Enn Tarvel: miks Vabadussõda on nimetatud kodusõjaks ja kui palju oli Eestit rünnanud Punaarmee väeosades eestlasi

 (63)

Enn Tarvel: miks Vabadussõda on nimetatud kodusõjaks ja kui palju oli Eestit rünnanud Punaarmee väeosades eestlasi
Vabadussõtta kutsuv plakat. Wikipedia

27. oktoobrist 1917 kuni ööni vastu 24. veebruari 1918 oli riigivõim Eestis bolševike valitsemisorganite käes ja pärast vabariigi väljakuulutamist järgnes Saksa okupatsioon. On täiesti endastmõistetav, et bolševikud tahtsid endise olukorra Saksa okupatsiooni lõppedes taastada, kuigi pisut teises vormis, kirjutab Enn Tarvel raamatus "Eesti rahva lugu".

15. novembril 1918 Petrogradis loodud Eestimaa Ajutine Revolutsioonikomitee otsustas 19. novembril Jamburgis, et Eestis on taastatud nõukogude võim. Punase Venemaa sõjavägedel tuli oma lätlasest ülemjuhataja käsul alustada pealetungi Tallinnale, Pihkvale ja Valgale. 22. novembri varahommikul toimus Punaarmee proovirünnak Narvale. Teine rünnak, Narva vallutamine, toimus 28. novembril. Seda on hakatud lugema Vabadussõja alguspäevaks.

Punase Venemaa jaoks tähendas alanud operatsioon Eestimaa kubermangu vabastamist veel lahkumata Saksa okupatsioonivägedest ning kohalike tagurlike elanikkonnakihtide relvastatud salkadest. Nn. eesti nõukogude ajalookirjutus formuleeris, et Eesti töörahvas, kel polnud piisavalt jõudu ega relvi, pöördus abi saamiseks Nõukogude Venemaa poole. Nende jaoks ei olnud see mingi riikidevaheline relvakonflikt. Eesti töörahvas moodustas oma riikluse alles päevake hiljem – ja siiski piki hambu. Vladimir Uljanov (Lenin, 1870–1924) oli juba detsembri lõpul 1917 andnud juhtbolševik Jaan Anveltile (1884–1937) juhtnööri kuulutada Eesti iseseisvaks nõukogude vabariigiks, üritamaks vältida Saksa okupatsiooni võimalust.
Tollal sobimatuks peetud kava tuli eesti bolševikel nüüd ikkagi teoks teha.

Seotud lood:

Jaan Anvelt. Foto Eesti Riigiarhiiv/Wikipedia

Kommunistliku Partei Eestimaa Keskkomitee kuulutas 29. novembril 1918 Narvas välja Eestimaa Nõukogude Vabariigi, mille eesotsas oli Eesti Töörahva Kommuna Valitsus, ning jättis sealjuures kõik riigiõiguslikud küsimused vähimagi vastuseta. Need tuli Moskva valitsusel omapoolselt (resp. omavoliliselt) verivärskele riigile omistada, 7. detsembril tunnistada Eestimaa Nõukogude Vabariigi sõltumatust ning tema kõrgeima võimuna Eestimaa Rahvakomissaride Nõukogu võimu.

Loe veel

Aga keskvalitsus kandis juba ise hoolt, et keegi ei hindaks üle nõukogude vabariikide sõltumatuse astet. Rahvusasjade rahvakomissar Jossif Džugašvili (Stalin, 1879–1953) noomis Anveltit varsti Kommuuni separatismi ja rahvusliku isolatsionismi pärast (sisserännu ja toiduainete väljaveo piiramine jms.). Detsembri lõpul rõhutas Kommuuni valitsus Moskvasse lähetatud delegatsiooni suu läbi, et Nõukogude Eesti astub möödapääsmatult Venemaa föderatsiooni. Venemaa Kommunistliku (bolševike) Partei VIII kongress märtsis 1919 otsustas, et Venemaa Kommunistlik Partei on ühtne, et tekkinud nõukogude vabariikide partei keskkomiteedel on piirkondlike komiteede õigused ning et nad alluvad täielikult VKP Keskkomiteele. Mida seal enam arutada!

5. juunil 1919 lõpetas Eestimaa Töörahva Kommuun oma asutuste tegevuse, eesotsas Nõukoguga, kui täielikult tarbetu. Juulis arenenud rahukuuldused viisid 31. augustil Vene välisasjade rahvakomissari Georgi Tšitšerini (1872–1936) rahupakkumiseni, millele Jaan Poska (1866–1920) vastas 4. septembril nõustumisega. Tšitšerin seletas, et sõjategevus ei tekkinud Vene vägede sissetungist Eesti territooriumile, kus tegelikult sõjategevus juba käis töölisklassi ja kodanluse vahel.

Nõukogude ajalookäsituses oli 1918–1920 Eestis tegemist kodusõjaga (ja välisriikide, s.t. Soome, Suurbritannia jt., interventsiooniga), sõdisid kaks Eesti riiklust – Eesti Töörahva Kommuun ja Eesti Vabariik. Vähimatki seletust ei otsitud, kuidas ja miks Tartu rahu sõlmiti Eesti riigi ja Vene riigi vahel. Üks Eesti nõukogude ajalooteaduse korüfeesid Karl Siilivask (1927‒2017)), raatsimata kodusõja kontseptsioonist loobuda, tuli veel 1998. aastal välja silmamoondusliku trikiga, kahe sõja teooriaga: kodusõda lõppes ja Eesti-Vene sõda algas 5. juunil 1919.

Sellisel veidral mõttearendusel on tekkinud ka tänapäeval epigoone (Reigo Rosenthal, sünd. 1981), kes püüavad riikidevahelist sõda seostada kodusõjaga, leida Vabadussõjas kodusõja elemente. Niisuguse kodusõjateooria teiseks tugipunktiks on tõsiasi, et Eestit ründavates Punaarmee väeosades oli ka eestlasi. Eesti punase sõjaväe loomise dekreedi avaldas Kommuuni nõukogu 18. detsembril. 1919. aasta veebruari keskpaigas moodustasid Eestist pärinevad punaväelased umbes 10% Eesti vastu sõdivast 25 000-mehelisest väest.

Eesti Ajutisel Valitsusel ei olnud võimalusi võtta midagi otsustavat ette punase ohu vastu. Südame põhjas loodeti vist ikka veel rahulikku lahendust. Mitte niivõrd usust bolševike rahvaste enesemääramise õiguse dekreeti, kuivõrd arvamusele, et kodusõja korralageduses ei suuda Venemaa pealetungi korraldada. 11. novembril alustati Kaitseliidu kui vabatahtliku poolsõjaväelise organisatsiooni loomist. 16. novembril kuulutati välja mobilisatsioon vabatahtlike värbamise teel.

Ühe põhjusena on osutatud kartust, et sundmobilisatsiooni võimalik nurjumine õõnestanuks valitsuse niigi habrast autoriteeti. Valitsus lootis kokku tulevat 25 000 meest 21–35 aasta vanuses, aga neid tuli tuhatkond. Sõja puhkemisel oli Eesti sõjaväes veidi üle 2000 mehe, jõulu eeli oli rindel 3500–4000 meest. Koju tõttavatelt Saksa okupatsioonivägedelt abi ega sõjariistu ei olnud saada, sakslased, eesotsas revolutsiooni järel tekkinud soldatite nõukogudega, hoopis takistasid kaitse korraldamist ning leidsid pigem kokkuleppeteid bolševikega.

Enn Tarvel "Eesti rahva lugu", kirjastus Varrak 2018

https://www.rahvaraamat.ee/p/eesti-rahva-lugu/1024181/et?isbn=9789985343142

Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare