Gunnar Aarma: Inimesel tuleb oma kõikvõimsust kasutada, et õnnelikuks saada

Varem või hiljem me lahkume siit maailmast ja kas me oleme natuke rohkem või vähem maist vara endale kokku kraapinud, ega see midagi ei muuda. Me läheme igal juhul ja ühtemoodi siit ära. Palju tähtsam on see, et me saavutaksime tasakaalu ja et me säilitaksime selle saavutatud tasakaalu, kirjutab Gunnar Aarma raamatus „Saada õnnelikuks“.

Mu guru veenis mind, et inimene on kõikvõimas ja esijoones tuleb seda kõikvõimsust kasutada, et õnnelikuks saada. Mina ise olen õnnelik inimene, sest mul on kõik, mida on vaja korralikuks eluks ja tasakaalu säilitamiseks. Joogi võrdleb tasakaalu õnnega. Sellepärast kinnitasin endale, et kõik oleneb minust endast, kas olen õnnelik (ja nii see on, kui oled terve, rahul endaga, perega ja oma eluga). Ja kui tõesti oled seda, oled kõikvõimas. Jumal ei sekku meie igapäevasesse ellu. Ta vaatab sealt, kus ta nüüd olla võiks, meie peale ja naeratab.

Ta on andnud meile täieliku vabaduse olla õnnelik.
Ta on andnud meile ka intellekti ja tahte, et seda vabadust kasutada.
Selleks et olla õnnelik, peab inimene õigesti mõtlema, õigesti hingama, õigesti toituma ja küllaldaselt liikuma.
Kui nüüd hinnata nende faktorite tähtsust proportsioonides, on tulemus ligikaudselt selline:

Õige mõtlemine 70%
Õige hingamine 10%
Õige toitumine 10%
Küllaldane liikumine 10%

Nagu näha, moodustab mõtlemine meie heaolust 2/3 kuni 3/4. Ülejäänud ¼ kuni ⅓ kuulub toitumisele, hingamisele ja liikumisele. Peamine on mõtlemine ja võib julgesti öelda, kui inimene paneb oma mõtlemise korda, või tänapäeva kriteeriumide kohaselt, kui ta saab muuta ennast stressivabaks, siis ta tõenäoliselt saab oma hädadest lahti. Füüsilistest hädadest, aga ka psüühilistest hädadest, mis teda siiani on vaevanud. Stress on see, mis meid suures osas takistab oma heaolu tundmast.

Elu on väga ilus. Ma võiksin veel soovitada seesugust katset. Hommikul, kui ärkate ja kui teete esimese teadliku hingetõmbe, jälgige oma esimest teadlikku mõtet. Kas nii: tänane päev on jälle üks suurepärane, tore päev, mis mind ootab väga paljude lisakohustustega. Tänase päeva jooksul juhtub palju huvitavat. Ma saan palju häid mõtteid mõelda, paljudele abiks olla. Aga peamiselt olen ma sellega abiks endale. Ärgem unustagem, et meie enda kaudu toimub maailma heaolu. Kui me loodame teistele, et meil on hea valitsus, hea president, on hea parlament, hea sõjavägi ja tema ülemjuhataja, meil on kõik asjad, mis nad tegelikult on, aga ise jääme kõrvaltvaataja ossa, s. t. ei võta oma mõtetes mingisugust osa selle ülesehitamisest, milles kogu rahvas peaks osalema, siis muidugi kõik areneb oma rada edasi.

Õigesti mõtlemine moodustab meie heaolust lõviosa. See on ka mõistetav, kuna iga tegu saab alguse mõttest. Mõte on meie elu juhtiv jõud. Õige mõtlemise juurde kuulub ka terve, elujaatav ja iseloomu tugevdav ellusuhtumine. Vaimne seisund moodustab kogu meie elu põhialuse. Mõte on suurim loov jõud. Seepärast on vajalik, et meil oleks õige ellusuhtumine, et me hoiduks sopakirjandusest, väheväärtuslikust literatuurist. Terve vaimne toit on meie psüühikale ja füüsisele sama vajalik kui tervislik toitja keha eest hoolitsemine. Samas võib ka väita, et kes õigesti mõtleb, see ka toitub ja hingab õigesti, sest need asjad on omavahel tihedalt seotud. Ka võib öelda, et õiget toitumist ja hingamist praktiseerides parandame kindlasti ka oma mõttebilanssi.

Minu arvates oleks ideaalne variant see, kui inimene saaks igal hetkel, kui tal vaja on, emotsioonid esile kutsuda. Neil hetkil, kui tal neid vaja ei ole, saaks ta need ära koristada. Seda lubabki meile õige hingamine. Sest emotsioonid on tekitatud ainult hapnikust. Kui me oskame liigse hapniku ära koristada, et meile jääks ainult nii palju, kui palju on tarvis meie siseorganite hapendumisprotsessiks, siis oleksime tühjad kõikidest emotsioonidest ja suudaksime kõik probleemid lahendada teadvuse tasemel. Loogika abil teadvuse tasemel. Kui meil aga on emotsioone tarvis, näiteks kui istume klaveri taha ja hakkame improviseerima või kui läheme kunstinäitusele ja tahame saada tugevat emotsionaalset laengut heade meistrite piltide imetlemisel, siis tuleb hingata sügavalt ja emotsioonid on käes. Seda tundsid idamaa targad ja rahvad aastatuhandeid. Meie oleme selle võrra vaesemad. Muidugi, eesti etnos on suhteliselt emotsioonivaene. Väiksema emotsionaalsusega kui näiteks slaavlased.

Inimene on kõikvõimas. Küsimus on selles, kuivõrd me oleme suutnud endale selgeks teha selle mehhanismi, mis seda maailma seesmiselt koos hoiab. See on kõige olulisem. Kui me tunnistame ennast viletsaks, nõrgaks, haigeks, kellestki või millestki sõltuvaks, siis me seda ka oleme. Me oleme see, keda me usume ennast olevat, kuid uskumisest üksi on vähe. Aga kui me tahame teada saada seda mehhanismi, siis me saame just nii palju teada, kui palju me oleme võimelised vastu võtma. Kui õpilane on valmis, siis õpetaja ootab teda.

Tugevasti erineb keskmisest inimesest too, kes on endaga rahul. Tema kiirguse värvid on puhtad, kiirguse vibratsioon on ühtlane. Kiirgus võib olla küllalt nõrk näiteks vanematel inimestel ja kurnatud, väsinud ning haigetel inimestel.

Mina määran oma elupäevade pikkuse. Ma määran selle, kas ma olen õnnelik täna, praegu, homme, ülehomme, aasta pärast. Ma määran seda, kavandan ette. Mitte et ma püüan seda läbi suruda, sest biorütmid on kindlasti olemas, päikeseenergia, kuufaasid, planeetide seisud mõjutavad meid. Aga tugev juhib planeete ja nõrka juhivad planeedid. Mina tunnistan enda tugevaks. Mina juhin planeete sellevõrra, kuivõrd nad kipuvad määrama minu eneseteostust. Selles osas ma ei käi planeetide seisude järgi. Nemad peavad alluma minu tahtele, mitte mina nende tahtele. Selles ongi see vahe, et meil on viimasel ajal pandud väga suurt rõhku astroloogiale, koostatakse kõikvõimalikke tähekaarte või horoskoope ja püütakse nende järgi siis õnnelikumalt elada, oma elujärge ja teatud sündmusi ette planeerida. Mina seda ei tunnista. Ma olen siiralt veendunud, et kui inimene tõesti on jõudnud tasemele, kus ta tunnistab ennast kõikvõimsaks, siis ta seda ka on.

Gunnar Aarma "Saada õnnelikuks" ilmus Maalehe" ja Varraku raamatuarjas "Tarkusepuu"