalas paastu, või õhtuti mitte süüa, või loobuda täielikult süsivesikutest – ka selliste meetoditega on võimalik oma kaloritarbimist piirata, ilma et peaks oma kalorikoguse iga päev välja arvutama.
Inimesed, kel on õnnestunud mõne kindla dieediga üleliigsetest kilodest lahti saada, kalduvad seda müstifitseerima, rääkides mingitest maagilistest, ainevahetust turgutavatest teguritest või muust sarnasest. Enamasti on asi selles, et kui oled mingi asja kallal aastaid jännanud ja korraga õnnestub sul probleem vähese vaevaga lahendada, siis tundub, et tegemist on imega. Tegelikult pole imedieetides midagi maagilist. Kõik need põhinevad tegelikult kalorite vähendamisel. Ja kui ehk tundubki, et tänu mingile trikile võib süüa kõike, mida tahad, on trikk tegelikult ainult selles, et tahadki vähem süüa ja pole tunnet, et pead oma söömist liigselt kontrollima.
Minu arvates on erinevad toitumisviisid, nagu näiteks süsivesikuvaene dieet, 5:2 dieet, paleo või valgujoogid, seda väärt, et nendega lähemalt tutvuda ja neid ka proovida. Neist võib leida nii mõndagi, mis aitab kergemini kaalu langetada ja mida on hea igapäevaselt kasutama hakata. Mulle näiteks meeldib väga valgurikas toit, sest ma teen palju jõutrenni ja vajan rohkesti valke, teisalt on valgud ka väga toitvad ja vähendavad seega söögiisu. Kuid kuna ma armastan väga magusat, valgudieet kui selline mulle ei sobi.
Kuigi nii mõnelegi võib kuldsete reeglite kehtetuks tunnistamine meelehärmi valmistada, annab see minu arvates suure vabaduse. Tean paljusid inimesi, keda saadab oma söömise pärast pidev süütunne, olgu siis sellepärast, et neil ei jää hommikusöögiks aega, et neil on ainult üks suurem toidukord päevas, et nad söövad õhtuti liiga hilja või et neil on isu valede süsivesikute järele valel ajal. Usun, et neid inimesi võib vallata tõeline õnnetunne, kui nad saavad teada, et pole midagi hullu selles, kui süüa õhtul kell kaheksa pastat, eeldusel, et see sobitub päevase kalorihulgaga, ja et söödud toit ei ladestu puusadele ainuüksi sellepärast, et söögiaeg nihkus viis tundi hilisemale kellaajale.
Nadja Hermann „Ideaalse kaalu võti ehk võit rasva loogika üle“, kirjastus Varrak
https://www.rahvaraamat.ee/p/ideaalse-kaalu-v%C3%B5ti-ehk-v%C3%B5it-rasva-loogika-%C3%BCle/1009456/et?isbn=9789985341629