Ingleid nägev Lorna Byrne: Kui keegi on kurb või masenduses, siis kaitseingel mähib oma tiivad lohutuseks ta ümber
Iiri müstik Lorna Byrne usub, et igal inimesel on kaitseingel, kes tunneb ja mõistab inimese tundeid ja aitab nendega toime tulla. Ta kirjutab raamatus „Taevatrepp“, et kaitseinglid aitavad meid väga mitmel moel.
Möödunud nädalal tulin mööda kohalikust poistekoolist, poistel lõppes just koolipäev ja nad tulid majast välja. Umbes kaheksa 14–15-aastast noorsandi olid ühe pika poisi ümber ja togisid teda. Nad lükkasid ja tõukasid teda.
Hetkeks tuli poisi taga valgusest esile kaitseingel. Ingel oli väga pikk ja tugev ning kandis raudrüüd. Kuulsin, et ta ütles poisile: „Ole rahulik, ära lase neil end hirmutada, ära hakka vastu, pööra asi naljaks.” Teiste poiste kaitseinglite valgusest inglid välja ei ilmunud, aga ka nemad oleks püüdnud olukorda leevendada.
Poiss, keda kiusati, hakkas naerma, ja ka teised pahvatasid naerma. Seejärel läksid nad edasi, nagu midagi poleks juhtunud.
Samal õhtul läksin haiglasse oma sõpra vaatama. Lähedal voodis hakkas vanem mees raskelt hingama, lausa korisema ja sattus ilmselgelt paanikasse. Kaitseingel tema taga avas end ja ma jälgisin, kuidas ta sirutas käed välja ja puudutas mehe rinda, et tema hingamist leevendada. Paari hetke pärast tuli sisse õde ja sõnas: „Kõik saab korda, see läheb mööda.”
Näen tihti, kui keegi on kurb või masenduses, kuidas kaitseingel mähib oma tiivad lohutuseks ta ümber. Ühel päeval jalutasin läbi pargi ja nägin inglit, kes sirutas oma kaitsealuse selja tagant käe välja ja avas aeglaselt tema ees oma peo. Sellest peost ilmus golfipallisuurune valguskera ja kui kaitseingel võttis oma käe ära, jäi valgus sinna hõljuma, särav ja hiilgav.
Kaitseingel naeratas mulle ja ütles, et see on lootuse valgus.
Näen sellist valgust sageli depressioonis inimese juures. Valguskera võib olla pisike nagu ühesendine münt või suur nagu tennisepall, see võib olla inimese ees või emmal-kummal küljel, liikumatu, alati umbes silmade kõrgusel. Ma pole kunagi inimese juures näinud rohkem kui üht valguskera. Tean, et inimene ise ei näe seda valgust, aga tean ka, et see aitab neil sisimas taas lootust leida.
Kaitseingel ei jäta sind iial, mitte sekundikski. Sageli peab kaitseingel kutsuma appi teisi ingleid. Nad teevad seda kogu aeg. Ühel päeval nägin Dublini peamisel ostutänaval vigast meest, kes suutis liikuda ainult käimisraami abil. Kaitseingel oli kutsunud tema kummalegi küljele appi ingli, et need aitaksid tal kõndida.
Mõned asjad, mida ma näen, ajavad mind naerma. Hiljuti nägin üht sörkivat meest. Nägin kaitseingli valgust tema selja taga, aga mehe ees jooksis, selg ees, veel üks ingel, kes teda innustas.
On miljoneid valveingleid, keda su kaitseingel saab appi kutsuda. Õpetajainglid pakuvad abi iga asja puhul siin päikese all, ja on veel palju mitmesugust muud liiki ingleid. Ära lihtsalt unusta paluda kaitseinglil neid appi kutsuda. See on väga lihtne. Räägi oma kaitseingliga, nagu räägiksid sõbraga, ja palu abi. Palu tal kutsuda õpetajaingel, kes aitab sind, mis sulle ka muret ei teeks. Võid öelda näiteks nii: „Kaitseingel, palun saada mulle õpetajaingel, et ta aitaks mul õppida paremini autot juhtima!”
Jumal on valinud su kaitseingli spetsiaalselt sinu jaoks. Su kaitseingel tuleb maa peale ainult koos sinuga. Jumal on määranud su kaitseinglile ülesande juhatada sind läbi elu. Ta ei ole kunagi olnud maa peal mõne teise hingega ega tule kunagi maa peale mõne teise hingega. See on üks aspekte, mis muudab sinu ja su kaitseingli suhte nii eriliseks ja ainulaadseks.
Kui ma möödunud nädalal jalutamas käisin, hakkas minu kõrval kõndima ingel Miikael. Ta ütles, et räägib mulle rohkem sellest, kuidas kaitseingleid valitakse. Istusime koos suurele kivile, Miikael võttis mul käest kinni ning lausus: „Jumal viib su hinge korraks taevasse.”
Leidsin end tohutust koridorist, minust vooris mööda tuhandeid kaitseingleid. Kolm sammu neist eespool ei olnud inimest, nii nagu näen neid maa peal. Aga ma teadsin, et nad olid kaitseinglid, kuna kaitseinglid näevad teistmoodi välja kui muud tüüpi inglid.
Üks kaitseingel jäi minu kõrval seisma ja Miikael lausus, et me peame selle ingliga kaasa minema. Järgnesime sellele inglile teatava vahemaa tagant ja tundus, nagu oleks teised kaitse inglid kadunud, et saaksin seda üht inglit selgesti näha.
Äkitselt leidsime end tohutust ruumist koos sündimata hingedega.
Nagu Miikael ütles, olid need hinged, keda eostamine ja sündimine alles ees ootas. Need hinged olid nii kaunid! Mul pole nende kirjeldamiseks sõnu. Nad olid äärmiselt säravad, kuid erinevalt hingedest, keda näen maa peal, ei meenutanud nad väliselt kuidagi inimest. Ma pole ealeski näinud ühes ruumis koos nii palju hingi.
Kaitseingel möödus nendest hingedest ja näis, et hinged pöörduvad tema poole. Mind tabas tunnetelaviin, kui mõistsin, et need hinged ootasid oma kaitseinglit ja pöördusid selle kaitseingli poole nagu küsides: „On see minu oma? Kas minu kaitseingel on kohale jõudnud?”
Me läksime kaitseingli järel üha edasi läbi hingedemere.
Äkki jäi ta ühe hinge kõrval seisma. Kui hing kaitseingliga esimest korda kohtus, siis armastus lausa lahvatas nende vahel. Kaitseingel ja hing embasid teineteist kuumalt. Siin maa peal pole ma kunagi näinud, et kaitseingel ja hing teineteist niimoodi kallistaksid.
Mul olid pisarad silmis ja ma tajusin nendevahelist hiigelsuurt armastust, samal ajal selgitas ingel Miikael, et jumal oli sellele hingele valinud selle kaitseingli. Mulle seda ei näidatud, kuid Miikael rääkis, et jumal oli kutsunud kaitseingli enese juurde ja osutanud, missuguse hingega peab ta iga -
vesti koos olema, missuguse hinge valvuriks ta peab saama.
Küsisin Miikaelilt, kuidas jumal otsustab, milline kaitseingel meist igaühele antakse, kuid vastust ei saanud. Nii et ma ei tea, kuidas see valimine käib. Võib-olla öeldakse mulle tulevikus rohkem.
-------------------------------------------------------------------
Mulle helistati ja küsiti, kas kohtuksin noormehega, kes oli sattunud autoõnnetusse. Kokkulepitud hommikul kuulsin, kuidas auto värava juures peatus. Läksin kiiresti ust avama. Nägin, et kaks inimest, arvatavasti vanemad, lükkasid ratastoolis noort, veidi üle kahekümne aasta vanust meest ukse poole. Tutvusime ja hakkasime ratastooli trepist üles manööverdama. Istusime köögilaua taha. Vaatasin noort meest, kelle nimi oli Conor. Valgus tema ümber oli päris tuhm. Ta oli rääkimisvõimetu ja lihtsalt istus liikumatult ja lõdvalt ratastoolis. Ta ema nuttis, kui nad Conori seisundit kirjeldasid. Tal oli tõsine ajukahjustus ja ta jalad olid halvatud. Näis, et poisis ei liikunud eriti miski. Ta ei paistnud mõistvat ega kuulvat midagi. Ta ei reageerinud ja temaga ei saanud kuidagi suhelda. Arstid ei andnud talle mingit lootust. Nad ütlesid, et ta jääb sellisesse peaaegu koomasarnasesse seisundisse elu lõpuni.
Vaatasin nende poega. Tervendajainglid olid tema ümber, kuid tema keha ei ümbritsenud energia valgus. Ilmus tema kaitseingel, mehelik ja tugev, ja ütles mulle tungivalt: „Ta ei ole koomas, Lorna! Räägi temaga, ta kuuleb sind! Ta vajab põhjust, et elada. Talle tuleb sisendada pealehakkamist, et ta pingutaks ratastoolist tõusmise nimel, et hakata kõndima ja oma elu elama.”
Kaitseingel sulgus taas valgusesse. Tõusin, läksin Conori juurde ja puudutasin tasa palvetades ta jalgu, käelabasid, käsivarsi ja rinda. Kui tundsin ta südamelööke, panin käe ta pea peale ja vaatasin talle silma. Ütlesin: „Ma tean, et sa kuuled mind. Ma tean, et sa saad terveks, aga sa pead selle nimel pingutama. Sa pead püüdma kõndida ja rääkida. Sa pead seda tegema. Sa pead tahtma paraneda. Mulle näidatakse, et sa võid saada terveks, leida töö, abielluda ja lapsi saada, aga sa ei tohi alla anda. Sa pead võitlema, et paraneda. Ma palun iga päev sinu eest jumalat, ma ei kaota sinu suhtes lootust. Ükskõik, mida ütlevad arstid või teised, sa suudad seda. Sa võid jälle elama hakata. Aga sul on vaja selle nimel pingutada.”
Palvetasin Conori eest. Kuus tervendajainglit ümbritsesid teda. Nende käed olid välja sirutatud ja puudutasid teda üle terve keha. Ütlesin: „Ma tean, et sa kuuled mind. Ma tean, et sa kuulsid, mida ma rääkisin, kuigi sa ei saa seda välja näidata. Sa suudad seda teha, aga sa pead pingutama.”
Ta vanemad palvetasid minu kõrval, näod pisaratest märjad. Nad olid uskunud arstide sõnu ja taastärganud lootus liigutas neid hingepõhjani. Meeleheitlikult tahtsid nad uskuda võimalusse, et nende poeg võib paraneda. Nägin, et veel autosse minnes palvetasid nad Conori paranemise eest.
Mõnd aega hiljem, möödunud oli kuid, võib-olla aasta, helistasid ta vanemad, et tahavad Conori jälle minu juurde tuua. Conor oli täiesti teine inimene. Ta istus ikka ratastoolis, aga suutis liigutada käsi ja pead. Ja ta oli võimeline takerdudes rääkima, kohati oli temast raske aru saada, aga mina mõistsin ta juttu selgesti. Ta ütles: „Lorna, ma kuulsin teid tookord. Sisimas ma nutsin. Ainult teie paistsite olevat võimeline nägema, et ma ei olnud elutu nukk. Te sisendasite mulle lootust.”
Rääkimine tähendas talle pingutust ja ta puhkas väheke.
Naeratasin, kui ta jätkas: „Te sisendasite minusse usku ja pealehakkamist, et sundida oma keha reageerima. Tänan teid! Ma tean, et saan tervemaks. Kas te palvetate minu eest veel?” Palvetasin tema eest jälle, samal ajal laskusid alla tervendajainglid. Õnnistasin teda.
Hiljem olen Conorit paar korda näinud. Iga kord on ta jälle natuke rohkem paranenud. Viimati nägin teda umbes aasta eest Dublinis Graftoni tänaval. Ta jalutas seal naerdes, käest kinni ühe tüdrukuga. Tundus, et ta kõnnib väga hästi. Õudsest õnnetusest ei olnud mingit jälge. Ta ei näinud mind. Tema kaitseingel ilmus valgusest ja naeratas mulle laialt. Ma ei tea, kas ma veel kunagi seda noormeest näen. Aga ma palvetan tema eest edaspidigi, palun talle paranemist ja kõike muud, mida tal on vaja.