Gustaf Mannerheimi abielu Anastassia Arapovaga ja suhe krahvitar Jelizaveta Šuvalovaga

 (24)

Gustaf Mannerheimi abielu Anastassia Arapovaga ja suhe krahvitar Jelizaveta Šuvalovaga
Mannerheim koos Leedu päritolu Antanas Ričardas Druvėga Nikolai ratsaväekooli õpingute ajal 1880ndate lõpus. Wikipedia

Hilisem Soome sõjaväe ülemjuhataja ja Talvesõja kangelane Carl Gustaf Emil Mannerheim elas 19. sajandi viimasel kümnendil Peterburis aktiivset seltsielu, arendas kaardiväeohvitseri karjääri ning abiellus aadlipreili Anastassia Arapovaga. Soome 100. sünnipäeva eel Vikerraadio küsitlusel eestlaste lemmiksoomlaseks valitud marssali värvikast elust kirjutab Henrik Meinander raamatus „Gustaf Mannerheim. Aristokraat maavillases“.

Mannerheimi karjäär Venemaal on iseenesest üsna tüüpiline näide sellest, kuidas Euroopa keisririikide vana eliit suutis säilitada oma positsioone hoolimata ühiskonnas toimuvatest kiiretest muutustest.
Tuli ju temalgi suuresti tänada oma aadellikku sünnipära ja sugulaste häid sidemeid selle eest, et ta üldse pääses kavalergardide hulka ja sedakaudu vilkasse seltskonnaellu, millest kaardiväeohvitsere eeldati osa võtvat nii oma peene päritolu kui ka õukonnateenistuse tõttu. Juba napp nädal pärast seda, kui Mannerheim oli kaardiväeteenistust alustanud, kutsuti ta koos mõne seltsimehega suurele ballile linna ühe rikkama mehe poole ning esitleti tema tulevasele naisele, 19-aastasele aadlipreilile Anastassia Arapovale, kindralitütrele, kelle suguvõsal oli märkimisväärne varandus.

Samasuguseid balle oli edaspidigi. Kõige uhkem oli samal kevadel Talvepalees korraldatud keiserlik ball, milles Mannerheimil oli koos mõne teise kavalergardiga käsk osaleda.

Seotud lood:

Nende õukonnaelu puhangute varjus kinnistas Mannerheim peagi oma positsiooni puhtsõjavälisel ametikohal. Alguses oli tema peaülesanne koolitada uusi sõdureid korralikeks ratsanikeks ja viimistleda ühtlasi iseenda ratsutamis- ja võitlusoskust. Päevaplaani kuulus peale nõudlike ratsaõppuste ja talliteenistuse veel muidki õppusi. Et Mannerheimi majanduslik olukord oli palju halvem kui tema kaaslastel, püüdis ta teenistuses edeneda neist innukamalt, mida teised peagi tähele panid. Üks teenistuskaaslane ihukaardis, krahv Aleksei Ignatjev, meenutas teda kaua aega hiljem kui „eeskujulikku palgasõdurit”, kes suhtus teenistusse teistest ohvitseridest professionaalsemalt: „Ta suutis teha kõike eeskujulikult ja isegi juua nõnda, et püsis kaine.”

Loe veel

Üks Mannerheimi mõõdukuse põhjus oli kindlasti see, et tal polnud alguses raha väga uljasteks pidudeks, kuid nagu Ignatjev lisas, halvustas ta ilmselt sisimas oma hellitatud seltsimehi. Üleolekutunnet lisas see, et ta oli vaieldamatult parem ratsutaja ja esinduslikum ohvitser kui enamik tema teenistuskaaslasi, ja see toitis tema loomupärast enesekesksust. Taustal võib aimata ka kultuurilõhet.

Mannerheimi polnud lapsepõlves sugugi kasvatatud Venemaad armastama, vaid rohkem külmalt aktsepteerima tõsiasja, et Soome oli keisririigiga liidetud, ja seda jõudumööda ära kasutama.
Ehk seletab see ühtlasi, miks kaaslased pidasid ta pilkavaid naljatusi märgiks tema „heasoovlikust, kuid piiratud” loomusest. Ta võis ka peita oma reserveeritud suhtumist keskpärase vene keele oskuse taha, mis sobis kõige paremini just lühikesteks ja teravateks torgeteks. Keskpärane vene keele oskus ei osutunud samas probleemiks siis, kui Mannerheim suhtles endasugustega. Lev Tolstoi kirjeldab oma klassikalises romaanis „Sõda ja rahu” elegantselt, kuidas Vene ühiskonnaeliidi esindajatel oli 18. sajandist alates kombeks minna alati üle prantsuse keelele, kui nad tahtsid väljendada ennast vaimukalt ja salongikõlblikult. Nii tegi ka Mannerheim, kui ta käis vabal ajal läbi oma sõpradega või tahtis võluda naisi ballidel ja vastuvõttudel.

Üks neid naisi, kellega ta näib algusest peale prantsuse keelt olevat kõnelnud, oli Anastassia Arapova. Mannerheimist venekeelse biograafia kirjutanud Leonid Vlassov, kes vajub küll oma sisseelamises sageli fantaasia poole, jutustab, et nad olid juba 1891. Aasta kevadeks kohtunud kolmel vastuvõtul. Oli kuidas oli, aga noorte tutvus arenes sellise punktini, et Mannerheim kosis Anastassiat sama aasta detsembri lõpus või õigemini pöördus tema eestkostja poole neiu käe palumiseks. Anastassia kunagisest Moskva politseiülemast isa ja ema olid mõlemad surnud ning eestkostjaks oli ema õde Veera Zvegintseva, kelle mees oli kavalergardide polkovnik ja kes oli juba selgelt saanud noorest kornetist Mannerheimist positiivse pildi, sest kosjad võeti otsekohe vastu.

Enne kui selleni jõuti, oli asja ette valmistanud Mannerheimi ristiema õde Alfhild Scalon de Coligny, kes tundis Arapoveid juba varasemast. Võib-olla tegi ta eeltööd, ilma et Mannerheim oleks sellest teadlik olnud. Tõenäolisem on siiski, et Mannerheim teadis neist plaanidest ja mõistis, et abielu pakub talle suurepärase võimaluse sõlmida liit Vene kõrgaadliga ja lahendada ühtlasi rahaprobleemid.

Anastassia oli nimelt pärinud kaks mõisat, mille tuludest jätkus küllaga kaardiväeohvitserile kohaseks eluks, kui nende eest mõistlikult hoolt kanti. Mannerheimide suguvõsas liikunud loo järgi olevat Anastassia abieluga kohe nõustunud, öeldes, et „kes siis ei tahaks seda stiilset Mannerheimi, kes on nii suures moes”.
Kihlus jõustus 1892. aasta märtsis, ja kui Arapovite suguvõsa oli veidi kõheldes nõustunud, et Mannerheimil ei tule õigeusku pöörduda, peeti sama aasta 2. mail pulmad. Abielu ilmsetest kasudest hoolimata ei tekitanud see annerheimi sugulastes suurt vaimustust.

See nähtub muu hulgas sellest, et laulatusel, mis peeti esmalt õigeusu riituse järgi kavalergardide polgukabelis paljude Vene kõrgaadli esindajate ja polgu kõigi ohvitseride juuresolekul ning seejärel ka luterlike kommete kohaselt Anastassia sugulaste pool, osalesid ainult tema isa ja vanem vend. Sugulaste ilmsest jahedast suhtumisest hoolimata näib, et Mannerheim oli ise asjakäiguga rahul ja kirjeldas tädile saadetud kirjas oma tulevast naist järgmiselt: „Ta on kahekümneaastane, täiesti blond, veidi keskmisest pikem, täidlane ja väga elav ja ergas.”

On rõhutatud, et see oli korraldatud abielu ja et Mannerheimile tähendas see ainult head äritehingut. Nii see oligi, kuid just nõnda sõlmitigi Euroopa kõrgaadli abielusid kuni sügavale 20. sajandisse välja, sest püüti vältida niinimetatud seisusevastaseid abielusid ehk liite, kus abikaasadel oli erinev sotsiaalne taust, sest see poleks lisanud suguvõsale ei väärikust ega vara. Abielu Anastassiaga kestis praktikas vaid 8–9 aastat, kuid ametlikult läks paar lahku alles 1918. aasta hilissügisel, kui Mannerheim naasis oma Euroopa-reisilt Soome. Seepärast on mitmed tema eluloo uurijad pidanud abielu algusest peale õnnetuks, ehkki esimestel abieluaastatel elas noorpaar üpris tavalist Peterburi aadlipere eraelu ja püüdis teineteist võimalikult hästi tundma õppida. Mesinädalad veedeti Anastassia mõisas Uspenskojes ja Neevalinna tagasi pöördudes kolisid nad avarasse korterisse Moika kaldapealsel. 1893. aasta aprillis sünnitas naine tütre, kes ristiti tema järgi Anastassiaks, ja kaks aastat hiljem teise tütre, kes sai nimeks Sophie. Mõnedel andmetel sai Anastassia ka surnult sündinud poja. Vähehaaval hakkasid abikaasade erinevad huvid ja iseloomuerinevused siiski probleeme tekitama. Anastassiale meeldis eelkõige seltskonnaelu, samas kui Gustaf pühendus hobustele ja oma küttimisharrastusele, mis ajas neid lahku ja viis selleni, et nad ei jõudnud enam ühele meelele isegi selles, kuidas tuleks tütreid kasvatada. Kaua pärast abielu purunemist iseloomustas Gustaf Anastassiat tööd võõrastanu ja hooletuna.

Anastassia Mannerheim 1896. aastal. Foto Wkipedia

Anastassia omakorda võis vägagi õigustatult süüdistada teda truudusetuses. Üks Mannerheimi kestvamaid suhteid algas tõenäoliselt 1894. aasta kevadel, kui ta saavutas edu ühel ratsavõistlusel ja tutvus tänu sellele elava ja targa krahvitari Jelizaveta Šuvalovaga. Tema sagedastest külaskäikudest „Betsy” korterisse Fontanka kaldapealsel 1890-ndate lõpus on kirjalikke tõendeid, sest ohvitseridel tuli oma asukohast teada anda, kui nad teenistusajal teenistuskohal ei viibinud. Nende lähedane suhe nähtub ka sellest, et noil aastail märkis Mannerheim oma päevikusse üles ainult Betsy ja tütarde sünnipäevad.

Jelizaveta Šuvalova Alexandre Cabaneli maalil. Foto: Wikipedia

Armukadedusdraamad järgnesid üksteisele ja põhjustasid lõpuks selle, et Anastassia suundus ette hoiatamata Kaug-Itta, et töötada meditsiiniõena Vene Punase Risti välihaiglas. Ta põetas seal Vene sõdureid, kes toetasid Hiina valitsust võitluses bokseritest ülestõusnutega.

Kui ta murdis vankriõnnetuses jala, naasis ta aasta pärast Peterburi, kuid kolis aastal 1902 koos tütardega püsivalt Prantsusmaale.
Kaks aastat hiljem hoolitses Mannerheim selle eest, et Anastassia omand Venemaal pandi müüki ja naine sai müügiraha kätte. Nad kohtusid veel vaid korra, Pariisis 1936. aasta sügisel, just enne Anastassia surma.

1890-ndate alguses ootasid kõik need käänakud Mannerheimi elus küll alles kaugel horisondi taga. Tema esialgse plaani kohaselt pidi teenistus kavalergardide polgus olema hüppelauaks sõjaväeakadeemiasse ja sealt edasi kõrgemate ametikohtade ja suuremate aastapalkade poole. See tee sulgus siiski juba 1892. aasta augusti lõpus, kui Mannerheim kukkus läbi akadeemia sisseastumiskatsete alguses toimunud keeleeksamil. Kuid et tema isiklik finantsolukord oli turvatud, samuti sõjaväeline ametipositsioon kavalergardide polgus, siis polnud ebaõnnestumine suur katastroof. Selle asemel suunas ta kogu energia ja tähelepanu oma ametile ja suurele kirele – ratsaspordile selle erinevates vormides.

Kümne järgmise aasta jooksul võitis Mannerheim mitmeid auhindu ja karikaid Peterburi kõige prestiižikamatel ratsavõistlustel, mida märgiti sageli ära ka ajalehtedes. 1893. aasta märtsis saavutas ta ühe oma uhkematest võitudest takistussõidus õukonna ja ohvitserkonna kõrgetest esindajatest koosnenud arvuka publiku ees.

See võit õhutas ajakirjandust järgmisel päeval võistlust ülevoolavalt kommenteerima: "Parun Mannerheim on tõepoolest ainulaadne ratsutaja. Kindlus, elegants, tohutu kannatlikkus – selle poolest on ta tuntud. Näis, nagu ületanuks ta kõik tõkked mängleva kergusega."

Kuuldused levisid ka kodumaal ja aastal 1906 iseloomustati Mannerheimi ühes spordiainelises koguteoses kui üht vähestest soomlastest, „kes on keisririigi parimate ratsanike kombel saavutanud ülemaailmse maine ja saanud tunnustust kõikjalt ratsutamisja spordirahva seast”.

Osana oma kirest hobuste vastu tegeles Mannerheim ka tõuaretusega Kuramaal, nüüdse Läti alal asunud Apprickeni (Apriķi) mõisas, mis oli hangitud Anastassia teise Moskva kandis asunud mõisa asemele. Apprickenis olid 6000 hektarit põllumajandusmaad, korralikud ehitised ja Venemaa mõisatest usinamad töötajad, tänu millele Mannerheimil oleks olnud suurepärane võimalus muutuda vana aja mõisahärraks. Ent kuivõrd tal ei jätkunud mõisaasjadele aega ega huvi, tõid mitmed tema ettevõtmised vähe tulu ning 1906. Aastal müüdi mõis koos Anastassia muu varaga.

Igapäevase teenistuse ja eraelu käänakute vastukaaluna toimisid kavalergardide eriülesanded keiserlikel paraadidel, pidustustel ja tseremooniatel. Mannerheimi kõige märkimisväärsem ülesanne ihukaardiohvitserina leidis aset 1896. aasta mais, kui ta osales koos kogu oma polguga Nikolai II ja keisrinna Aleksandra Moskvas peetud kroonimisel. Koos kolme muu ihukaardiohvitseriga seisis Mannerheim auvahtkonnas trooni kõrval kogu Kremli Uspenski katedraalis toimunud kroonimistseremoonia ajal. Oma mälestustes kirjeldas ta kroonimist järgmiselt:
Õhk oli viirukisuitsust lämmatav. Raske mõõk ühes käes ja „tuvi” teises, seisime liikumatult kella 9-st hommikul kella 1/2 2-ni päeval. Pärast kroonimist astus uhke peorongkäik kirikust Punasele väljakule ja sealt edasi keisripaleesse. Rongkäigul marssisid noor leitnant Mannerheim ja baltisakslasest alamrittmeister Andrei von Knorring kõrvuti keisrikrooni kandva Nikolai II ees.“

Henrik Meinander „Gustaf Mannerheim. Aristokraat maavillases“. Kirjastus Argo 2018. Tõlkinud Andres Adamson.

http://www.argokirjastus.ee/11897

Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare