Eriüksuse K-komando looja Lembit Kolk: Teise poole tegijatest väga paljud teadsid eriüksuse poisse
Ei oska küll täpset aega määratleda, kuid millalgi 1990-ndate esimesel poolel tekkis omapärane seis: ütled „Lembit Kolk”, mõtled kohe „K-komando”, ning vastupidi. Mõneti on see seletatav kahe tähelepanekuga. Esiteks, Lembit Kolk oli toona eriüksuse ainus avalik nägu, keda teati. Teisalt aga suutis K-komando end jõuliselt kehtestama hakata, kirjutab Enno Tammer raamatus „Raudse rusika looja. Lembit Kolk ja K-komando“.
Kindlas vormis ja hästi varustatud eriüksust oli üha rohkem näha ja kurikaeltel valusalt tundagi. K-komandost kujunes jõud, mida kardeti. Kaks K-d kõlasid kokku ja moodustasid ühtse terviku.
Kusjuures ametlikult ei tarvitsenud politsei eriüksuse nimetus sel ajal veel sugugi olla K-komando, see nimetus märgiti endiselt sulgudesse pärast nimetust operatiiv-taktikaline eriüksus.
Ei salga, et muidugi mulle meeldib, et eriüksusele pandi nimi minu perekonnanime esitähe järgi: K nagu Kolk. Omal ajal öeldi tihtilugu nii, et „võtame appi Kolgi poisid“, mis tähendas K-komando kaasamist operatsiooni.
Eks me poistega hakkasime millalgi seda nimevärki arutama, leides, et eriüksuse nimetus võiks olla midagi lihtsamat ja löövat, nagu Soomes on Karhu, Prantsusmaal Raid, Saksamaal G9 ja SEK, Leedus Omega, Lätis Aras.
Poisid pakkusid igasugu nimesid siit ja sealt, kuid ükski ei meeldinud. Tulin õhtul koju ja äkki hakkas peas tiksuma sõna „komando”. Vaatasin toonasest leksikonist, mis vasteid leiab sõnale „komando”. Kirjas oli nii: käsklus, käsklussõna; ühe komandöri käsutuses olev allüksus eriülesannete täitmiseks.
Kohe jäi silma, et ahaa, peaks ju meile sobima. Olemegi ju allüksus eriülesannete täitmiseks ning kui tegu on eriülesannetega, on tegu relvastatud allüksusega nagu meiegi. Lisaks andis leksikon sellised vasted: eriülesandelise laeva või paadi meeskond; k-punkt, juhtimiskoht lahingutegevuses; k-sild, laeva juhisild.
Järgmine päev pakkusin eriüksuse poistele arutamiseks sõna „komando”. Leiti, et sel sõnal pole ju viga, kuid et see on justkui üldnimetus, midagi peaks komando ees kah veel olema. Kas või mõni täht, mis eristaks just meie komandot.
Keegi ütles, et paneks Z. Selle peale läks kohe aasimiseks, et Z tähendab ju Zorrot ning Zorro-komando me ei ole. Uus ettepanek: paneme siis A. Ei, A-d ka ei taha, see meenutas liialt KGB-laste Alfa eriüksust ja sarifilmi „A-rühm“. A ka ei sobinud.
Loobiti siis veel mõni täht õhku, kuid ükski neist ei haakunud. Kuni keegi ütles, aga miks mitte K – K nagu Kolk. Poisid kiitsid mõtte heaks. K-komando – minu meelest kõlas see väga hästi ja tugevalt. Oli lihtne ja lööv. Mul polnud põhjust vastu hakata, et mis te nüüd, pole vaja tekitada seost minu perekonnanimega. See oleks olnud võltstagasihoidlikkus. Mina ju ikkagi seda eriüksust üles ehitasin.
Nimetuse valikul tuli arvestada ka embleemi tegemisega. Eriüksused tavaliselt kasutavad oma embleemil kas pussnuga, püstolit või välgunoolt. Püstolit ja nuga me embleemile ei tahtnud.
Embleemi tegemisest rääkisin kohe tuntud kunstniku, kunstiinstituudi õppejõu Emil Lausmäega, kes omal ajal käis minu juures karatetrennis.
Tema ütles, et K on õige valik, et K-le saab kõige paremini panna sisse välgunoole. Nii sündiski meie embleem. Minu arvates väga õnnestunud embleem.
Lausmäe kujundas meile ka varrukanumbrid. Igal mehel oli varrukal oma number, mis pidi relva kandes ja tulistades selgelt näha olema. Varrukanumber oli justkui K-komando meeste identifitseerimise tunnus. Kui meil olid tõsised operatsioonid, kandsime vahel musta maski. Seda küll harva, kuid ikkagi tekitati probleem, et kui teil on maskid ees, kuidas siis hiljem teada, kes K-komando meestest näiteks vägivallatses või midagi valesti tegi.
Seletasingi, et meil igaühel on oma kindel number ja see on näha. Ehk nii palju jääb inimesele meelde, kas temaga vägivallatses number 44 või 2 või 3.
Numbrid tikiti embleemidele eraldi peale; kui need valmisid, viskasin embleemid numbritega lauale, et valige nüüd. Täiesti juhuslikult valisin endale numbri 44. Pärast hakkasin mõtlema, et see ju mu sünniaasta.
Neid numbreid tehti rohkem, kui oli üksuse suurus. Praeguseks on kokku lepitud, et numbreid antakse välja ainult üks kord. Nii et K-komandos ei saa enam kunagi kellelgi olema numbrit 44. Kui läheb ära keegi teine, siis temagi numbrit enam ei tule.
Juhtkond võttis K-komando nimetuse ja embleemi rahulikult, probleemita vastu. Kuid et meil polnud põhikiri ametlikult kinnitatud, siis mul ei lubatud ainult K-komando kirjutada, vaid ametlikes paberites kasutati nimetust „operatiiv-taktikaline eriüksus” ja sulgudesse lisati K-komando. Nüüdseks on see eriüksus juba ammu ainult K-komando, mis tegutseb keskkriminaalpolitsei koosseisus.
Kuidas te algusaastatel uusi mehi eriüksusesse valisite? Mis katseid nad pidid läbima? Kes olid need K-komando mehed, kelle kohta Lembit Kolk tihtilugu ütleb ka „poisid”?
Lepime kokku, et eriüksuse poiste perekonnanimed on saladus, mina ei taha olla esimene, kes need avalikustab. Seepärast kasutan vahel siin ja edaspidi ainult eesnimesid ning ma ei ütle, kas need eesnimedki on õiged.
Samas on selge, et kurikaelte maailma esindajatest ehk teise poole tegijatest väga paljud teadsid omal ajal eriüksuse poisse, küllap nii nägu- kui ka nimepidi. Me ei teinud kogu aeg operatsioone, mustad maskid ees. Ja Eestimaa jääb pisikeseks, mingil hetkel pannakse nimed ja näod ikka kokku.
Algusaastatel me eraldi katseid eriüksusesse saamiseks ei korraldanud. Kuid kõik uued tulijad olid katseajal. Uuteks liikmeteks kutsusin politseiakadeemiast neli-viis poissi, keda ma tundsin ja usaldasin. Tõin eriüksusesse ka paar väga head karatetreenerit, kõrgema haridusega meest, kes tundsid, et tahaks teha midagi muud. Lisaks võtsin oma karategrupist mõned poisid.
Teadsin kõikide uute tulijate oskusi ja taset. Uued mehed polnud sugugi nõrgemad kui need, kes alustasid koos esimese juhi Henn Kasega. Kui liitsin uued mehed kokku varasemate eriüksuslastega, hakkaski välja kujunema pikaks kokku jäänud põhijõud.
Mäletan, kuidas ühte minu kutsutud pikka kasvu, minu karategrupist tulnud noort meest Toomast ei tahetud vastu võtta. Kõik uued pidid läbi käima politseiarstide ja psühholoogide kontrollist. Tuleb siis pärast mingit järjekordset katset minu juurde katse läbi viinud psühholoog ja ütleb, et härra Kolk, nüüd on selline lugu, et me ei saa Toomast vastu võtta, tal on liiga kiire reaktsioon.
No mis jutt see on?! Küsisin siis psühholoogilt, kas kiire reaktsioon on teie meelest miinus. Ta ei vastanud, kuid ei uskunud, et saab olla nii kiire reaktsioon. Tehti uus katse. Nüüd küsisin, kuulge, kas midagi muutus, kas Toomas läks aeglasemaks? Ei läinud, tal oligi nii kiire reaktsioon ja meie töös on see ülivajalik.
Praeguseks on see mees eriüksuses töötanud juba üle 15 aasta ja on oma ala tõeline proff, väga hinnatud mees.
Minuga kokku oli vahepeal eriüksuses kolm võitlusalade meistersportlast: mina karates, üks sambos ja üks džuudos. Meistrikandidaate oli neli, enamikul poistest oli võitlusalade I järk, mõni poiss aga tegi enne hoopiski viievõistlust.
Pärast seda, kui osa eriüksuse liikmeist, endised miilitsad, lahkusid valitsuse eriteenistusse Toompeal, polnud mul K-komandos ühtegi miilitsaharidusega poissi.
Minu eesmärk oli, et oleks väga hea, kui poolel K-komando koosseisust oleks kõrgem haridus. Nii et utsitasin poisse edasi õppima, osa seda kaugõppes ka tegi. Enne kui ise eriüksuse juhi kohalt taandusin, hakkasin juba lähenema eesmärgile, et poolel koosseisust on kõrgharidus. Kõrghariduse omandamine õigusinstituudis tähendas eriüksusele väikest pereheitmist, sest kõrgharidusega meestele pakuti edutamist ning nii läks üks minu meestest juhina vedama tunnistajakaitset.
Toona iseloomustas politseid üsna suur kaadri voolavus. Teil vist seda muret ei olnud? Pigem oli järjekord ukse taga.
Kaadri voolavuse muret tõesti ei olnud. Mul oli pidev järjekord ukse taga. Kuid meil polnud suurt vajadust uusi liikmeid võtta, sest poisid püsisid ilusasti koos ega tahtnud kuhugi lahkuda.
1994–1995 oli küll juhuseid, kui mõnele neist pakuti isegi kõrgemat kohta, aga poisid ei võtnud vastu, sest eriüksuses valitses väga hea meeskonnavaim.
Meile taheti tulla isegi välisriikidest, mulle kirjutati vastavaid sooviavaldusi. Heade kogemustega korralikult koolitatud mehed tahtsid tulla K-komandosse. Jutud meist kui võimsast löögirusikast levisid üle riigipiiride. Kuid välisriigi kodanik ei saa töötada Eesti politsei eriüksuses, Eesti eriüksuse liikmel peab loomulikult olema Eesti Vabariigi kodakondsus.
Vahel pidin tõrjuma nii-öelda heatahtlikke soovitajaid, kes pakkusid, et võta K-komandosse see või too mees. Sellistele soovitajatele teatasin, et lihtsalt niisama ma küll kedagi võtma ei hakka. Et kui ta on kõva mees ja vastab vajalikele tingimustele, siis las ta kandideerib. Kui ta suudab katsed edukalt läbida, siis vaatame edasi.
Esialgu puhastab püsse, operatsioonidele võib kaasa tulla, kuid pealtvaataja ja kõrvalseisjana. Katseajal olnud algajad ise operatsioone läbi ei viinud, kedagi kinni ei võtnud, hoidsime neid kaugemal. Kuid eks seegi andis aimu, mida üks või teine operatsioon endast kujutab.
Kandidaadist sai täieõiguslik eriüksuse liige, kui meeskond üksmeelselt ta heaks kiitis ja omaks tunnistas.
Kindlasti polnud palk see, mis mehi eriüksuses hoidis?
Kindlasti mitte. Mehi hoidis eriüksuses hea meeskonnavaim, huvitav töö, võimalus oma oskusi pidevalt täiendada. Ja muidugi verre paiskuv adrenaliin, kui lähed operatsioonile. Meie töö ei olnud rutiinne, vaid põnev ja vaheldusrikas.
Kõigil eriüksuse meestel oli algusaastatel palk koos lisadega veidi üle 2000 krooni. Politsei keskmisest oli see natuke kõrgem, kuid samas ei midagi erilist, jäädes Eesti keskmisele tasemele. Lisatasu operatsioonide eest me ei saanud, harvadel juhtudel maksti preemiat.
Palgad Eesti politseis pole kunagi suured olnud. Loomulikult ei anna meie eriüksuse palku võrrelda lääneriikide eriüksuste palkadega. Meie palgad jäid neile mitu korda alla.
Aga ikkagi – mis fenomen see siis oli, et K-komando tuumik püsis aastaid ja aastaid ühtsena koos?
Olen palju mõelnud, mis võis olla see fenomen, mis hoidis meie eriüksust koos.
Kui midagi vastusena välja tuua, siis ütleks lihtsalt: hea kambavaimuga kokkusulanud meeskond, huvitavad treeningud, huvitav ja adrenaliinirohke, vaheldusrikas töö.
Kuigi mis siin salata, annab ju ka mõelda, et eriüksuslase elu kujutab endast justkui omamoodi ühes ja samas karbis askeldamist. Mõnele selline karbivärk ei sobinud ja mõni poiss otsiski uusi väljakutseid mõnes teises liinis. Kuid neid ei olnud palju.
Karbis elamise tunde vähendamiseks lubasime tublidele inglise keelt oskavatele meestele, et kui neil on soovi ja tahtmist, võivad nad kandideerida politsei välismissioonidele. Näiteks koolitajaks kuhugi riiki, kus sellist abi vajatakse. Ning K-komando liikmed ongi käinud välismissioonidel teistsugust õhku nuusutamas, teistsugust tööd tegemas.
Tuumik püsis aastaid, kuid mõned uued liikmed ju K-komandosse ikka lisandusid. Pärast pikka ja põhjalikku nii-öelda kompamise protsessi.
Väga harva võtsime mõne uue liikme. Oli aastaid, kui kedagi juurde ei võetudki.
Kui me kedagi juurde võtsime, pidi ta käima mul ukse taga ikka 3–4 korda, et näidata, kas tal on tõsine soov või tuli niisama proovima. Kui mees pärast esimest või ka teist tagasisaatmist jälle tuli, et tahaksin K-komandosse, võis mõista, et tal on tõsine soov.
Loomulikult vestlesin kandidaadiga hulk aega, et uurida, kuidas ta suhtub üldse elusse ja inimestesse, mis mõtted tema peas tiirlevad, millised on tema väärtushinnangud.
Võtmise puhul kehtisid selged nõuded ja viisime läbi katsed. Eriüksusesse tahtja pidi olema läbinud Eesti sõjaväeteenistuse ja tal pidi olema Paikuselt saadud politsei põhikoolitus. Kõrgema haridusega mehed pidid lõpetama tol ajal läbi viidud politseitöö kursused. Põhitööks vajalikud teadmised said mehed siiski eriüksuses, millele lisandusid rahvusvahelised koolitused.
K-komando liikmekandidaadile korraldasime meie ise üksuse sisseastumiskatsed. Ei midagi erilist ega hullu, kuid igal juhul need katsed näitasid, mis mehega tegu. Kontrolliti kandidaadi laskeosavust ja füüsilist vormi.
Lisaks olid meil ka psühholoogilised testid. Kui kandidaat suutis katsed ja testid edukalt läbida, algas katseaeg.
ENNO TAMMER „RAUDSE RUSIKA LOOJA. LEMBIT KOLK JA K-KOMANDO“, kirjastus Tammerraamat 2016
