Ivo Linna Sirje Eesmaast: „Mina mäletan Sirjet esmalt modelli ja tantsijannana Viru varieteest."
TV3 ja kirjastuse Tänapäev koostöös valminud raamat
algab lapsepõlvemälestustega, jätkub kooli- ja ülikooliajaga, lisaks leiab värvikaid
meenutusi malevasuvedest, Viru Varietees esinemisest, tööst Eesti Raadio
diktorina, uudisteankru ametist ETVs, EVTVs ja TV3s ehk teest Kuldmikrofonini
ning loomulikult ka Sirje perekonnast ja kodust.
IVO LINNA
laulja
Mina mäletan Sirjet esmalt modelli ja tantsijannana Viru
varieteest, kus me koos töötasime. Sirje oli seal tantsijate kambas ja mina
laulsin tol ajal öösiti tantsuks. Kuid meie päris esimese kohtumisega on seotud
hoopis teine ja omamoodi uskumatu lugu. Ühel päeval üsna hiljuti uuris Sirje,
kas ma mäletan, kus me esimest korda kohtusime. Ütlen ausalt, mina ei
mäletanud. Tema aga viitas muusikafilmile „Duett-duell“ aastast 1970, kus kõlas
ka sangari-lugu (ehk „Julge laul“ ehk „Sangar seiklusfilmis“).
SIRJE
Seda on peetud Eesti esimeseks muusikavideoks. Inge Põder
seadis liikumise ja meid, neli tüdrukut, valis ta välja Mustpeade Maja
liikumisrühmast.
IVO LINNA
Sirje televisioonis on aga kindlasti üks nendest
saatejuhtidest, kes tuleb ekraanile ja esineb nii, et sa usud, mida ta räägib.
Tal on korralik eesti keel, ta oskab end väljendada, ta silmad säravad ning
tema juhitud uudistesaade puudutab – ja see on ju tähtis! Aeg muutub, ilmuvad
uued näod, kuid inimene tahaks ellu ka midagi kindlat – eriti kui sa ise
vanemaks jääd – ning seda kindlust Sirje pakub. Arvan ka, et Sirjel on
uskumatult hea omadus rahvast võluda. Ta on ise äärmisel soe inimene ja see
läheb hinge.
SIRJE
Nagu juba eelnevalt mainisin, viis tee mind iluvõimlemast
estraaditantsu ja sealt edasi vastvalminud Viru varieteesse tantsutüdrukuks.
See oli mitmes mõttes tore – milline tüdruk ei unistaks ilusatest kostüümidest
ja laval esinemisest, samas andis see võimaluse ülikoolis õppimise
kõrval õhtuti teenida, et mitte vanemate kulul elada.
AGO-ENDRIK KERGE, Viru varieteeteatri programmide libretist,
lavastaja, tantsija, näitleja
Oo, kui meeldiv on mälestustes tagasi rännata
aegadesse, mil sai tehtud oma arvates midagi tähelepanuväärset-enneolematut!
Luua etendus varieteeteatri tarbeks. Seda nõukogude ajal, Eesti
NSV-s. Valmivasse Viru hotelli peeti vajalikuks luua varietee. Ja
hästi uhke. Inge Põder oli üle Eesti otsinud välja sobilikud tüdrukud ja
mitu kuud tegime proove.
Solistideks olid balletiartist Ülle Ulla, lauljatest
Marju Kuut, Els Himma, Jaak Joala, Ivo Linna, Oleg Melnik, Boris Lehtlaan,
Erich Krieger, Ele Kõlar. Kaasa tegid sellised suurepärased
sõnateatri näitlejad nagu Lembit Ulfsak, Andres Ots, Juhan Viiding, Jüri Aarma,
Tõnis Rätsep, Jaak Tamleht, Ago Sal-Saller, Lauri Nebel, Helle-Reet Helenurm.
Ei hakka siinkohal kirjeldama kadalippu, mis rahval Viru
varietee pileti saamiseks tuli läbida: tuli kasutada tutvusi ja kõikvõimalikke
muid vahendeid (näiteks rublasid). Meeles on, et kui ükskord vaatasid
etendust ilmakuulsad kinotähed Elizabeth Taylor koos abikaasa Richard
Burtoniga, siis kiirgas Elizabethi sõrmes kallihinnalise kiviga sõrmus, mis
peegeldas kirkalt tagasi lavaprožektorite valgust ja sähvis kapitalismi kiiri
arenenud sotsialismi ülesehitavate lavalolijate silmisse. Oi-oi, kui uhke see
oli!
Teine kord jälle sööstis üks Kaukaasia vennasvabariigist
saabunud ja varietee-etendusest vaimustunud-lummatud meesterahvas kaunite
tantsutüdrukute keskele ja viskas keset numbrit õhku mitu suurt-suurt-suurt
rahapatakat. Vist 25-rublaseid, aga võib-olla ma nüüd liialdan, ehk olid 5- või
10-rublased, ent sel pole tähtsust. Meeles on unustamatu pilt: rahatähed
liuglevad-hõljuvad malbelt õhus ja maanduvad lavapõrandale tantsivate tüdrukute
jalge ette, kes juba oma tantsunumbrit lõpetavad ja lavalt lahkuvad.
ÜLLE ULLA, baleriin, Viru varietee tantsija ja laulja
Erakordne oli meil see, et igal õhtul saatis esinejaid
üheksaliikmeline elav orkester, mille koosseisu kuulusid Tallinna parimad
pillimehed. Görlide rivil olid pähe
kinnitamiseks tõelised jaanalinnusuled, tolle aja kohta suur
luksus.
JÜRI AARMA, Viru varietee laulja, tantsija, näitleja
Maalehe ajakirjanik
Mulle ja kursusekaaslasele Lauri Nebelile tehtud
ettepanek osaleda Viru varietee programmis oli oluline juba üksi
seepärast, et minu põhipalk näitlejana oli siis 85 rubla kuus,
varietee pakkus aga 270, mis tollel ajal oli peaaegu ministri palk. Loomulikult
olin ma õhinaga nõus, seda enam, et kava oli põnev. Juhan Viidingu tekstile ja
Aarne Oidi sõnadele loodi eraldi show nime all „Rävala rock“, kus me neljakesi –
Merle Talvik, Maret Mursa, Lauri Nebel ja mina pluss görlid – huilgasime ja
mängisime vajadusel nii vaime kui ka rahvatantsijaid. Püüdes meenutada teksti,
siis: „Rävala-rävala-rävala rock“ oli põhimotiiv ja seejärel tüüpilised
Viidingu sõnad: „ja Taara tammikussa ka ei ole mindud magama, seal
rokirahvas laulab raskest orjaööst ja mõisaski ei maga von, kui rokki tantsib
põhjakonn!“ ...
SIRJE
Sain kõvasti naerda, kui Jüri Aarma neid laule veel praegugi
nagu varrukast mulle laulma hakkas. Täpselt sama oli Andres Otsaga – kõik
siiamaani peas.
JÜRI AARMA
Aeg oli siis teine nagu ka varieteetantsijatesse suhtumine.
Kui poolpaljas tüdruk laval jalga tõstab, käsi kehitab, puusi võngutab, silma
pilgutab, teeb uhh! ja ahh! nagu ettevalmistatud programm nõuab, siis mida üks
loll mees peab naisest muud arvama, kui et ta on vaba ja vallatu. Aga see ongi
varietee eesmärk: ilus naine end välja pakkumas, aga teda ei saa kätte, selles
on asi! Kusjuures turistidega, kes varietees käisid, tollal tutvust teha ei
tohtinud, tantsutüdrukutel oli rangelt keelatud lauda minna. Mina sain ükskord
siiski loa lauas istuda, kui ema-isa tulid vaatama, mida poeg pärast
näitlejakooli kõrgharidust kokku keedab, paps jäi rahule, kehitas õlgu, et raha
on raha. Aga jah, tüdrukuid ei lubatud.
MERLE TALVIK, Viru varietee laulja, tantsija, näitleja,
kostüümilaenutuse Must Luik disainer-konstruktor
Sirje oli selline tore, seltskondlik, korralik, tubli ja
igati normaalne tüdruk. Polnud temaga mingeid probleeme või intriige erinevalt
mõningaist teistest ja mis eriti tähtis – õppis TPI-s! Kuna tol ajal
leidus neid, kes arvasid, et tantsijad on pisut kerglaste kommetega, sain alati
Sirjet kui tantsivat üliõpilast eeskujuks tuua: näete, seal on veel üks tüdruk,
kes õpib kõrgkoolis nagu minagi. Nii sain kenasti oma vanematele selgitada, et
varietees töötavad korralikud inimesed.
Ma ise olin siis laulja, tantsijana polnud kordagi lavale
sattunud, kuni ühel päeval selgus, et Sirje on seoses puhkusega ära, ent rühma
on siiski vaja kaheksandat tüdrukut. Ei läinudki kaua, kui Inge Põder käratas:
„Sina lähed, paned selga Sirje naha ja viskad rivi lõpus jalga!“. „Nahk“ oli
üks tantsijate paljudest esinemiskostüümidest, miski loomamustriline napp
kehakate. Loomulikult puiklesin esialgu vastu – et mismoodi mina, ei tea ega
oska, kostüüm pole paras ja mis kõik veel. Põder arvas siis, et olen lihtsalt
paks, kuid tegelikult kaalusin vaid 52 kilo ja kostüümidraama põhjus oli hoopis
selles, et meil on Sirjega täiesti erinevad kehakujud. Tants tuli aga ära teha
ja mina Sirje „nahas“ olin ikka väga koomiline.
Viru varietee oli nõukaajal uhke ja kõrge tasemega koht,
kuhu igaüks niisama lihtsalt ei pääsenud. Selleks, et üldse pileteid saada, oli
vaja tutvusi. Jah, olid ka piletijärjekorrad, kuid see ei garanteerinud, et koha
said, sest tihti oli saal turistidele ja erikülalistele juba broneeritud. Kord
helistati mulle filharmooniast ja paluti piletit Alla Pugatšovale, ehk saan
mina kui direktor Margi hea sõber, selle organiseerida. Uurisin, ja selgus, et
vaba oli vaid Margi enda loož. Paraku jäi Pugatšova seekord mingil põhjusel
tulemata.
Varieteeprogramm ise oli tol ajal tase omaette. Kõik
etteasted olid hoolikalt läbi mõeldud ja lavastatud tavaliselt pooletunnised
numbrid alates kauboiteemast ja lõpetades vaeslapse käsikivi looga.
Lavastustele lisaks ka lihtsalt laulu ja tantsu. Kauboivärgiga seoses meenub,
kuidas samal ajal, kui minul tuli laulda kurba viisikest, pidid tantsutüdrukud
kaabudega nägu varjama ja nutma. Nemad aga – selle asemel, et teemakohaselt
pisaraid valada – sosistasid ja itsitasid oma kaabude taga ja ajasid ka mind
laginal naerma. Inge Põder siis jooksis ja paanitses, et mis lahti, kas
mikrofon ei tööta?!
VÄINO AREN, balletisolist, näitleja
Musta kassat pidas meil Estonia balletiartist Peeter Karell,
kes oskas sellega väga hästi majandada.
Musta kassasse kogunes trahviraha mitmesuguste pattude eest,
näiteks pidid maksma kõik hilinejad. Kõige suurem hilineja ja kassa täitja oli
Oleg Melnik.
Kellel vaja, sai kassast ka kümne protsendiga raha laenata.
Nii see kogunes – solistid ostsid endile ühel hetkel kokkupandavad jalgrattad.
Ja suuri pidusid sai korraldatud. Kord tõi Kerge küpsetatud
põrsa, pidu sai alguse Viru keldri saunast ja lõppes hommikul 22. korrusel.
Sirje Eesmaa „Minu inimesed“, kirjastus Tänapäev
