Justin Petrone: Mu lihased valutasid pakasepäevadest, mil ma olin puid tassinud

 (4)
Justin Petrone: Mu lihased valutasid pakasepäevadest, mil ma olin puid tassinud
MorgueFile

Ma Justin Petrone uue raamatu „Minu Eesti 3“ tegevus käib peamiselt kahes Eesti linnas – folgilikus Viljandis ja ülikoolihõngulises Tartus –, alates aastast 2007 (mil olid pronkssõduri rahutused) kuni aastani 2013 (mil ta lahkus Eestist üldrahvaliku skandaali saatel). Siin kirjeldab ta oma tundmusi Eesti pakases.

Loe veel

Ja siis see jõudiski Viljandisse. Külm. Imeline miinus 25 kraadine ilm. Külm ajas udu minema ja asendas selle ereda päikesepaistega, mis jääpurikatel sillerdas. Õhkki oli värske, sest polnud niiskust, mis oleks kinni hoidnud suitsu, mis vanalinna korstnatest tuli. Suits keerles otse taevasse.
Kuid olid veel mõned ohud. Eestlased ütlesid, et sellise ilmaga peab ahju kütma kaks, isegi kolm korda päevas, et külm ei tuleks sisse.
Ma polnud kunagi varem mõelnud külmast kui millestki, mis võib niimoodi l i i k u d a. Minu jaoks oli see suur õhumass, mil polnud oma teadvust. Aga nüüd kogesin ma: kui oli piisavalt külm, võis tõesti t u n d a, kuidas ta põrandatalasid mööda ülespoole liigub. Kontorist lahkudes pidi vee tilkuma jätma, et vesi torudes liiguks. Uks tuli tihedalt kinni panna, muidu võis külm sisse tulla. Ta võis torud lõhkema panna. Siis haiseks kõik nagu tualett.
Ja et külm sisse ei roniks, riputati paksud tekid uste ette, ja aknad tihendati apteegist toodud vatiga ja kleeppaberiga. Vatt tuli toppida aknaraamide vahele võinoaga. Aga külm oli kaval, ta otsis su kodu kõiki nõrku kohti. Küll külm juba tee leiab.
Tol hommikul asusin taas oma kütjarolli meie puidupõletamisüksuses. Ma ärkasin kell viis külma hommikusse ja läksin kööki ning töötasin raamatu kallal. Kui külm hakkas, läksin tuld tegema.
Ja siis ma nägin, et puid ei olnud.
See tähendas üht. Ma pidin minema välja pimedasse ja tooma puid. Ma pidin „skafandri selga panema“, nagu mulle meeldis öelda, nagu vanaaegne sukelduja või astronaut. Paksud villased sokid, vooderdatud püksid, särk, kampsun, sall, paksud kindad, müts ja sääreni saapad, mis sobivad kaevikussegi.
Aga enne veel, kui ma välja läksin, pidin sööma hommikusööki, mis annaks jõudu. Kolm võis praetud muna, kolm mandariini, täisteraleiba, juustu, klaas apelsinimahla.
Kui ma vaatasin pannil küpsevat muna, mille keskel oli kollakasoranž kollane, millest oleks saanud tibu, mõtlesin oma veganitest sõpradele, kes narrisid sellist toitu kana menstruatsiooniks. „Kas sa sööksid midagi minu menstruatsioonist?“ oli üks neist küsinud. Tol hommikul oleks mu vastus olnud, et kui väljas on miinus kakskümmend viis kraadi ja kell on viis hommikul, söön ma ükskõik mida. Mul on vaja energiat, et elada üle retk puukuuri.
Erinevus õue ja toa vahel oli üüratu. Väljas oli täiesti teine planeet. See, kuidas karge lumi saabaste all krudises. Kuidas hingeõhu niiskus külmus ninakarvade ja kulmude külge. Iga liigutus oli aeglane, hoolikas ja kange. Mu lihased valutasid kõigist neist pakasepäevadest, mil ma olin puid tassinud. Ma küsisin naabrinaise Heveli käest, kas ka tema lihased valutavad külmaga puude tassimisest, aga tema ütles, et ei, ta on sellega harjunud. Ma küsisin ka sõber Mardi käest, aga ka tema eitas sellist ilmingut. Kas nad mõlemad lihtsalt valetasid või polnud mu keha lihtsalt sobiv sellise kliima jaoks?
Ainus elumärk oli suits naabrite korstnast. Ma vaatasin Heveli korstna poole, selle kohal liikus õhk kergelt. Tuli juba käis, veerand kuus hommikul. Tegelikult, nii palju, kui mina teadsin, ei lasknud Hevel selle külmalaine ajal kunagi tulel kustuda. Nad abikaasaga viisid puid tuppa käsikäruga. Tuli ei kustunud kunagi, sest neil oli kamin, mitte korralik ahi.
Väljas, hommikupimeduses oli kõik vaikne. Millised olendid suudaksid siin veel elada? Ei olnud linde, ei olnud putukaid, ja sellel kellaajal polnud ka inimesi. Ainult mu saabaste hääl ja tuli meie köögiaknas.
Tõin väiksest kuurist kolm sületäit puid. Kaks kuuriseina olid otsast otsani puid täis. Kui need kohale toodi, arvasin ma, et seda on liiga palju. Nüüd kartsin, et neist äkki ei piisa.
Vedasin sületäied ukseni.
Mu auto oli üleni härmas, nagu mingi karvane mammut, kes jää sisse vangistatud. Nägin, et auto sees vilkus signalisatsiooni väike punane tuluke nagu süda.See neetud asi o n i k k a v e e l e l u s.
Ma avasin suure kuuri ja panin tule põlema, võtsin sealt kotitäie „peent kraami“, pehmeid saepurubrikette, mis läksid kiiresti põlema, ja siis kaks sületäit puid keskkütteahju jaoks.
Kui ma kuuris olin, tundsin, nagu keegi vaataks mind. See meenutas mulle kummituslugusid, mida olin lugenud. „Ma seisin külmas kuuris hommikul kell 5.15 ja tundsin, et keegi või miski vaatas mind.“
Kes mind vaatas? Kes seal oli? Ootasin, et puude vahelt ilmuks mõni surnud eestlane ja hakkaks mulle kütmisest loengut pidama. Ei ole midagi muud, mida üks eestlane, kas või surnud, armastaks rohkem, kui pidada loengut välismaala- sele selle kohta, kuidas maja soojana hoida.Vaata, asjad käivad niimoodi. Asjad nii ei käi. Aga seal ei olnud kedagi.

Seotud lood:

Justin Petrone "Minu Eesti 3", Petrone Print 2015

Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare