Harva teeme pausi ja küsime, mis on meile tegelikult hea


Harva teeme pausi ja küsime, mis on meile tegelikult hea
Foto on illustreeriv.Pexels.com

Maailmas, kus valitseb edukultus ja tegutsemishullus, aitab paus jõuda asjadeni, mis on tõesti olulised. Paus on neile, kes on sattunud kriisi, olgu see siis raske kaotus, lahkuminek, koondamine või tõsine haigus. Danielle Marchanti raamat “Paus” on abiks neile, kes tunnevad ärevust, on läbi põlenud või lihtsalt teavad, et on õnnetud või pikemat aega ummikseisus.

Loodus on hea lähtepunkt, mis aitab elus aega maha võtta ja pause teha. Võid usaldada tuulehoogu, puid, maad, jõge – neis on tarkus, mida vajad. Õhk, mida hingad. Maa, millel astud. Vesi, mida jood. Päike, mis täidab su olemust. Loodus on meie elu põhialus, kuigi paljud meist on selle unustanud, nagu ka selle sügava kohalolutunde, mis looduses olles tekib.
Ses mõttes on loodus justkui konteiner, milles elame. Loodus hoiab, toidab ja toetab.
On teinegi looduse alge, mis igasühes meis peidus – see on meie eriline ja ainukordne loomus. Paljud on eemaldunud nii loodusest kui oma tõelisest olemusest. Meie elu on rütmist väljas. Lihtsad tegevused ei kulge enam päevaga ühes rütmis, nii et päike ärataks meid üles ja hämarus valmistaks uneajaks ette. Me ei kuula enam ka kuu rütme ega lase neil end juhtida. Tõmbame kardinad ette, et päevavalgus ei segaks, oleme ärkvel hiliste öötundideni kunstvalguse, televiisori ja arvutitega. Ja siis häirib äratuskell meie und. Paljud ei ole isegi mõelnud loomulikele rütmidele, mis toetavad meid seestpoolt. Harva teeme pausi ja küsime: „Mis on mulle tegelikult hea?”
Me ei tunne oma loomulikke unemustreid ega kuula keha märguandeid, kui see toitu ja vett küsib. Harva liigume sellisel moel, nagu oleme mõeldud liikuma. Veel vähem tähelepanu pöörame vajadustele, mis tekivad erinevatel eluperioodidel.
Sellise sisemise häirituse tulemusel, kui tähelepanuta jääb eluliselt oluline side iseendaga, kaotame selle, mis on oluline meie tervisele, õnnele ja heaolule.

Seotud lood:

Sisemised ja välised peegeldused

Loe veel

Järgmises etapis on kasulik aru saada ühest asjast. See on lihtne mõte, millest sageli ei räägita, ja nimelt, et meie sisemaailm mõjutab seda, mis meiega väliselt toimub. Mida rohkem tunned end olevat häiritud välisest, seda suurem rahulolematus istub su sees. Just seepärast võivad eri päevadel kaks täiesti sarnast olukorda tunduda totaalselt erinevad. Samamoodi võivad ka kaks inimest ühte ja sama olukorda näha isemoodi. Selle mõtte seletab lahti väga lihtne seik, näiteks talvine jalutuskäik sõbraga – seal, kus sina näed värvide pillerkaart, võib sõber näha hoopis halle toone.
Teame, et praegusajal on maailmas palju rahulolematust. Oleme näinud globaalsete rahandusorganisatsioonide, valitsuste, valuutade ja riikide kokku kukkumist üleöö.
Põgenikud on sunnitud lahkuma kodunt, tohutul hulgal mehi, naisi ja lapsi elab eluohtlikes ja ebainimlikes tingimustes.
Seisame silmitsi suurema keskkonnakriisiga, kui julgeme endale tunnistada. Riigid ja perekonnad on üksteisest rohkem eraldatud nii geograafi liselt, rahaliselt kui poliitiliselt. Terrorism ja tuumaähvardused hoiavad meid pidevalt mures oma turvalisuse pärast, samas oleme võimetud midagi ette võtma.
Me ei usu enam institutsioonidesse, mida varem usaldasime. Kogukonnad, kuhu varem kuulusime, on meie ees uksed sulgenud. Põllusaak, mis meid kunagi toitis, on pumbatud sama tühjaks kui muld, kust see pärit. Kuhu iganes pilgu pöörad, vastu vaatab ebaklapp.

Mida rohkem astud ühendusse omaenda tõelise olemusega, seda vähem tunned häiritust ja seda enam saad olla seotud elu tegelikkusega. Saad luua lihtsaid rütme ja rituaale, mis võimaldavad sul jõuda koju. Oluline on meeles pidada, et eriti tõenäoline see pole, et väline elu kiiresti muutuks – maailm on nagu ta on. Aga kui koju jõuad, tundub kõik teisiti. Oled jälle ühenduses iseendaga ja suudad tegutseda kogu kirega, mis sulle omane.

Enda seadmine esiplaanile ei ole isekas, vaid eluliselt oluline

Meie sees võib kergesti tekkida tunne, et keskendumine oma seesmistele protsessidele on isekas, kui näeme, mis kõik maailmas sünnib. Ometi nõuab tervise ja heaolu eest hoolitsemine pühendumist. Seega on selles etapis oluline valida „isekas olemine”. Liigagi tihti ei hoolitse me enda eest, sest kiirustame seadma teiste vajadusi enda omadest ettepoole. Sa võid tunda suurt meelehead seda tehes – lõppeks on mõnigi meist teiste abistamisest palju võitnud.
Aga teenimise ja eneseohverduse vahel on selge piir. Kui piir hägustub, kasvab vajadus näidata ennast märtrina.
Tavaliselt õigustame end sellega, et kui teenime nii agaralt teisi, siis oleme head. Usume, et kui keeldume selga pööramast, et vältida kellegi haavamist, siis väärime austust. Veename end, et kui loobume oma unistustest teiste kasuks, küllap siis oleme siirad. Anname ära kõik, mis meil on, ja rohkemgi veel. Anname ära oma aja, südame, jõu, huumorimeele, anded, energia. Niimoodi heldelt toimides tunneme end terviklikumana. Kuni tuleb aeg, mil oleme ära andnud nii palju, et pole enam midagi anda.

Sõnum, mille tegelikult välja saadame, on: „Vaadake, kui palju valu ma endale teen, ja kõik teiste heaks.” Tegelikult ei ole see õilis tegu – see on enda suhtes ebaõiglane, julm ja ebasiiras. Kui me ei hoolitse eelkõige enda ja oma vajaduste eest, siis peame manipuleerima teistega, et nemad seda teeksid. Kuid sellega kaasneb kaassõltuvus suhetes. Tööl anname endast rohkem, kui vastu saame, kulutades oma energiavarusid ja elujõudu. Lähisuhtes kohandame end teisega, kaotades kire ja intiimsuse. Lapsevanemana ütleme lahti omaenda unistustest, kaotame kohataju ja identiteedi. See on selge vale, mis ei kaitse kedagi. Narrime hoopis iseennast ja teisi, et jätta maailmale endast positiivset kujundit, mis toob kahetsuse, kurnatuse ja kontakti puudumise. See on vastupidine harmooniale, hingerahule ja tasakaalule, mida ihkame.
Selleks, et jääda teisi teenides terveks, peame seadma oma vajadused ettepoole. Et luua tervislikku lähisuhet, peame säästma eelkõige iseennast. Et luua tervislik peredünaamika, peame hoolitsema iseenda vajaduste eest. Enda esiplaanile seadmine ei ole isekas, see on hoopis eluliselt oluline.

Unista…

Nüüd on õige aeg lubada endal unistada, mõtiskleda, pausi pidada ja meenutada oma suurimaid südamesoove. Ära ainult kipu sellega kiirustama. Ole nagu tõuk, kes väljub kookonist. Pead andma endale aega kasvada, muutuda, ümber lülituda. Selles staadiumis pead arenema loomulikult, omal ajal ja omas tempos. See on aeg, mil pead laskma hirmudel settida, et loovus saaks esile tõusta. Selles etapis
võivad end ilmutada uued sisekaemused ja rõõmu teeb, et need ilmutavad end kummalisel ja ootamatul ajel. Sulle võib unenäos ilmuda erk kujutluspilt või ühtäkki tabab sind duši all ahhaa-moment või avastad supermarketis kõndides end suure suuga naeratamas, kui uus taipamine tabab sind ostukäru lükates. Meelerahu on selles protsessis oluline, nii et ära liiga palju püüa ega sunni midagi tagant, et vastuseid leida. Luba endal lihtsalt hingata ja pea meeles, mida tahad.

Su sügavaimad soovid…

Sa võid avastada, et oled unustanud, mida tahad. Võib-olla oled kaotanud sideme iseendaga ja sellega, mida tegelikult tahad. Selles ei ole midagi ebatavalist. Selleks võib olla mitu põhjust: võib-olla oled end kaotanud töökohal, suhtes, lapsevanema või hooldajana. Kõik toimub hiilivalt, nagu nähtamatu tekk kataks su hinge, mistõttu sa ei leia enam teed iseenda juurde. Sageli ei söanda mu kliendid tunnistada, mida nad tahavad ja selle asemel tuleb neil panustada kogu energia teiste heaolu arvele. Nii justkui veename end, et oma vajaduste seadmine esikohale on isekas. Praegu julgustan sind kuulama vahelduseks iseennast. Et su sügavaimad
soovid tõuseksid jälle pinnale.

Luba oma unistustel pinnale tõusta

Mõnel on selline soov, mille kohta mõistus ütleb, et see on hull, seda ei juhtu kunagi, see on liiga kättesaamatu või ulmeline. Tahtmised ja soovid, mis põlevad sügaval meie sees, ei kao kunagi päriselt, hoolimata meie suurtest pingutustest
need eemale tõugata.

Kui oled pidevalt oma soove ja tahtmisi eiranud, siis võtab aega ja läheb vaja julgust, et lubada neil jälle pinnale tõusta. Sul on vaja aega ja ruumi, et nendega ühenduda. Nii nagu omandad teadmisi mõistuse kaudu, nii võid avastada ka oma keha sisekaemusi, teadmisi sisetundest või südamesopist.
Selliste paikadega iseendas on hea ühendust saada loovtegevuste kaudu, nagu joonistamine ja kirjutamine.

DANIELLE MARCHANT „Paus. Tee paus, enne kui elu sind peatab”. Kirjastus Koolibri 2018

http://www.koolibri.ee/book.php?nid=5126


Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare