Erinev on ka kummagi maailmavaade. Naine mõtleb ja otsustab, räägib ja kirjutab, jutustab ja kirjeldab teisiti, on teisiti haige ja teisiti terve, teisiti vaga ja teisiti j umalakartmatu, teisiti hea ja teisiti kuri, armastab ja vihkab teisiti kui mees.
Mõlemad sugupooled täiendavad teineteist. Mees poleks mees, kui naise olemasolu talle seda pidevalt ei meenutaks. Naine ei teaks, et ta naine on, kui ta meest pidevalt ei näeks. Teineteiseta oleksid nad ebatäiuslikud, ühekülgsed, kurvad ja õnnetud. Kuidas ja kes oleks naine üksinda? Kui väiklane, kartlik ja ilma kindla sihi ning mõtteta, ilma viljastava jõuta, seda näeme nunnakloostris ja naine tunneb seda ise kõige paremini. Mida mees ilma naiseta oleks, näeme selgesti ookeani kalalaevadel. Seal muutuvad mehed vihaseks, tooreks, brutaalseks. Joomine on nende poeesia ja rusikavõitlus ajaviide.

Suured ja suursugused, jumalikud ja põhjapanevad on mehele ja kogu inimkonnale naise ülesanded ja samaaegselt tema õigused.
Suurim on muidugi soojätkamine. Emadust ja emaarmastust on kõikidel aegadel austatud ja pühaks peetud. Maailm ei saa ilma perekonnata oleleda. Ema kui lapse ilmaletooja peab tema turvalisuse eest vähemalt kümme aastat hoolitsema. Naisõpetaja täidab koolis oma ülesandeid niikaua, kuni hingeline sootunnetus pole veel välja kujunenud. Naisõpetaja ei sobi poisile, kui see juba ennast mehelikule elukutsele ette valmistama hakkab. Et naisõpetaja kohusetruuduse, ennastohverduse ja lastearmastuse poolest meesõpetajatest maha ei jääja võib-olla need koguni ületab, see on kõigile teada. Tütarlastele sobib naisõpetaja, eriti algklassides, kuid naine on pedagoogina liiga emotsionaalne ja seepärast ei tohiks ta ka kohtuniku, armeeohvitseri, kirikuõpetaja ja timukana töötada. Kooliõpetajana töötav laste ema mõtleb tööajal oma kodus, lasteaias või koolis viibivatele lastele ega suuda täit tähelepanu keskendada tööle. Paremad pedagoogid oleksid need emad, kelle lapsed on juba täiskasvanud ja iseseisvad.

Kõik naised (aga ka mehed) peaksid õppima, kuidas oma emotsioone maandada. Ainult emotsioonivaba inimene suudab objektiivselt mõelda, tegutseda ja otsuseid langetada.
Kümnendast kuni kaheteistkümnenda eluaastani vajab tütarlaps kindlat, rahulikku ja tasakaalukat meesõpetajat. Need aastad on eksimiste, otsimiste ja kiire arengu aastad, mil tütarlaps vajab nii kehalist kui vaimset rahu ja tasakaalu. Andekad ja hoolsad õpilased eelistavad nendel aastatel kindlalt meesõpetajaid.
Kui ideaalist lähtuda, siis peaksid kõik lapsed kuni seitsmeaastaseks saamiseni kasvama ema bioväljas, s.t. laps ei tohiks päeval ega öösel emast kaugemal olla kui neli meetrit. Teisel seitseaastakul võib ta j uba neli kuni kuus tundi emast või isast eemal olla ja kolmandal seitseaastakul terve pika päeva. Öösel aga pab ta kodus magama, et oma turvalisusetundele üha kinnitust saada.
Loodusseadused nõuavad, et nii tütarlapsed kui ka poisslapsed peavad saama üles kasvatatud nii ema kui isa ühise töö tulemusena. Mõlemad vanemad peavad kasvatustöös pidevalt osalema.
Keegi veidrik on hiljaaaegu öelnud: „Kes julgeb tänapäeval veel kinnitada, et naise koht on kodus?”Sellele võiks vastata: „Kes julgeb väita, et tema koht seal ei ole? Kes siis sinna kuuluvad? Kas üksinda jäetud lapsed või paremal juhtumil vanaemaga koos?” Mitte kunagi pole emast kodus nii suurt puudust tuntud kui just tänapäeval. Mida suurem on ebakindlus ühiskonnas, kuritegevus tänaval, pahede ilustamine televisioonis, teatris ja kirjanduses, seda enam on naine kohustatud ja õigustatud koju oma kindlusesse tõmbuma, et seal oma südametunnistuse preestrina toimida ja see kodu kombekuse, rahu, sõnakuulmise, armastuse ja lootuse asupaigaks muuta oma lastele ja mehele.

Maailm on suurepäraselt sisse seatud, sest naise loomisega jaotub inimkond kahte teineteisega harmooniliselt sobivasse ossa. Uks pool peab tegutsema ja teine olelema; üks rääkima ja teine kuulama; üks kaasa kiskuma ja teine järgima; üks leiutama ja teine neid leiutisi kasutama; üks peab ees ruttama ja teine ootama; üks peab maja ehitama ja teine seda ilustama.
Naine armastab ainult seda meest, kes tema üle valitseda oskab.

Kristus armastas Martat ja Mariat ja samuti oma ema kõigest südamest. Samuti laskis ta ennast naistest teenida ja enda eest hoolitseda, samuti lohutas ja julgustas ta neid tihti, aga preestriametist lülitab ta naise välja. Ühtegi naist polnud Taboril, kui ta seaduse ja prohvetite vahele ilmus. Samuti pühal õhtusöömaajal, ülempreestri palve ega taevamineku ajal. Kristus ei valinud ühtegi naist endale apostliks ega jüngriks ega saatnud neist ühtegi jutlust pidama. Samuti ei teinud naised imetegusid ega kirjutanud ainsatki pühakirjaraamatut.

Esimeste kristlaste koguduste asutaja apostel Pauluse ranged käsud ja keelud on üldiselt tuntud. Selle asemel, et Vana Testamendi määratlusi naise kohta leevendada, teravdab ta neid täiesti ootamatult. Nii ütleb ta: „Naised, olge allaheitlikud oma meestele, otsekui Issandale! Sest mees on naise pea, nõnda nagu ka Kristus on koguduse pea, tema on ihu õnnistegija. Aga nõnda nagu kogudus on allaheitlik Kristusele, nõnda olgu ka naised oma meestele kõigis asjus (Ef. 5, 22–24). Aga naisele ma ei luba õpetada ega valitseda mehe üle, vaid ta elagu vaikselt. Sest Aadam loodi enne, siis Eeva; ega Aadamat petetud, vaid naist peteti ja ta sattus üleastumisse, ja ta saab õndsaks lastesünnitamise läbi, kui ta jääb ususse ja armastusse ning pühitsusse mõistliku meelega (1 Ti. 2, 12–15). Nõnda nagu kõigis pühades kogudustes olgu naised koguduses vait, sest neil ei ole luba kõnelda, vaid nad olgu allaheitlikud, nõnda nagu käskki ütleb. Aga kui nad tahavad midagi õppida, siis nad küsigu kodus oma meestelt. Sest naisele on häbiks kõnelda koguduses (1, Ko. 34–36).

Seesugust suhtumist naisesse ei põhjenda apostel Paulus mitte tolleaegsete rooma, kreeka jajuudi tavade ja kommetega, vaid sellega, et naine loodi alles pärast meest ja mitte enne ning, et meest ei loodud mitte naise pärast, vaid naine mehe pärast. Lisada võib veel seda, et mitte Aadam ei langenud kiusatusse ega astunud esimesena Jumala käsust üle, vaid seda tegi tema naine.
Piibel ei tunne avalikult evangeeliumi kuulutavat, õpetavat ja jutlusi pidavat naist.
Naisõiguslased väidavad, et mehed on läbi aegade naisi teadmatuses hoidnud ja orjadena kohelnud. Tarvitseb pisut maailma, aga ka piibliajalugu lehitseda, et näha seesuguste väidete paikapidamatust. Mõlemad näitavad meile tuhandeid kõrgestiaustatud iseseisvaid naisi ja sadu kuningannasid ja keisrinnasid, kellele juba kauges minevikus kuuletusid tuhanded sõdalased. Ajalugu pajatab meile ilusast Helenast, kelle pärast Trooja linna kümme aastat piirati,

Andromachet, Iphigeneiat ja Elektrat. Penelopet, keda ükski kosilane sõna ega pilguga solvata ei julgenud. Vürstinna Didot Kartaagost, Egiptuse kuningannat, kellele tema abikaasa Amenemha III kinkis taskurahaks Mörise järve igapäevasest kalapüügist saadava tulu. Summa suurus oli kolm tuhat kolmsada taalrit päevas. Milline kuninglik kingitus! Me tutvume veel uhkete naistega Spartast ja Pärsiast, kus isegi Kambyses ema sisenedes troonilt tõusis ja sügavalt kummardas, et teda siis enda omast kõrgemale troonile juhatada. Ka Saalomon hindas naisi: „Ja Batseba (kuninga ema) läks kuningas Saalomoni juurde, et temaga rääkida Adonija pärast. Ja kuningas tõusis, läks temale vastu, kummardas sügavalt ja istus siis oma aujärjele.” Kuninga emale seati iste ja ta istus poja paremale käele. Lõppemata reas järgnevad neile paljud õilsad naised ja valitsejannad kõikidest aegadest ja kõikide rahvaste juures, nagu Piiblis Saara ja Mirjam, Deboora ja Saaba kuninganna. Siia peame lisama keltide preestrinnad, Velledad, germaani Thusneldid, Kriemhild ja Brunhild ning Gudrun ja paljud saksa saagade kangelannad, kuninganna Luise ja vürstinna Bismarckini, kellest tema abikaasa avalikult teadustas: „Selle naiseta ei oleks ma saanud selleks, kes ma olen.”

Kas ülaltoodud olid siis kõik vaesed vääritud ja jõhkralt koheldud oijatarid?
Seadused ega olud ega ka mees pole naist ikestanud, vaid ta on ise endale oma positsiooni loonud. Ta on suure austuse või põlguse, hella kohtlemise või jõhkra suhtumise ise ära teeninud. Ka naine on alati seda lõiganud, mida ta ise on külvanud. Nii on see olnud Roomas ja Spartas, Mehhikos ja Hiinas, Egiptuses ja Assüürias. Armastusväärset armastatakse, austamisväärset austatakse, õilsat imetletakse, head tänatakse ja puhast ei puuduta ka ebapuhas. Juba Saalomon ütleb: „Veetlevast naisest peetakse lugu ja tugev saab rikkaks.”

Mees ja naine, need kaks, teineteist imeväärselt täiendavat vastuolu, mis ka Jumala kaht suurt poolust esindavad, on kõikide kujutavate kunstide, poeesia, draama ja eepose aluseks. Ilma Junota poleks abielu, Minervata naiselikku veetlust, Venuseta poleks armastust ja poleks Olümpost, ilma Freya ja valküürideta Valhallat, ilma Helena, Andromache ja Penelopeta poleks „Iliast”ega „Odüsseiat”, ilma Krimhilde kättemaksuta ja Gudruni truuduseta poleks Nibelungide ega Gudrunilaulu. Fausti pole ilma Gretchenitaja Dantet ilma Beatrice’ita.

Peamiselt inglise ja Ameerika Ühendriikide moodsad naised väidavad, et nad on vaimselt võimelised looma samal tasemel kui mehed. Ka siin on nad vastuolus tuntud tõsiasjadega ja neid võib vabandada ainult maailmaajaloo mittetundmine. Minevik ega olevik ei tunne ühtegi poetessi, keda võiks kõrvutada Homerose, Sophoklese, Virgiliuse, Dante, Shakespeare’i, Byroni või Goethega. Samuti pole ükski naissoo esindaja suutnud võistelda Michelangelo, Leonardo da Vinci, Poussini, Murillo, Tiziani ega Dühreriga. Kus on õrnemast soost loodusteadlased nagu Aristoteles, Kopernikus, Linne, Newton jne. jne? Kus on maailmaajaloolise tähtsusega naine, keda võiks kõrvutada Mosese või Eeliase, Ristija Johannese või Apostel Paulusega? Aga Confuciuse, Buddha, Muhamedi, Sokratese või Lutheri ja Caliniga? Missugune naine on kunagi mõnda riiki asutanud või oma rahvale mõne seadustekogu või rahvuseepose andnud? Kus on naissoost klassikud või ka viissada aastat tagasi kirjutatud raamatu naisautor? Missugune naine on loonud mõne filosoofilise süsteemi, mõne uue arhitektuurivoolu või kujutava kunsti koolkonna, või teinud mõne põhjapaneva leiutise? Naine võib olla väga andekas ja intelligentne, aga tema mõtetel ja seega ka tegemistel puudub loominguline jõud. Tingimused ei ole teda selles kunagi takistanud. Kõikidel aegadel on alati olnud tuhandeid rikkaid, iseseisvaid ja sõltumatuid kodanlikke ja aadlisoost naisi, kellel on olnud küllaga aega ja piisavalt materiaalseid võimalusi. Samas pidid andekad mehed majanduslike raskustega võitlema, et oma ideid ellu viia.
Naised oleks võinud meile pimeda Homerose ja maapakku saadetud Dante kombel mõne sajandeid kõikide meeli köitva suurteose kinkida või vähemalt püssirohu või õmblusmasina leiutada.

Feministid väidavad, et naised on meestest kombekamad, neid tuleks rohkem kaasata avalikesse ametitesse, siis muutuvat ka kogu maailm, s. t. inimkond kombekamaks. Aga see oleks ju tore, kui naised inimkonna moraalse parandamise oma õlgadele võtaks. Enamuses on ju õrnem sugu tasasem ja leebem, peaaegu alati abivalmim, kannatlikuni ja heatahtlikum. Neil on rohkem südant, tundeid ja õdusust kui meestel. See kõik aga pole veel kombekus. Just too hea süda või vähemalt see, mida selle all mõistetakse, on nii mõnegi nooriku eksiteele juhtinud.
Tähtis pole see, et mõned tuntud-teatud kõrge moraaliga naised meile väga hea mulje jätavad, vaid küsimus üldse.

Vaatame veel kord Piiblisse: „Oma palge higis pead sa leiba sööma,” ütles Jumal Aadamale. Naisele aga öeldi: „Sa pead valuga lapsi ilmale tooma.” Naise olemuse põhirõhk on seega koondunud seksuaalelule, nii piiblisõnadest kui ka loodusseadustest lähtudes. Mehe juures on see mõnevõrra vähem tähtis. Naise suhtumine mehesse moodustab suure osa tema hingeelust. Seda tõendavad naiskirjanike teosed, daamide jutuajamine ja abieluplaanid, samuti nende suitsiidistatistika ja vaimuhaigused. Need on vääramatud tõendid.

Nii palju toredaid, puhtaid ja vooruslikke naisi on ajalugu ja rahvasuu meile säilitanud ja ometi ei tõesta see veel naissoo kombekust. Babüloni ja Rooma keisririigi naised kurikuulsast Messalinast ja Poppaast ja Bütsantsi Theodorast kuni Katariina Ilja Hispaania Isabellani on vürstinnad, kuningannad ja keisrinnad olnud, kuid sama kombelõdvad ja ebamoraalsed, kui seda on olnud paljud meessoost valitsejad ja võimumehed. Kombelõtvuse juurde kuuluvad ikkagi kaks ja mitte alati pole mees naise madalas eetilis-moraalses tasemes süüdi. Kui kõik naised oleksid puhtad ja kombekad, siis peaksid ka mehed seda olema. Selgituseks võiks lugeda Saalomoni õpetussõnu Piiblist (Õp. 7).

Kui naiste käes on võim, siis on nad sama sõjakad, võitlushimulised ja verejanulised ning mõnikord isegi julmemad kui mehed. Kui palju sõdu ilusast Helenast ja Gudrunist saadik, kelle pärast nii palju verd valati. Kui palju sõdu on kuningannad ja keisrinnad vallandanud, kui palju kannatusi põhjustanud, alates Semiramisest ja kuninganna Tomyrisest, kuninganna Isabellist ja kuninganna Athaljast, kes kõik kuninglikud lapsed hukata lasi. Või frankide kuninglikud naised Fredegunde ja Brunhild, kes oma sugukonna liikmeid tapsid ja taga kiusasid, kuni Inglismaa Mary Veriseni ja Venemaa Katariinani. Kuidas ergutasid oma mehi sõtta minema spartalaste, germaanlaste, keltide, kimbrite ja teutoonide naised ja kuidas päästis Orleans’i neitsi oma kodumaa. Aegade algusest on õige naine sõdalast, sangarit ja vägilast imetlenud ja armastanud. Alati on naine meelsasti turniire ja kahevõitlusi pealt vaadanud ja suurimaks auks pidanud seda, kui mehed tema pärast võitlesid.

Gunnar Aarma „Mõtlemise salapära“, Maalehe ja Varraku raamatusari „Tarkusepuu