Enn Tarvel: kuidas nõukogude ajal toimis migratsioon Eestisse

 (101)
Enn Tarvel: kuidas nõukogude ajal toimis migratsioon Eestisse
Narva 1944. aastal pärast Nõukogude lennuväe pommitamist ja suurtükituld. Nõukogude ajal tulid linna uued elanikud.Norra Rahvusarhiiv/Wikipedia

1941. aasta lõpul oli Eesti elanike seas eestlasi 90,8% ja 1945. aastal 97,3%, aga siis immigratsiooni tagajärjel 1959. aastal 74,6%, 1970. aastal 68,2%, 1979. aastal 64,7% ja 1989. aastal 61,5%. Enn Tarvel kirjutab raamatus "Eesti rahva lugu", et nõukogude aja alguses ei olnud migratsioon teadlik rahvastiku etnilise koosseisu muutmine, hiljem aga küll.

Sisseränne nn. vennasvabariikidest algas kohe vallutuse järel ning jõudis kõrgtasemele 1946. Suurem osa migrante oli pärit Venemaa loodeoblastitest (Leningradi oblastist, eriti Slantsõ ja Kingiseppa rajoonist ning linnast, Pihkva, Novgorodi, Kalinini oblastist). Rnnet stimuleeris sealne näljahäda. 1948. aastal sisseränne langes. Narva linnas oli 30.11.1944 registreeritud 2017 elanikku (augustis oli 253, 1. jaanuaril 1958 aga 24 130 inimest).

Narva venestus täielikult, niihästi olmes kui asjaajamises: linna täitevkomitee asjaajamine viidi oktoobris 1945 üle vene keelele. Hinnatakse, et kolmekümne aasta jooksul siirdus Eestisse 11,5% Leningradi ja 12% Pihkva oblasti maarahvast. Kõige olulisem tööjõuga varustamise moodus kogu NSV Liidus 1950. aastate keskpaigani oli organiseeritud värbamine (vene keeli orgnabor). Värvatud töölised pidid sõlmima töölepingu, hilisemal ajal harilikult viieks aastaks. Omavoliline töökohalt lahkumine oli sovetliku tööseadusandluse järgi kriminaalkuritegu, mille eest mõisteti massiliselt vanglakaristust. Orgnabor ja limiit (ametlik tööjõu sisserännu kvoot) oli peamine immigratsioonikanal Ida-Virumaale ning Tallinna – kvartalite kaupa (Koplisse ja Lasnamäele). Suurte ettevõtete volinikud sõitsid ringi mööda kogu suurt Liitu, tegid reklaami ja kutsusid Eesti NSV-sse tööle, pakkudes kõige paremaid töö- ja elutingimusi (sealhulgas korterit ja lasteaiakohti). Sõjaväelased ajateenijad jäid demobiliseerudes paigale, vabanedes sellega koduse kolhoosi sunnismaisusest ja pärisorjusest. Neile sõitsid aegamisi järele sugulased (mida vene keeli kutsuti immigratsionnõi šleif, s.t. immigratsiooni slepp ehk vedik).

Loe veel

Seotud lood:

Privilegeeritud eruohvitseridel oli õigus valida endale vabalt elukoht terve Nõukogude Liidu ulatuses. Balti liiduvabariigid olid valiku tegemisel tugevasti eelistatud. Saabus ka kinnipidamiskohtadest vabanenud kodanikke, kontingent kriminaalkurjategijaid. Tööjõureservide koolides ja vabrikukoolides oli hulgaliselt õpilasi Venemaalt, kes suunati pärast lõpetamist tööle ettevõtetesse. Peamised rahva sissevoolu reguleerijad olid suured ehitusorganisatsioonid, mitte niivõrd tööstusettevõtted. Ehitustegevus tööstuse tarbeks oli palju suurem kui elamuehitus. Tööjõudu oli ehitusele vaja, töötajaid omakorda ahvatles lootus ja võimalus saada hõlpsamini elamispinda.

Kui Hruštšovi-aegsed joobumuslikult eufoorilised maapealse kommunistliku paradiisi ehitamise plaanid elu ei saanud, hakkas riigivõim nn. stagnatsiooniajal jälle märksa rohkem tähelepanu pöörama etnilistele momentidele rahva ideoloogilises töötlemises. Brežnev (1906–1982) hakkas kõnelema uuest etapist rahvaste edasises lähenemises ja nende tõelise ühtsuse saavutamisest, ühisest internatsionaalsest nõukogude kultuurist. Partei XXIV kongressi aruandekõnes (1971) rääkis Brežnev nõukogude rahvast kui uuest ajaloolisest inimeste ühendusest. See ühendus oli iseenesestmõistetavalt venekeelne. Riigikeelt NSV Liidus kehtestatud ei olnud, vene keel oli lihtsalt NSVL rahvaste suhtluskeel. Tegemist oli sama põlise vene šovinismiga, mis 1930. aastatel oli ahistanud NSV Liidu rahvusvähemusi. Kampaania oli vahepealsetel aastakümnetel olnud lihtsalt vähem aktuaalne. NSV Liidu Ministrite Nõukogu võttis 13.10.1978 vastu määruse vene keele õppimise ja õpetamise edasiseks täiendamiseks liiduvabariikides. Selle alusel võttis EKP Keskkomitee Büroo 19. detsembril vastu salajase otsuse „… kasvatada armastust vene keele kui nõukogude rahvaste sõpruse ja vendluse keele vastu, äratada selle õppimiseks aktiivne huvi, abistada igakülgselt kogu elanikkonda ja eriti noori selle keele omandamisel kõnes ja kirjas, nii et nad oskaksid selles keeles suhelda, suhtuda sellesse töösse kui ülitähtsasse vahendisse kommunismiehitamise ülesannete lahendamisel“. Vastavate ürituste plaanis tuli koolieelsetes lasteasutustes alates viiendast eluaastast üle minna vene keele õpetamisele.

Riigivõim kooskõlastas nüüd omavahel kaks põhimõtteliselt olulist ülesannet: rahvastiku etnilise koosseisu parandamise ja tööstuse paigutamise. Eelisarendatud rasketööstusel (metallitööstusel) oli koloniaaltööstuse iseloom. Ettevõtteil polnud kohalikku tööjõudu ega turgu. Keskvõim importis Baltimaile kvalifitseerimata tööjõudu, eksportis toodangut. Suured tehased (Dvigatel, Baltijets, Balti laevaremonditehas, Punane RET, Sillamäe kombinaat, Maardu keemiakombinaat, Aseri keraamikatehas jt.) olid üleliiduliste ministeeriumide alluvuses, nende toodang läks ENSV-st välja ning nende kasum üleliidulise ministeeriumi arvele. Üks selline tehas oma tööstuslinnakuga ja elamurajooniga, ettevõtte külge kinnistatud kultuuri-, meditsiini- ja teenindusettevõtetega oli omaette eksklaav. Eriti suur ettevõte, millele polnud ei kohalikku tööjõudu ega turgu, oli suur kaubasadam Tallinna külje all, mõeldud algselt vilja sisseveo sadamaks. Huvitava näitena esitatakse harilikult Loksa laevaremonditehas. Loksal oli 1905. aastast elling väikelaevade remontimiseks, millest kujunes laevaremonditehas. Selle baasil kavatseti Loksale ehitada lihtritehas. Sel ei olnud Loksaga midagi tegemist: tööjõudu ja metalli tuli sisse vedada, toodangut tarniti üle terve Liidu Vladivostokini välja. Ja lihtritel ei olnud meresõiduga midagi tegemist: need olid laia põhjaga kaubaveopraamid vaiksel veel (jõgedel, sadama piirkonnas) pruukimiseks. Partei keskkomitee majandusosakonna juhataja (1983–1987), hilisem plaanikomitee esimees ütles, kui tema tähelepanu juhiti neile mõtlema panevatele asjaoludele: „Saa aru, küsimus pole üldse majanduslik, me peame Eestit internatsionaliseerima.“ Nimetatud üritus läks niihästi Loksal kui Aseris päris hästi korda.

See kõik tõi kaasa, et Eestist sai paljurahvuseline riik. 1939. aasta algul, enne mureaegu, oli eestlasi oma maal 91,8% rahvastikust, üle miljoni, nagu aina rõhutati. 1941. aasta lõpul oli neid 90,8% ja 1945. aastal 97,3%, aga siis immigratsiooni tagajärjel 1959. aastal 74,6%, 1970. aastal 68,2%, 1979. aastal 64,7%, 1989. aastal 61,5%. Kahekümne aasta jooksul, 1959‒1979, langes eestlaste osa kümne protsendi võrra, aga venelaste osa tõusis 20,1%-lt 27,9%-ni ning 1989. aastaks 30,3%-ni. 1950. aastate lõpuks oli pealegi lisandunud 76 000–80 000 Venemaa eestlast, kes oma kultuurihoiakute, tõekspidamiste ja võimutruuduse poolest olid suuremalt osalt tugevasti venestunud.

Sisserännanud elanikkond ei olnud üldiselt kõrge haridustasemega ega erialase kvalifikatsiooniga. Ühesõnaga, vene intelligents ei võtnud migratsiooniprotsessist aktiivselt osa. Kuritegevuse tase migrantide hulgas oli märksa kõrgem elanikkonna keskmisest. Nii oli ajakirjanikel igavene häda – kuritegu kajastavas artiklinupukeses pidi hoolega jälgima, et asjaosaliste eesnimede (mida tohtis ära tuua) hulgas venepärased ei domineeriks. Samas olid migrandid nõudlikud ja pretensioonikad oma isiklike olmeküsimuste lahendamisel, eriti korteri hankimisel. Uustulnukad saidki korteri eelisjärjekorras, eriti uutesse, äsja ehitatud majadesse. Nende pretensioonid olidki isiklikult mõistetavad, sest tööjõu värbamisel keelitati ja meelitati neid mitmesuguste ahvatlustega, esmajoones just korteritega.

Immigrante iseloomustas tihti ülbus ja vaenulik suhtumine põliselanikesse. Esimestel aastatel, kui nende kogukonnad olid päris väikesed, olid nad sunnitud püüdma kohaneda ega saanud endale lubada olla umbkeelsed. Hiljem aga ei tahtnud nad arvesse võtta, rääkimata omaksvõtmisest, kohalike väärtushinnanguid – keelt, kultuuri, tavasid. Venelased tahtsid tunda end kõikjal kak u sebja (nagu kodus) ja olid solvunud, kui oli mõningaid tõrkeid. Selles ilmnes suure rahva ürgne ekspansioonivalmidus. Seda vaimu, oma erilisuse ja messianistliku kutsumuse tunnetamist oli vene rahvas aastasadu viljelnud. Paariks aastakümneks oli see omandanud ülemaailmse kommunistliku ühiskonna ülesehitamise suure missiooni ilme, kus vene rahva roll nimetati ümber nõukogude rahva omaks. Aga siis, suure sõja ajal pidas seltsimees Stalin vajalikuks pöörduda varjamatu suurvene šovinismi rajale, kinkides ohvitseridele kuldõlakud ja rahvale taaselustatud õigeusu kiriku. 24. mail 1945 korraldas Stalin Kremlis Punaarmee väejuhtide auks vastuvõtu. Seal ta ütles oma sõnavõtus: „Seltsimehed, lubage mul veel kord, viimast korda klaasi tõsta.

Ma tahaksin tõsta klaasi meie nõukogude rahva ja eeskätt vene rahva terviseks.
Ma joon eeskätt vene rahva terviseks sellepärast, et ta on kõige silmapaistvam rahvus kõigist Nõukogude Liidu koosseisu kuuluvatest rahvustest.

Ma tõstan klaasi vene rahva terviseks sellepärast, et ta pälvis selles sõjas üldise tunnustuse kui Nõukogude Liidu juhtiv jõud kõigi meie maa rahvaste seas.
Ma tõstan klaasi vene rahva terviseks mitte üksi sellepärast, et ta on juhtiv rahvas, vaid ka sellepärast, et tal on selge mõistus, kindel iseloom ja kannatus.“

Suurvene šovinism oli nüüd legaliseeritud ja riikliku poliitika komponendina igati kilbile tõstetud. Suurvenelaste rahvusluse avaldusi nimetati internatsionalismiks, rahvusvähemuste omi natsionalismiks, igati taunitavateks. Venelased võtsid meeleldi omaks vanema venna rolli, kes oli esimene võrdsete seas. Esimestel sõjajärgsetel aastatel oli see enamasti piirdunud konfliktidega suhkrusabas, kus ohvitseriprouad argumenteerisid oma meeste kui vabastajate sõjariistadega omandatud õigustega. (Siis võimud ei rakendanud veel stagnatsiooniaastail leiutatud praktikat – legaalselt sätestatud ja veteranitunnistustega kinnitatud olmeprivileege.) Aga migrantide valvsus oma seaduslike ja moraalsete õiguste kaitsel võis mõnikord omandada päris karmid vormid. Eesti mees, kes oli sõbra kutsel tulnud Narva Balti Soojuselektrijaama käivitama, jutustas keeleolukorrast Narvas nn. sula ajal. Kui vestlejate, eestlaste, hulgas oli kas või üks venelane, tuli tingimata vene keeles kõnelda. Tema ise sõitis kord bussis töölt koju, seisis ja ajas töökaaslasega omavahel juttu – eesti keeles. Äkki üks kaasreisija käratas: „Jääge vait, rongad, mis te kraaksute! Kas te ei tea, kuidas rääkida tuleb!“ Kahe päeva pärast kutsuti neid välja julgeolekusse: „Millest te rääkisite? …“ jne.

1972. aastal loodi lauluke, mis on vene kuulajaskonnas tänapäevani armastatud:
Moi adress – ne dom i ne ulitsa,
Moi adress – Sovetskij Sojuz
(Minu aadress pole maja ega uulits, minu aadress on Nõukogude Liit.)

Seda on nimetatud ajastu hümniks, ülistatud kui kevadist ja päikeselist laulu, naljatlevalt isegi nimetatud alimentide maksmisest kõrvalehoidja ja kogu tohutus Liidus elukohta vahetaja laulukeseks. Aga NSV Liidu rahvusvähemuste liikmete kõrvus kõlab see ülimalt pahaendeliselt. Üheainsa, ühise kodumaa loomine oleks kaasa toonud homogeense ühiskonna loomise sellel tohutul territooriumil, üheainsa ühtse ühekeelse nõukogude rahva kujunemise.

Kõik Eestisse sissesõitnud ei jäänud ometi siia paikseks. Aastail 1946–1988 kirjutati Eesti NSV-s sisse 3,59 miljonit kodanikku ja välja 3,14 miljonit, puhas mehaaniline migratsioon neil aastail oli 325 000. Eesti keelt ei õppinud ei läbisõitjad ega paigalejääjad. Elu tegelikkuses ei olnud seda üldse vaja. Ametiasju sai ajada kahes keeles, mitmes ametkonnas ainult vene keeles; raadio, televisioon, ajakirjandus olid kahes keeles, igapäevases suhtlemises sai ainuüksi vene keele oskamisega suurepäraselt hakkama.

Muulastest immigrandid pidasid niisugust olukorda igati normaalseks ja positiivseks, leides, et inimesel on õigus asuda sinna, kuhu meeldib, et immigrantidel on suur positiivne mõju uue elukoha sotsiaalsele ja majanduslikule olukorrale ning põlisasukate rahvuslikule kultuurile. Eestlaste tõrjuv, eitav ja vaenulik suhtumine tekkinud olukorda hakkas aegamisi puhuti muganduma, eriti muulaste kompaktsemate asualade (näiteks Ida-Virumaal) elanike hulgas, hakkas asenduma immigrantide tunnete ja õiguste sügavama mõistmise püüdega.

Enn Tarvel "Eesti rahva lugu", kirjastus Varrak 2018

https://www.rahvaraamat.ee/p/eesti-rahva-lugu/1024181/et?isbn=9789985343142


Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare