Gustaf Mannerheimi rasked valikud: 1941. aasta detsembrist oli Soome sõjas maailma kahe suurema impeeriumiga
Hitler keeldus Molotovi Berliini-visiidi ajal 1940. aasta novembris lubamast Nõukogude Liidul uuesti Soomele kallale tungida. Saksamaa oli sõjas ning vajas Soome niklit ja puitu. Saksamaa tahtis, et Soome osaleks tulevases sõjas Nõukogude Liiduga nende poolel, seniks aga soovitati kindlameelselt tõrjuda Nõukogude Liidu jõulisemaks muutuvaid nõudmisi, kirjutab Henrik Meinander Soome sõjaväe ülemjuhataja eluloos „Gustaf Mannerheim. Aristokraat maavillases”.
Alles 13. märtsil olid Soome ja Nõukogude Liit sõlminud pärast Talvesõda rahulepingu, millega Soome kaotas ligi kümnendiku oma territooriumist.
Raamatu autor kirjutab, et kui Talvesõda ja käimas olnud maailmasõja muud armutud kallaletungid olid veel värskelt meeles, näib Mannerheim olevat kõige hiljem 1940. aasta suvel loobunud lootusest, et Soome võiks kahe diktatuuri vahel hakkama saada ilma Saksamaaga liitumata. Jah, Soome juhtkond oleks võinud valida neutraalseks jäämise, kuid see oleks ülimalt tõenäoliselt tinginud maa okupeerimise Nõukogude Liidu poolt või selle jagamise Stalini ja Hitleri vahel. Kes usub, et soomlased oleksid Mannerheimile sellise otsuse eest tänulikud?
Seega valis Soome koostöö Saksamaaga. Soome juhid said 17. juunil teada, et 22. juuni varahommikul tungib Saksamaa kallale Nõukogude Liidule. 28. juunil andis Mannerheim rünnakukäsu, et vallutada tagasi Karjala kannas.
Nõukogude Liit hakkas lääneliitlastele survet avaldama, et need mõjutaks Soomet pealetungist loobuma või vastasel korral kuulutama Soomele sõja.
Churchill saatis Mannerheimile isikliku kirja, milles rõhutas, et Suurbritannia sõjakuulutust saab vältida, peaasi, et pealetung katkestatakse. Soome valitsus vastas, et pealetungi eesmärgid polnud enam kaugel, samas kui Mannerheim tõdes oma vastuses, et ta ei saa kahjuks pealetungi enne katkestada, kui on jõutud selliste positsioonideni, mis tagaksid maa julgeoleku.
Nii ebamäärastest vastustest siiski ei piisanud ja 6. detsembril 1941 andis Suurbritannia üle sõjakuulutuse, mis tähendas, et Soome oli ametlikult sõjas maailma kahe suurima impeeriumiga. Lääneriikidele teatati mitteametlikult, et pealetung lõpeb mõne päeva pärast, kuid see ei muutnud asja, sest britid olid otsustanud anda Stalini sõjakuulutusnõudmistele järele.
Ryti jutustas oma postuumselt avaldatud mälestustes, et üritas saada Mannerheimi vastama Churchillile, et pealetung peatatakse mõne päeva pärast, kuid marssali meelest polnud seda vaja, sest asi selgub kirjast niigi. Kui see väide sõjasüüdlaste kohtuprotsessil 1945. aasta sügisel üles kerkis, eitas Mannerheim, et Ryti oli soovitanud tal sõnastust muuta, ja seetõttu loeti Ryti üksinda süüdi selles, et Suurbritannia sõjakuulutust ei suudetud vältida. Kuid nagu Ryti ise oma mälestustes märkis, sõltus Suurbritannia ise 1941. aasta hilissügisel Nõukogude toest sedavõrd, „et see poleks enam kuigi kaua suutnud tõrjuda Nõukogude Liidu nõudmisi kuulutada Soomele sõda”.
Stalin nõudis alates 1941. aasta augustist, et ka Ühendriigid Soomele survet avaldaksid. Erinevate rahuvõimaluste kompamise järel tõstis Washington oktoobri lõpus häält. Siis sai Soome valitsus Ühendriikide riigisekretärilt Cordell Hullilt noodi, milles Soomet kutsuti üles lõpetama sõda Nõukogude Liidu vastu ja tõmbuma tagasi 1939. aasta piirideni, et maa ei seaks ohtu oma häid suhteid Ühendriikidega.
Kui ameeriklaste poolt Murmanskisse saadetavaid laevakonvoisid ohustataks Soomele kuulunud Petsamost, oleksid riikidevahelised suhted ohus. President Ryti vastas noodile pika selgitusega, milles rõhutas taas Soome sõjapidamise erilisust ja meenutas, et lääneriigid ei teinud mitte midagi, et garanteerida Soome julgeolek. Seepärast on „peaaegu käsitamatu”, et Ühendriigid said suure demokraatiana nõuda, et väike, oma olemasolu eest võitlev maa taanduks vabatahtlikult ootama viiskümmend korda suurema vaenlase rünnakut. Vastus avaldas ilmselt ameeriklastele muljet, sest nad ei kuulutanud Soomele sõda isegi mitte pärast seda, kui jaapanlased ründasid Pearl Harborit ja ka Ühendriigid sattusid sõtta Saksamaaga. Kannatlik suhtumine Soomesse tulenes osalt sellest, et erinevalt brittidest ei sõltunud ameeriklased Stalini heasoovlikkusest. Ühendriigid, vastupidi, tarnisid kogu sõja vältel Punaarmeele suuri koguseid relvastust ja muud vajalikku. Jaapanlaste otsus tungida Nõukogude Liidu asemel kallale Ühendriikidele mõjutas oluliselt, kui mitte otsustavalt olukorra arenemist Euroopa idarindel. Nõukogude Liit sai jaapanlaste otsusest teada juba 1941. aasta novembris ja alustas otsekohe 20 diviisi saatmist Aasiast Euroopasse. Detsembri alguses alustas Punaarmee esimest suurt pealetungi sakslaste vastu ja 1942. aasta jaanuaris kasvas pinge ka Soome rindelõigus. Areng valmistas muret Mannerheimile, kes suhtus aina pessimistlikumalt sakslaste võiduvõimalustesse pärast seda, kui ameeriklased sõtta astusid. Seepärast lükkas ta üha selgesõnalisemalt tagasi sakslaste uued nõudmised, et soomlastel tuleks aktiivsemalt osaleda Leningradi piiramisel või tungida uuesti Murmanski raudtee suunas. „Mina enam peale ei tungi,” teatas Mannerheim Saksa ühendusohvitserile Erfurthile 1942. aasta veebruari keskel.
Mannerheim hankis kõikidele oma vastustele Ryti nõusoleku ja koos valitsuse siseringiga jõudsid nad otsusele, et kõige targem on kannatlikult oodata, millisesse suunda suurriikidevaheline sõda kaldub. Soome sõltus majanduslikult ja sõjaliselt Saksamaast liiga palju, et oleks võinud proovida selles faasis sõjast väljuda või muul moel sakslasi ärritada. Samas oli olemuslikult tähtis vältida osalemast edasistes pealetungides Nõukogude Liidu vastu ja anda Moskvale lisapõhjust nõuda, et ka Ühendriigid kuulutaksid Soomele sõja. Selles küsimuses, nagu mitmel korral varem ja hiljemgi maailmasõja vältel, ei määratlenud Mannerheim oma lõplikku seisukohta mitte sõjaliste argumentide, vaid külmalt geopoliitiliste kaalutluste põhjal, ja selles ei jäänud kuigi palju ruumi moraalsetele põhimõtetele või soovidele, et õiglus võidaks.
Henrik Meinander „Gustaf Mannerheim. Aristokraat maavillases“.Kirjastus Argo 2018. Tõlkinud Andres Adamson.
