Jaan Tätte: seoses mobiiltelefonide ja internetiga on suhtlemine läinud üle igasuguse piiri
Kas inimene on märganud, et ta on ilma jäänud igasugusest privaatsusest ja oskusest olla korraks omaette?
Sa oled igal hetkel kõigile saadaval, kõik teavad, kus sa oled ja mida sa teed. Ja kui sul kogemata telefon koju ununeb, on see võrdne ehmatusega, kui su langevari ei avane. Et issand, kus ma nüüd olen, keegi ei saa minuga rääkida, ma olen kadunud!
Kindlasti ma ei ole nostalgitseja, kes igatseb taga kadunud aegu, aga paljud meist siiski mäletavad mobiiltelefonita aega. Läksid hommikul kodust välja, terve päeva askeldasid kuskil ringi, ajasid asju, keegi ei teadnud, kus sa oled ja mida sa teed. Sa olid omaette, tegid, mõtlesid, jõudsid õhtul koju. Sul oli terve ja tugev tuum.
Meeldib see meile või ei, aga tehnika areng toob kaasa inimese taandarengu. Juba Jung ütles eelmise sajandi kuuekümnendatel aastatel, et iga uue kodumasinaga astub inimkond sammu kaugemale elu mõttest.
Sulle tundub, et sa oled olemas ainult siis, kui sa oled olemas teiste jaoks. Aga sina ise?
Ilma naljata olen teinud Vilsandil enda peal inimkatseid, kui mind on hakanud häirima, et telefon muudkui heliseb ja igaüks räägib mulle, mis ta tahab, küsib, mis ta tahab, ja ma pean kõigiga rääkima, kes mulle helistavad. Ma olen lülitanud nädalaks-kaheks telefoni välja.
See on hoopis teistmoodi tunne.
Võibolla esimene päev on vähe ärev, et äkki on lastel mingi õnnetus või neil on vaja kiiret abi saada ehk raha, aga siis mõtlesin, et mina sain ju hakkama, ei olnud nii, et pidin kohe emale-isale helistama. Kui see paine ära kaob, et ma pean kedagi kohe saama aidata nagu tuletõrje, siis hakkab ääretult mõnus. Saabub mõnus vaikus hinge ja sa suhestud paremini kõigega, mis on su lähedal.
Ümbermaailmareisil olin Bali saarel kümme päeva ühes hotellis. Ma ei jäänud mere äärde peesitama, vaid läksin pilvede kõrgusele mägedesse külma, sest olin palavusest väsinud. See oli tohutu suur ja imeilus hotellikompleks riisipõldude vahel vaatega lumistele mäetippudele, väga palju teenindajaid ja mitte ühtki inimest peale minu. Ja siis korraga ühel päeval saabus sinna hotelli bussitäis kohalikku rahvast. Jälgisin neid mitu päeva, aga ei saanud aru, mis nad seal teevad. Päev otsa istuti, kuskil ei käidud ega lõbutsetud. Tundus, et nad on seal vastu tahtmist. Küsisin siis huvi pärast ühelt teenindajalt, mis see kõik tähendab. Ta vastas, et see on meditatsioonilaager. Ma ei tea, minu meelest nad küll midagi ei mediteerinud, logelesid niisama. Minu uuele küsimusele vastati, et meditatsioon on selle põhimõttega, et kõigil on telefon välja lülitatud, keegi ei saa kellelegi helistada. Ja see ongi ravi, see vajabki ravi.
Hingerahu
Hingerahu otsivad kõik inimesed, kas teadlikult või alateadlikult.
Kui vanemas eas üksteisele midagi soovitakse, siis aina hingerahu. Ükskõik mida inimene teeb või ette võtab, ta loodab leida läbi selle hingerahu. Eks hingerahu on seisund, kui hing on rahul.
Igaüks on kogenud, et kui oled midagi kaelast ära saanud, siis on hing rahul. Näiteks oled lükanud edasi kirja kirjutamist või on kuhjunud mingid tegemata tööd ja kui teed need lõpuks ära, on korraga hea tunne. Hing on rahul.
Mina jälgin ennast kogu aeg ja niipea kui tunnen, et mul ei ole hingerahu, hakkan otsima põhjuseid, mis mu tasakaalust välja on viinud. Põhjus võib olla mitme päeva tagune telefonivestlus.
Kui tunned, et miski sind häirib, leia see häirija üles ning üldjuhul ta kaob pärast seda.
Hingerahu kadumine on sama tähtis või tähtsam kui tunne, et su käsi või põlv valutab. Põlvevaluga lähed sa ju arsti juurde, aga kui su hing pole rahul…
„Mis ta sellega mõtles, mis ta mulle eile ütles?“ Ükskõik mis ta mõtles, see on tema probleem, mis ta mõtleb või ütleb. Sina oled sina.
Kui leian hingerahu, läheb tuba valgemaks ja inimesed minu ümber ilusamaks. Kõik läheb kergemaks. See on tunne, mille leidmiseks tasub vaeva näha. Armastus ja hingerahu on lähedased sugulased.
Hingerahu leidmisel on palju asendustegevusi.
Tallinnas elades jäi silma ja kogesin omal nahal, kuidas ostlemine võib pakkuda näilist hingerahu. Sellele on üles ehitatud suured ärimudelid. Lähed poodi, vaatad asju, hakkad midagi tahtma ja lubad selle endale ning saabub hingerahu, et see on mul nüüd olemas. See on hea tunne ja varsti oled sa siin poes tagasi, et seda veel kogeda. Aga see pole see hingerahu, mida hing tegelikult vajab.
Ühel hetkel peab inimene vastu võtma suuri otsuseid. Nii neljakümne viieselt, kui on veel jõudu midagi muuta, kui selleks peaks olema vajadus tekkinud. Selleks hetkeks peame aru saama, mida me elult veel ootame... või sobib meile meie sissetallatud rada, mis suudab meile pakkuda hingerahu elu lõpuni. Ja peame aru saama, kui kaugele oleme kaldunud kõrvale oma lapsepõlve unistuste rajalt. Neid otsuseid ei tee meie eest mitte keegi.
Inimene harjub rutiiniga.
Inimene hakkab armastama rutiini, sest ka rutiinis on peidus hingerahu. Kui kõik kordub päevast päeva, kõik tegevused, mõtted ja sõnad. Aga ma ei tea, kas selles on ka jõesarnast kulgemist või on rutiin paigalseis. Rutiinist pärit hingerahu sobib inimesele, kes on lõpetanud unistamise. Igal juhul on selles seisundis väga hästi võimalik tajuda vaikust enda sees. Kogesin seda pikkadel ookeaniületustel. Kõik päevad olid äravahetamiseni sarnased ja mõtted kadusid peast. Võisin pikki tunde vaadata värelevat silmapiiri ega leidnud oma peakolust ainsatki mõtet. Selle tunde järele saabub aeg-ajalt korralik igatsus.
Kirjastus Pilgrim, 2014.
http://www.pilgrimbooks.ee/product/17308/?cid=16639
