Juhan Paadam võitlusest 2002. aasta Eurovisiooni eel: kuidas tehti libauudis Paadami asendamisest Peeter Rebasega
Kui Ivar Musta laul "Everybody" Tanel Padari ja Dave Bentoni esituses võitis 2001. aasta Eurovisiooni lauluvõistluse, hakkas Juhan Paadam ette valmistama 2002. aasta võistlust Tallinnas. Äsja ilmunud raamatus „Estonia, 12 points!“ meenutab ta, et mõned riigiisad tahtsid ise saadet teha, sest küllap nemad teavad, mis ja kuidas Eestile hea on: "Teatud mandaadiga märgiotsijad tulid, et osaleda, juhtida, esindada ning lihtsalt õilmitseda."
29. augustil 2001. aastal toimus Eesti Televisiooni 6. korruse koosolekusaalis poliitikute ja ametnike moodustatud Nõukogu 2. koosolek. Nõupidamist juhatas Nõukogu esimees, kultuuriminister Signe Kivi. Tema lahkumise järel lennujaama, alates kella 17.05 võttis eesistuja ülesanded üle välisminister Toomas Hendrik Ilves. Kell 17.05, samal ajal Signe Kivi lahkumisega, saabus RHN-i esimees Tiit Sinissaar. Rahandusminister Siim Kallast esindas nõunik Daniel Vaarik.
Järgmine uudis rindejooneta võitluse tandrilt jõuab avalikkuse ette Nõukogukoosoleku järgsel päeval 30. augustil 2001. aastal. Tegemist on tõepoolest uudisega, täpsemalt öeldes uudise vormi rüütatud valega. Libauudise edastajaks TV3 õhtune uudistesaade. Korrektsuse huvides lisagem, et TV3 oli alles hiljuti asunud juhtima Toomas Vara, programmidirektorina teenis leiba Jüri Pihel ning uudistejuhi vastutusrikkas ametis kündis põikivagusid ajakirjandus põllul, vahepeal ka Rahvusringhäälingu sõltumatuse eest müürina seisnud ning kanali objektiivsuse, tasakaalustatuse ja ajakirjanduseetika lippu lehvitanud ning nüüd Eesti Meediasse maandunud Hanno Tomberg. Eksklusiivse materjali, mida ükski endast lugupidav telekanal endale lubada ei saaks, luges eetrisse mu sõber ja kolleeg Enn Eesmaa. Enn ei mäleta, kes uudise tõi või kirjutas ja kuidas see üldse tema tekstipakki sattus. Lugu ise on järgmine: „Seitsmesed uudised”, kaadris uudisteankur Enn Eesmaa, taustal montaaž Peeter Rebase ja minu portreefotodest. Tekst: „Eesti valitsuskomisjon määras Eurovisioni lauluvõistluse Eesti-poolseks projektijuhiks senise liidri Juhan Paadami asemel meelelahutusfirma BDG osaniku Peeter Rebase.”
Saavutusterohket aastat ilmestavad seega lisaks kõigele ka tõsised „õnnestumised” ajakirjanduse vallas. Libauudiste treimine ning vale edastamine tõe pähe, riigi poolt väljastatud litsentsi alusel töötava telekanali uudiste põhisaates on ainukordne sündmus laias rahvusvahelises meediaruumis. Pole mõtet hakata analüüsima, mida võiks tähendada mõiste „valitsuskomisjon” või kus ja kes on niisuguse institutsiooni moodustanud. Kõik kommertskanali uudistesaates kõlanu oli puhas väljamõeldis, tige ja pahatahtlik. Selle eesmärgiks sai olla kui mitte teksti loojate ja tellijate soovunelmate täitumine, siis vähemalt segaduse külvamine ja ETV-le ära panemine põhimõttel – kui muud ei saa, siis sooja naha ikka saab! TV3 – ja mitte ainult nemad – olid aktiivselt osalenud mõni kuu tagasi ajakirjanduses aset leidnud „toimub – ei toimu” sõnasõjas.
Võtsin toru ja helistasin Aare Urmile ja Signe Kivile. Sain ministri kätte Charles de Gaulle’i lennujaamast, Tallinna lennukist mahajäänuna, pagasita ning iga hetk kustuva mobiiltelefoniga. Leppisime kiiresti kokku, et räägime asjast kohe tema koju jõudes.
Täiesti sõltumatust ajakirjandusest tõepoolest miski ei sõltunud. Soovitud eesmärki see jõhker vale ning ajakirjanduseetika jäme rikkumine ei saavutanud. Aga vastik oli.
Struktuurides nahistavad kallutatud jõud ehk ETV-välised asjahuvilised varjusid seejärel igaks juhuks kaevikutesse, sest oodata võis suurema skandaali puhkemist. Kindlasti kõneleb vahejuhtum aga telekanali uudistesaate tollasest usaldusväärsusest ja uudistetoimetuse juhi arusaamadest ajakirjandusest, objektiivsuse kriteeriumidest ja professionaalsest tasemest. TV3 ja selle juhtide tervele mõistusele arusaamatu käitumine sai küllap üheks argumendiks, miks kultuuriminister otsustas Nõukogu kokkukutsumise asemel teha usalduslikku, tihedat ja sisulist koostööd produktsioonitiimiga.
Meid, st ETV-d ja eurotiimi esindanud advokaadibüroo partner, vande advokaat Raivo Laus ning advokaat Janek Väli andsid TV3-le võimaluse kohtuprotsessi vältimiseks esitada uudiste põhisaates ametlik vabandus. Nii olime üksmeelselt otsustanud, sest meie tööaeg oli kallis ning seda kohtuvaidluste peale kulutada ebaratsionaalne. Vandeadvokaadid Raivo Laus ja Janek Väli rõhutavad asja meelde tuletades, et „... magusa kohtuvõidu asemel valisime projekti positiivse imago säilitamise ja EBU-siseste partnerlussuhete puhtuse ja selguse huvides nimetatud tee. Kohtuprotsessi oleksime igal juhul võitnud.” Võttis aega, mis võttis, aga jõudsime siiski vabanduse ära oodata. 30. oktoobri õhtul, kusagil „Seitsmeste uudiste” teises pooles, suhteliselt suvalises kohas luges Sirje Eesmaa ette TV3 vabanduse. Teksti ilmestas Peeter Rebase foto, sama mis eelmisel korral, ainult et ilma minuta.
Sõnum ise oli alljärgnev: „Meelelahutusfirma BDG juht Peeter Rebane asus 1. oktoobrist ametlikult tööle Eurovisioni korraldustoimkonnas lauluvõistluse produtsendina. Lauluvõistluse kommunikatsioonijuhi Raivo Suni kinnitusel oli Rebase üks põhikonkurente Lauri Laubre. TV3 „Seitsmeste uudiste” varasem väide, nagu võiks Rebane asendada Eesti Televisiooni töötajat Juhan Paadamit, ei vasta tõele. Paadam jätkab Eurovisioni lauluvõistluse peakorraldajana ja Peeter Rebane allub temale. Me vabandame asjaosaliste ees.”
Lugesime intsidendi lõppenuks. Meie loo tähelepanelik lugeja suudab kerge vaevaga panna kokku pildi inimestest ja sündmustest, huvidest ja kirgedest ning nendest tulenevaist käitumismotiividest ja -viisidest. Tuttav lugu meie endi elust. Kas pole?!
Welcome to mainekujundatud ESTonia
Ma ei hakka hinnangut andma mainekujundajate tookord tehtud sisulisele tööle. See pole meie ülesanne. Hinnangute ja vastukajadega saab tutvuda tollaseid ajakirjandusväljaandeid sirvides. Fakt on see, et valitsus eraldas mainekujundajatele 13 miljonit krooni sel ajal, kui meie finantseerimisega seotud küsimusi pidevalt lahti, st määramatuses hoiti. Niisugust taktikat võis hinnata ainult kui püüdu meie tegevust ja selle sisu riiklikult või mõnel muul kombel survestada ja suunata, meid närvi ajada ja ära väsitada nii, et projekt nagu iseenesest „õigete” inimeste kätte libiseks. Lihtsalt äraseletatuna tahtsid mõned riigiisad ise saadet teha. Küllap nemad juba teavad, mis ja kuidas Eestile hea on!
Mainekujundajad Int-Lambot ja Sumberg olid seisukohal, et järgmistel aastatel peaks riik investeerima mainekujundusse 40–60 miljonit krooni. Näitena kasutati Iirimaad, kus riigi turundamiseks eraldati viis aastat järjest 180 miljonit krooni aastas. Pole mõtet ümber jutustada ametlike mainekujundajate kontseptsioone ning mõttekäike. See temaatika ei kuulu meie jutustuse põhiteemade hulka. Nende ideedel polnud ju laias laastus viga midagi. Meie vaatenurgast lähtuvalt oli nende materjalides aga saate tegemiseks vajalikku konkreetsust vähe. Kõik need üldised postulaadid, riigi sõnumist Eesti märgini, kajastusid loomulikult meie juba kuid kestva loomingulise töö kontseptuaalsetes alustes. Ainult et me töötasime juba ammu igal üksiku elemendi puhul – klipp, vahenumber, avalõik jne konkretiseeritud ideede ja kujunditega. Seda aga ei tahtnud või ei osanud kõrged komisjonid ja valitsejad mingil põhjusel märgata.
Teatud mandaadiga märgiotsijad tulid, et osaleda, juhtida, esindada ning lihtsalt õilmitseda, olla ilusad, aga ideid justkui nappis. Mõistetavalt ei soodustanud selline hoiak koostööd ETV professionaalse teleprojekti tiimiga.
Novembri alguses hakkas ka ajakirjandus huvi tundma, mida mainekujundajad riigilt saadud miljonitega teinud on ning mida Eesti rahvas on selle raha eest saanud. Poleks olnud mõeldav, et ETV Eurovisioni tiim oleks saanud riigi raha kasutamise kohta nii amorfseid vastuseid anda.
Juhan Paadam „Estonia, 12 points! Eurovisionist. Televisioonist. Visioonist“, kirjastus Hea Lugu 2017
