Jaanus Nõgisto: ma ei mängi enam ühtegi Ruja lugu, nüüd on sel lõplikult lõpp

 (31)
Jaanus Nõgisto esitles elulooraamatut ja plaati
Jaanus Nõgisto iFoto: Madis Veltman

20. augustil esinevad legendaarse Ruja liikmed Rein Rannap ja Jaanus Nõgisto koos kontserdil „Eesti muld ja eesti süda“ Tallinna lauluväljakul. Neil kahel mehel on tülisid olnud nii Ruja aegadel kui ka viimati 2014. aastal, mil Nõgisto käis Ruja liikmete ja Taavi Petersoniga tuuril ning seejärel lubas mitte kunagi enam Ruja lugusid mängida. Miks, sellest kirjutas Tiina Lang raamatus „Jaanus Nõgisto. Vaatan korraks tagasi“.

Margus Kappel, kellega oleme senini väga lähedased, oli mind paaril aastal kaasanud Tartu Kontserdi korraldatud tuuridele: tema mängis klaverit, mina klassikalist kitarri. Laulsid Jassi Zahharov ja Maria Listra. Ka pakkus Tartu Kontsert, et teeksime Urmas Alenderi ja Rein Rannapi lauludega kahel hooajal 24kontserdilise suvetuuri, mis olid väga-väga edukad. Repertuaari valisid lauljad. Kui Jassi Zahharov tahtis laulda Urmas Alenderi laulu „Kui mind enam ei ole“, siis selge, et mängisime seda sõltumata sellest, kas lugu meile isiklikult meeldis või mitte. Minule näiteks see lugu ei meeldi, aga ma andsin endast igal juhul parima. Küllap ka Jassi Zahharovi nimi tagas meile täissaalid. Ja Maria Listra oli väga põnev artist, kellega ma polnud varem pidanud koostööd tegema.

Seotud lood:

Selle tuuritamise käigus rääkis Väino Land 2014. aasta kevadel ideest teha suvel suur Ruja suvetuur koos Tartu Kontserdi artisti Taavi Petersoniga. Vastasin eitavalt, et ei näe sellel põhjust. Olin hinges Ruja muusikaga lõpparve teinud ega tahtnud hea pärast mängida kokkuklopsitud seltskonnaga mingit paarikümmet Ruja lugu. Olime Jassi Zahharoviga teinud kummarduse Urmasele ja tema lauldud muusikale, selle kaudu Rujale ja ka Rein Rannapile, kellega me saime sel ajal väga hästi läbi.

Loe veel

Siis korraldas Väino Land mulle kokkusaamise Taavi Petersoniga, kes tuli minu juurde koju. Ta rääkis nii veenvalt, miks Ruja muusika, mitte bänd, tema jaoks nii tähtis ja kuidas teda mõjutanud on. Talle silma vaadates ma lihtsalt ei suutnud „ei“ öelda. Võtsin oma pillid välja ja mind hämmastas, kuidas ta oli esimeseks kohtumiseks valmistunud. Taavi suutis kõiki neid lugusid laulda, veenvalt, omamoodi ja ägedalt.

Ütlesin Väino Landile, et me võime ju tuuri teha, aga mul on üks tingimus: selles projektis mängivad ainult endised Ruja muusikud, aga me ei pane selle projekti nimeks mitte mingil juhul Ruja ega me ei viita kuidagi mingile Ruja comebackile, see on välistatud. Oleme nii kokku leppinud ja ma olen selle ka 14. oktoobril 1994 välja öelnud, et Ruja selle nime all ilma Urmas Alenderita enam kunagi ei esine. Selle projekti nimi võib olla „Taavi Peterson ja legendaarsed sõbrad“, mis jäigi esialgseks nimeks. Saavutasime kokkulepe, et Tartu Kontsert toob Rootsist kohale Ruja kõige esimese trummimängija Andrus Vahti, kes oli Norrköpingi muusikaakadeemia õppejõud, ja basskitarri mängib Priit Kuulberg... Mina pean seda aega Rujast, kus olid koos mängimas Kappel, Kuulberg, mina, Vaht ja tema õpilane Ivo Varts, kõige edukamaks ja vajalikumaks episoodiks Ruja ajaloos. Ainult tänu sellele kahele-kolmele aastale, mil me üldse edukad olime, on põhjust tänapäeval Rujast rääkida. Estraadilaul ja rahvalik popmuusika on tore küll, aga selle eluiga ei saagi olla pikem kui paar-kolm aastat.

Tartu Kontsert oli valmis kinni maksma kõik Andrus Vahtiga seotud kulud, kuigi lõpuks elas ta Priit Kuulbergi kodus, tekitades tema perekonnale tohutu peavalu, sest Andrus ei olnud mitte ainult trummimängija, vaid ka tervisesportlane. Rootsis elades oli temast käinud läbi kiiks, et enda vormis hoidmiseks peab jube palju sporti tegema, mitte suitsetama ega enam napsu võtma, mille ta Eestis küll ära unustas ― normaalne inimene nagu ta tegelikult oli. Andruse päev algas sellega, et ta istus hommikul jalgratta selga ja sõitis nelikümmend kilomeetrit, seejärel harjutas ja mängis trummi, kirjutas noote jne. Minu jaoks oli just Andrus see mees, kes viis mu kurssi muusika algtõdede, solfedžo ja rütmikaga. Minu tahe oli nooruses ka väga suur, mille tõttu ma õppisin eelkõige tema käest selle süsteemi, kuidas üks rokkbänd peaks tehniliselt töötama. Lugusid kirjutas tol ajal valdavalt Rannap, aga ma liitusin ka otsekohe. 1976. aastast alates koosnes Ruja repertuaar valdavalt minu ja Margus Kappeli lugudest.

Olin tohutult elevil ja õnnelik, et Vaht ja Kuulberg olid kambas, olin kindel, et sellest kontserdisarjast tuleb äge asi! Väga suured ootused olid ka Tartu Kontserdil. Aga mul oli teatud kahtlusi, olles näinud, kuidas Tartu Kontsert promos Margus Kappeli, Jassi Zahharovi ja Maria Listra projekti. See läks küll väga kergesti, aga kõik ei lähe samamoodi. Eesti rokkmuusikaturul tegutseb sadu bände, kes kõik kujutavad ette, et nad midagi on. Kui kontserdiagentuur riputab mööda külasid ja bussipeatuseid mõned plakatid üles ja eeldab, et üle 50aastaste vanade meeste, kes pole 20 aastat ühe bändiga üldse pildil olnud, kontsertidele tuleb massiliselt rahvast kohale, siis see tundus mulle uskumatuna. Kontserdiagentuur peab tegema igapäevast ränka tööd. Aga minu jah-sõna sellele projektile sai öeldud.

2014. aasta kevadel, kui olime produktsioonifirma Ruut omaniku Kaupo Karelsoni sünnipäeval, istusime Rein Rannapiga ühes lauas. Rein rääkis, et ühel Eesti Kontserdi produtsendil on hea idee: läheme Rujaga tuurile. Ütlesin, et sama pakkus just Tartu Kontsert, aga ma ei taha seda teha. Aimasin kohe, mis lugusid mängida oleks tulnud, aga need mind enam ei inspireeri. Ütlesin, et kas teeme täiesti midagi uut ja sinuga kaheksi, või kui ka Rujale tagasi vaatame, siis ei vaja kedagi lisaks. Jutt jäi lahtiseks. Paar päeva hiljem pärast kohtumist Rannapiga tuli mul öelda Tartu Kontserdile kas „jah“ või „ei“, teades, mis ettepaneku Rannap mulle oli teinud. Aimasin solvumist, mis võis tulla, aga ma ütlesin „jah“, sest peale Rein Rannapi on Rujas olnud ka teisi muusikuid ja lauljaid. Minu perspektiivis ei ole Ruja olnud kunagi ühe inimese egoprojekt. Rein selle alusepanijana on kahtlemata oluline, aga tulem ei kuulu ühelegi konkreetsele üksikule inimesele. Tekkis dilemma – kavas, mille mina ja Kappel olime kokku pannud, olid pooled Rannapi lood. Siis tekkis probleem: kui me mängime Rannapi lugusid, siis kes mängivad? Rujas oli alati laval viis meest. Kui on olnud üks rohkem, siis on ta rikkunud kooslust. Kas Rannap ja Kappel mahuvad ühele lavale? Margus ütles: „Ei.“ Kuulberg vastas sama. Andrus Vahtil oli ükskõik. Tema omakorda oli Sven Grünbergi sünnipäeval kohtunud Rein Rannapiga ja öelnud: „Me teeme Ruja-poistega proove.“

Reklaamikampaania läks käima, me olime lindistanud kaks Rannapi lugu: „Parandamatu“ ja „Eile nägin ma Eestimaad“. Tuuri ametlikuks nimeks sai „Eile nägin ma Eestimaad. Taavi Peterson ja legendaarsed sõbrad.“ Mina nõudsin, et Ruja nime ei kasutata tuuri ja ansambli nimena, sest olime nii kord kokku leppinud. Muusika pidi rääkima iseenda eest.

Rein sattus Vikerraadios otsesaatesse, kus kaks päeva varem olin osalenud mina ja rääkinud sellest projektist. Rannap keeras solvumisest, et teda ei kaasatud, vindi üle. Ajakirjandus hakkas sellest kinni. See ei olnud Ruja comeback. Seda pole vaja, sest see olnuks hale kerjamine kunagise suuruse baasil. Tuleb teha kas vana või uut muusikat uue suhtumisega.
Minu Viimsi kodust sai aprillis-mais nädalateks meie prooviruum, mu pere kolis Hiiumaale. Esimestest proovidest oli selge, et see toimis ja oli tõesti hea. Mul oli kõige suuremaid probleeme mõningate enda lugude uuesti omandamisega, sest ma mängin tänapäeval kitarri hoopis teistmoodi kui tollel ajal. Kõik hakkas jooksma, aga meedia võimendas Rannapi viha ja ühel hetkel piletimüük justkui kiilus kinni. Rannap ei taotlenud seda, aga inimesed ei taha sellisele asjale kaasa elada. ETV „Ringvaade“ ja Hannes Hermaküla tegid uhke loo meie proovist. Ma rõhutasin korduvalt, et olema ei saa Ruja suvetuur ega comeback, aga saatelõigu reklaampealkiri kõlas: „Ruja tuleb taas kokku“, kuigi olin selle projekti neile kirjalikult sõnastanud ja saatnud. Vihastasin kohutavalt. Sain taas aru Rannapi vihast ja ründest: „Nõgisto reklaamib Ruja!“

Vahetult enne tuuri algust kolisime harjutamiseks Priit Kuulbergi koju, kus on ehitatud välilava. Kõik oli okei, sest olime Priiduga välja toonud meie olemasoleva tehnika, millega saab normaalselt tööd teha. Aga Tartu Kontserdi osa esimesel kontserdil oli täielik null. Nemad olid käivitanud midagi, mida toitsid ja finantseerisid kunagised ansambli Ruja liikmed, mängides näiliselt Taavi Petersoni taustabändina. Planeeritud oli 12 kontserti, esimene Kõue mõisas ja viimane Tartu laululaval. Tartu Kontserdi helitehnika oleks äärmisel juhul sobinud koolivõimlasse. Liikvele läksid jutud, et kontsert oli liiga vaikne jne, sõltumata sellest, et laval oli kõik okei. Meie suhted bändi sees jäid normaalseks, kuigi tundsime end kohati nagu aastal 1981, kus kõik oligi sitem ja odavam. Tartu Kontsert suutis omalt poolt välja saata helimehe, kaks transameest ja piletimüüja. Minu silmis see tuur kommertsiaalselt ei õnnestunud, kuigi me andsime omalt poolt maksimumi. Aga bändi muusikud, ükskõik, kes nad on, ei suhtle ise meediaga ega helista sinna-tänna.
Mina ei mängi enam ühtegi Ruja lugu, kuigi Ruja on endiselt väga tähtis etapp mu elust, aga nüüd on sel lõplikult lõpp. Ükskõik, kas selle lõpetasin mina või Rannapi üleskistud konflikt, mille ta kanaliseeris ainuisikuliselt minu vastu. Mina olin selles projektis palgatud muusik ja selleks, et oma elustiilis elada ja peret elatada, ma pean ja tahan mängida.

Just Andrus oli see mees, kes esimesena uuris põhjalikult Led Zeppelini trummimängu tehnilisi nüansse, millele ehitatakse üks bänd. Andrus hoidis kõikidega distantsi, kui me just ei pummeldanud, aga muusikalises suhtes suutis panna paika eriti tähtsad asjad, mille peale me ise ei tulnud. Tema oli analüüsinud Led Zeppelini, Yesi või Genesise teatud muusikaelemente, kuigi me ei kopeerinud mitte kedagi, vaid tegime unikaalset kunsti, aga Andrus oli selle tehnilise elluviimise juures eriti oluline persoon. Tema oli kõikide hilisemate Eesti trummimängijate õpetaja – enamiku, kes said Georg Otsa Muusikakoolis hariduse. Ma isegi ei tea, miks ta õpetas, sest selle eest makstud raha oli naeruväärne, sama summa võis teenida ühe õhtuga kuskil kõrtsibändis.
Andus ise oli klassikalise haridusega löökpillimängija, kes oli mänginud Estonia teatri orkestris ja Eesti Riiklikus Sümfooniaorkestris. Ta oli üliprofessionaalne, ükskõik kui lihtsa vormiga ka tegu ei olnud. Lihtsad asjad tegelikult ei ole alati nii lihtsad. Selleks, et näiliselt lihtsat asja teha, tuleb teada selle keerukamat poolt. Kui see on iseenesestmõistetav, siis on see muusika ka lõpuks veenev.

Mis valikuid Andrusel 1989. aastal oli? Ükskõik, kas mängisid ERSOs või rokkbändis, ei teeninud ju midagi, sul polnud võimalik elada. Pealegi polnud sel ajal veel selge, millega ühiskonnas toimuv lõpeb. Samal ajal Andrus koos oma naise Kajaga, kes kuulus liikumisse Elu Sõna nagu ka Tõnis Mägi, pigem saadeti Eestist välja, sest julgeolek tahtis sellistest lahti saada. Seetõttu said nad kergesti ka Rootsi viisa. Andrus on ise öelnud, et tal polnud muid valikuid: kas ennast surnuks juua, mille piirile ta muide oli väga lähedal. Mitte, et teda poleks tahetud mängima, aga sellise pakutud raha eest endast lugupidav inimene lihtsalt ei mängi, kui tal on pere. Selleks ajaks oli ta juba pea 40aastane ja siis ei lähe kuskile kõrtsi või pubisse mängima. See sobib algajatele, aga meie oleme – ma ei ütle seda ülbusest – Eesti rokkmuusika aristokraadid. Ja aristokraat vabatahtlikult proletaarsusesse ei astu. Seetõttu sain ma Andruse dilemmast aru. Tal ei olnud samamoodi nagu Urmas Alenderil mitte kusagil elada. Tal ei olnud oma kodu. Andrus ei näinud Eestis oma elul mõtet ega mingit perspektiivi. Rootsis elades oli ta tasakaalus. Kui Andrus meiega Eestis tööle hakkas, siis me hajutasime tema hillitsetud viisakuse üsna ruttu. Kui ta pöördus minu poole: „Jaanus, sa suitsetad! Teed juba teist suitsu tunni aja jooksul! Sa võtad viskit päeval kell kaks?“, siis mina vastasin: „Kuule, Andrus, mine kuradile. See pole sinu asi. Lepime nüüd kokku, kuidas sa tahad selle koha peal mängida?“

Suhtlemine oli intensiivne, aga loomulik ja armas. Me armastasime üksteist sõltumata sellest, kuidas me väliselt üksteisega rääkisime. „Jaanus, kas sina sporti ei tee või?“ „Lolliks oled läinud? Ma sõidan ka siis autoga, kui tahan ajalehte kahesaja meetri kauguselt tuua. Sa võid sõita oma jalgrattaga päevas nelikümmend kilomeetrit. Sa, kurat, sured varsti selle kätte ära. Vaata, kui vana sa oled?“ Aasisime üksteist. Teadsime küll, et Andrusel oli mingi südameklapi rike. Ta ei joonud ega suitsetanud, võttis toidulisandeid. Läks jalapealt, olles 66aastane, kuigi nägi nii mitmestki meist noorem ja ägedam välja. Andrus Vaht tootis meie viimase tuuri kontserdist Tallinna Linnateatri lavaaugus oma kulu ja kirjadega veel video. Ta kavandas Ruja arhiivi ühte filmi, mis teda õudselt huvitas, monteerides seda kodus.

Tiina Lang „Jaanus Nõgisto. Vaatan korraks tagasi“, Marikiri Raamat OÜ

https://www.rahvaraamat.ee/p/jaanus-n%C3%B5gisto-vaatan-korraks-tagasi/814889/et?isbn=9789949948369

Vaid sel nädalal on 20. augusti kontserdi piletid saadaval Rahva Raamatu kauplustes ja e-poes hinnaga 12€. Soodushind kehtib vaid püsikliendile, tavahind 15€.

Siit saab osta pileti: http://kampaaniad.ekspressmeedia.ee/RUJA

EN95